Pauli päevik: Käisin teatris

 

  Ma käin tihti teatris, sest seal tunnen end turvaliselt. Mitte et lavalt tulev alati kaiff oleks, aga noh, saalis on mul mõnus olla. Näitlejad teavad mind, pealinna publik ka, tunnen ja tunnetan enda kohalolekut. No tegelikult olen teada ka teiste linnade teatrikülastajatele. Ja kui nad mind kohe ära ei tunne, küll hiljem saavad teada. Kes lugeda oskab. Aga sellest ei taha ma rääkida.

Nagu mu päevikusissekande pealkirigi ütleb, käisin teatris. See tähendab: läksin hoonesse, milles tegutseb teater, inimesed on ette valmistanud midagi kunstitaotluslikku ja tahavad, et ma vaataks seda. No ma siis vaatasin. Ja annan teile nüüd sellest teada.

Mehed-naised – see oli metsik! Ausalt öeldes pole ma juba ammu sellist taset näinud! Kuigi see sama trupp on ikka teinud sellist ebakonventsionaalset ja interkultuurilist, iga keharakuga tajutavat metateatrit, oli nüüdne laks päris kõva.

Asi tuletab meelde meie viimast teatriuuendusperioodi, midagi on seal ka kunagisest Hommikteatrist ja atmosfäär oli üks ühele üle kantud Salong-teatri lavastustest, kui need olid valminud neil veel suht meelemärkusel olles. Niisiis. Tänu sellisele lavastusele, ma ei nimetakski seda lavastuseks, tänu sellisele uutele mõtetele või vanadele mõtetele tagasi suunajale, tundsin äkki, kuidas mulle maailmaasjad, terve see kosmose ja geenivärk, klaariks sai.

Ma ei tea, kas see oli kuidagi seotud hiljutise sörkjooksuga trollile, aga äkki tundsin, kuidas mu kõht hakkab tasahilju lahti minema. (Sorry, mu triviaalse ja familiaarse teate pärast, kuid kes aru saab, adub ära, et see kannab siin üsna palju informatiivsust nii eesti kui ka maailmateatri kontekstis.) Niipalju lahedat korraga ei mahu minu sisse. Tõusin, möödusin kõrvalistujatest, sealhulgas Rein Ojast, Jaak Allikust, Hele Kõrest (tegin silma), Juhan Ulfsakist (hiljem võtsime temaga intellektuaalselt viina), Madis Kolgist (mõlemast), perekond Tormisest, Peeter Jalakast (surusin kätt ja lõime korraks rusikanukid vastamisi) ning teretasin neid kõiki sosinal. Suundusin väljapääsu ja -käigu poole, kui silmasin aknast, kuidas üks ülbe primaat pargib oma autot invaliidikohale. Surusin kinni oma lahtise kõhu ja läksin õue. Kant oli parkimise lõpetanud ja tuli autost välja. Oli hämar. Viskasin kiirelt tema poole põlastusväärse pilgu, sülitasin paar piiska nagu poolenisti tema poole suunatuna ja pigistasin käpikut oma jope taskus. No ta ei pannud mind muidugi tähelegi. On ikka saast!

Mida ma tahan kõige sellega öelda?! Hea küsimus, eksole. Ma üritan teile öelda, kuradi kohalikud imbetsillid (olen ses suhtes Savisaarega nõus), et visake klapid peast (siin pole Savisaar minuga nõus). Vaadake ringi ja mõtelge oma peaga. Või kuulake targemaid. Minge teatrisse, sest nagu te just lugeda võisite, seal ikka juba midagi toimub. Ja mind tõesti ei huvita, mis sellest teatrist homme saab või mis sellest teatakse ülehomme. Ma räägin teile täna, minge teatrisse noh.

12. märtsil

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming