Pauli päevik: Hakkab jälle peale!

 

  Löön hommikul silmad lahti ehk avan Interneti ja mida ma näen: “NO99 sipleb võlgades!” Nojah, SLÕhtuleht küll, mida sageli ei tasu usaldada, aga artikli autor on usaldusväärne nimi ikka, ka teatrikriitikuna tegev Jaanus Kulli, kes vaevalt tühjast meediamulli puhuma hakkaks. Mis sest, et leivaraha maksab talle meie kollase ajakirjanduse lipulaev.

Nii. Läheb paar tunnikest mööda ja juba jõuavad päevalehtede online-veergudele kommentaarid à la “Kuuldused minu surmast on enneaegsed…” ehk siis NO99 tegevjuht Indrek Saar väidab, et mingit miljonikroonist võlga teatril pole, tegu on väljamõeldisega ja 29. novembri hommikuse seisuga (kell 11.10) on teatril rahalisi vahendeid 200 000 krooni ja võlgu 170 000 krooni eest. Ka vastselt esietenduma pidanud tüki “Totu Kuul” ärajäämise põhjus polevat rahalised raskused, pigem ei ületavat lavastus kunstilist künnist. Kuigi pisut veider on teatri sõnum oma vaatajale: lavastus “Totu Kuul” lükatakse edasi määramatuks ajaks.  

Kultuuriministeeriumi nõunik Tõnu Lensment kinnitab ajakirjandusele eba­le­va optimismiga: “Aasta pole veel lõppenud. Kuigi seda seisu võib vaadata nii ja naa, on asi sisuliselt kontrolli all. Aasta ehmatusega ei lõpe. Üks kuu on piisavalt pikk, et teha veel imesid.”  Kui mõelda sellele rahalisele seisule, kuigi ma pole mingi majandusinimene, siis oleks teatril justkui hetkel vaba raha ainult 30 000 krooni. Kuidas niisuguses olukorras imesid tehakse? Aga see teema kuulub ilmselt mustkunsti valdkonda.

Kuidagi tuttav tuleb see kõik ette ja paneb mõtlema: ega ei kordu juba vana stsenaarium? Tuttav paljudest varasematest juhtumitest, kus teatrijuhid ja ministeeriumiametnikud annavad kuulduste tekkides (et mingi jama on rahadega) ümmargusi ja hämaraid vastuseid, ent pärast selgub ikka, et võlg on jah ikka olemas, ja mitte võõra, vaid maksumaksja oma. Ikka läheb nii, et teatrijuht teeb planeerimis- ja juhtimisvigu või võtab suuri riske, kurdab aina napimaks jääva riigitoetuse üle ja siis ühel päeval ollakse fakti ees, mida valus tunnistada. Kes viitsib meenutada, siis nii on kunagi juhtunud Rakvere teatri, Ugala, Vene Draamateatri ja Vanemuisega ning NO99 majas kunagi tegutsenud Vanalinnastuudiogagi.

Küllap veel mäletatakse, kui Anne Veesaar 2004. aasta kevadel oma ameti maha pani, kuna teatrit oli tabanud finantskriis. Ometigi kinnitati kuulduse tekkides, et probleemi pole ja kõik saab kohe-kohe korda. Aga ei saanud. Mulle kui teatriinimesele on see jäänud suureks mõistatuseks, kuidas saavad niisugused võlad tekkida, kui on olemas juhid, direktorid, sihtasutused, kultuuriministeerium…

Annaks taevaisa jõudu NO-le ja tema üle valvavale sihtasutusele ning ministeeriumiametnikele, et asi nii ei lõpeks, nagu varasematel kordadel.

 

29. novembril kell 15.56

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming