Pauli päevik: Liiga palju, liiga vähe

 

Teatriaastale pühendatud ja selles vaimus tehtu kajastamiseks loodud Interneti-leheküljel on küsimus: mitu korda te eelmisel aastal teatris käisite? Seal on vastusevariandid ja üks vastus on “liiga palju kordi”. Selle küll üsna mõttetu ajaviiteküsimuse tulemus näitas mõni päev tagasi seda, et 15% vastanutest on kindlad, et nad on käinud teatris liiga palju. Tuttav tunne, aga mida see tähendab, et oled liiga palju teatris käinud. Kas tunned sellest seda, et oled liiga palju aega raisanud teatrile, sest aega on lõppkokkuvõttes ikka hirmuäratavalt vähe. Või see teatris veedetud aeg pole olnud just kõige rentaablim ajaviitmine ja tunned, et sinu aega on raisatud ja kuritarvitatudki?! Liiga nagu liiga tegema. Õõnes lugu on aga siis, kui selle 15% moodustavad suuremas jaos teatritöötajad või lausa näitlejad-lavastajad. Jah, tõesti, armas näitleja, vaata peeglisse ja vasta endale ausalt – kas käin liiga palju teatris või käin liiga vähe? Ükskõik, millisest uksest sisened ja mis on su teatrissemineku eesmärgiks. Vaikimisi on ju selge, et tahad teatritööd teha, ja on ka ju selge, et palju aega teatris tähendab ka rohkem raha. aga kui teenimine poleks küsimus ega põhjus, kas siis käiksid nii palju teatris? Ja kas meil on üldse riigis nii palju peegleid, et jagada neid kõikidele töötavatele näitlejatele, ja miks mitte ka mittetöötavatele näitlejatele (kui see just nüüd väga musta huumorina ei tundu)?

Juba õpingute ajal märkasin, siis küll suure ehmatusega, et vahel tulevad ette perioodid, kui ei taha teatrisse minna. See ei ole nüüd (vist?) seotud teatri kunstilise kvaliteedi küsimusega, vaid asi on proosaline ja lihtne – lihtsalt ei taha minna teatrisse. Olen teadlik ka teiste kaaskannatajate sellistest perioodidest ning olen märganud, et mõningaste mööndustega toimuvad sellised teatrivabad perioodid kevaditi. Kas ajutise teatrileiguse põhjustabki kevad oma plusside ja miinustega või sügistalvine liigne teatrivaatamine või lihtsalt on see normaalne enesehoidmise ja -laadimise programm? Või väsimus ja tüdimus? Kunagi aastaid tagasi, kui oli üleval teema, et teatrikülastus pole just kõige massilisem, fantaseerisime kaaslastega, et mis juhtuks siis, kui ühel päeval kõik teatrid lukku pandaks ja teatritegevus üleüldse ära keelataks. Kas tabaks selline teade meid, teatrirahvast, raputava šokina või oleks šokk hoopis see, kui sellisest käigust väljagi ei tehtaks? Kas midagi muudaks, kui igale lavastajale on antud teha ainult kindel arv lavastusi, et takistada liiglavastamist? Ja igale vaatajale on antud kindel arv kordi teatris käimiseks. Kui hästi või halvasti elaks siis teatrikriitik!? Kas enne teatrivaba perioodi tulekut oled vaadanud liiga palju või on vaadata liiga palju ja sa oled hoopis näinud liiga vähe?

Üldse, mis asi on see liigne teatrivaatamine? Liigne, et on juba liiga palju või liigne, et seda pole vaja… Üldjuhul on igasugune “liig”-tegevus taunitud ja kahjulikki. Kas liigset teatrikülastust, -tegemist ja -vaatamist võime mõõta sama puuga nagu liigmagamist või liigsöömist? Arvan, et mitte. Et kas siis üldse on võimalik, et keegi käib teatris või vaatab teatrit liiga palju? Liigsöömise tagajärjel või ajal ei kao söömise vajadus kuhugile, isegi mitte väheseks ajaks. Kõik see võib lihtsalt halvasti lõppeda. Teatriküllasuse puhul ei juhtu midagi. Lihtsalt sa ei lähe enam teatrisse, kui sa just sunnitud ei ole, kui sa just kohustust ei tunne. Liiga palju küsimusi sai, liigne jutt, liiga palju on liikmeid.

26. aprillil

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming