Pauli päevik

 

Teatritegija – mine ise ka teatrit vaatama! Miks me nii vähe teatris käime? Nii kodus kui väljamaal? Seda küsin tegelikult meilt, teatritegijatelt. Vahel iseendalt ka. Ise oskan vastata nii: teatritegemise kõrvalt ei jää pahatihti enam suurt aega üle, et teiste lavastusi kaeda. Kui ikka pead nädalas paar-kolm korda (vahel ka rohkem) ise püüne peal üles astuma, siis lihtsalt ei jõua enam. Aega vahest isegi leiaks, aga kui vähemalt kuus päeva nädalas oma teatri treppe kulutad (niisuguseid perioode tuleb ette küll ja küll, kui on päeval proovid ja õhtul etendused), siis lihtsalt ei jaksa naaberteatri ust lahti kangutada. Rääkimata mõnesse teise linna sõitmisest. Teatrist saab küllastuse juba oma majas ringi rahmeldades. Jah, laiskus mängib ka rolli.  

Aga ma võitlen nende “eluraskustega” ja üritan ka ise teatris käia. Eriti kui kumu lahti läheb, et mõnes teatris on ime sündinud, siis katsun tähtlavastuse ära vaadata. Teatriaasta plakat kuulutas küll aasta alguses, et igal õhtul sünnib teatris ime. Pipart sellele plakati-Pauli keelele! No ikka ei sünni küll!  

Mõned väärt lavastused jäävad kahjuks nägemata. Sest kurb tõsiasi see ju on: osad väga hääd teatritükid, mis pole millegipärast saavutanud publikumenu (liiga elitaarsed siis?), võetakse repertuaarist suhteliselt kiiresti maha. Müüginumbrid ei õigusta mängimist! Muudkui rahustan ennast, et oh, aega veel on, küll ma jõuan! Ja siis äkki kuulutatakse välja juba tipplavastuse viimane etendus, aga minul on endal samal õhtul vaja komöödiaga rahvast naerutada. Õnneks toimib teatrirahva hulgas samas ka nii-öelda traadita telegraafi efekt. Kui mõni tükk on teatri enese või kriitikute poolt üles haibitud, aga tegelikult pole asi sugugi nii viimase peal, levib teatritegijate hulgas adekvaatne info üpris kiiresti. Pole vaja tormata!

Nii palju kui võimalik, proovin käia vaatamas kursusekaaslasi. Nad õnneks kutsuvad ikka veel. Kuigi, mida aasta edasi, üha vähem! Aktiivsemad vaatajad ongi nooremad teatritegijad: tudengeid ja värskelt teatrikooli lõpetanud näitlejaid näeb saalis päris tihti. Aga, nagu öeldud, aastatega teatrivaatamise õhin raugeb. Paljudel. Kuigi õnneks on lavastajate ja näitlejate hulgas ka nn stammkülalisi. Näiteks kadunud Jüri Krjukov vaatas väga palju teatrit, nii oma kui teiste truppide lavastusi. Meil teatris vahel ei vaadata isegi oma inimeste tükke. Rääkimata ühest kindlast kontingendist, kes praktiliselt üldse teatris ei käi. Millest ma päris hästi aru ei saa. Me ei kujuta ju ette eesti kirjanikku, kes raamatuid ei loeks või heliloojat, kes muusikat ei kuulaks jne.

Üks võimalus teatrivaatamise “vaeva” lihtsustamiseks oleks see, kui teater ise korraldaks ühiskülastuse või väljasõidu teise teatrisse. Et läheks koos oma teatri kambaga (saaks piletisoodustust ka?). Haruharva seda ka ette tuleb. Aga  h a r u h a r v a. Kindlasti saaks igast teatrist niisuguseks väljasõiduks kokku 15 –10 hinge (teatri puhkepäeval isegi rohkem). Pärast etendust võiks kolleegidega väikese ühisistumise korraldada. Kui palju me ikkagi üksteisega kokku saame (kui see ei juhtu just laval)?

Ja välisteatri vaatamiseks võiks Kulka näitekunsti sihtkapital asutada niisuguse “Ela ja sära!” moodi stipendiumi. Et antakse paarile näitlejale või lavastajale aastas näiteks 30 – 40 tuhat krooni peo peale ja öeldakse: mine vaata 2 – 3 nädalat maailmas teatrit! Ja head teatrit! Aga kindlasti vaata teatrit, mitte ära mine Indiasse oma identiteeti otsima vms. Muidugi, esmapilgul näib niisuguse reisi ettevõtmine ilmvõimatu: aga kui seda aasta või pool ette planeerida, usun, see oleks võimalik.  

13. detsembril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming