Pauli päevik

 

Kas näitleja mängu on võimalik teaduslikult käsitleda?  

Kas näitlemist saab teaduslikult käsitleda? Milles seisneb näitleja mängimise teaduslik käsitlus ehk mis on teatriteaduse see osa, mida võiks nimetada näitleja mängimise uurimiseks, kirjeldamiseks ja analüüsimiseks? Selleks, et kirjeldada teatriteadust, mis käsitleb näitleja mängu laval, võiks seda võrrelda teiste teadusaladega. Et selgitada, miks teatriteaduse see osa võib teiste teadusharudega võrreldes tunduda ebamäärase ja laialivalguvana. Näiteks reaalteadused tegelevad andmete kogumisega, klassifitseerimisega, uurimisega, analüüsimisega, kausaalsete seoste leidmisega, uurimistulemuste najal üldistuste tegemisega. Nad käsitlevad reaalseid, käegakatsutavaid objekte. (Objektiivsed andmed: puuleht on roheline, edasi – miks ta on roheline? Algab uurimine, algab analüüs, laboratoorne töö. Millised protsessid toimuvad puulehes? Kõiki neid uuringuid saab  käegakatsutavalt toimetada. Teha keemilised analüüsid, leida koostis. Kõike saab mõõta, kaaluda, näha, kuulda, haista, puutuda. Ja nende objektiivsete näitajate analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et see asi on nii.) Või näiteks rakendusteadus. On vaja leida minimaalse takistusega energiajuht. Selleks tehakse suur hulk käegakatsutavaid katseid, sobitatakse erinevaid aineid erinevatel temperatuuridel. Kõik tulemused on mõõdetavad ja kontrollitavad. Ka lõpptulemus, see, kas takistus on vähenenud või ei ole. Või kirjandusteadus. On olemas autorid ja tekstid, neid võib kirjeldada, analüüsida järjestada, grupeerida. Ja lõpptulemusena tõdeda – et sellel perioodil töötasid need ja need kirjanikud, kirjutasid seda ja seda. On olemas täpsed daatumid, saab öelda, millest kirjutati, milline oli üldine tendents, mis oli parasjagu moes. Kõik järeldused on kontrollitavad. Jne., jne…

Ja nüüd teaduslik lähenemine näitleja mängule. Teemal on kaks poolust. Üks pool on loomisakt, teine pool on tee loominguaktini. Loomisakti käsitledes tuleb tegeleda inimese psüühikaga. Uurimisobjektiks on inimene, tema käitumine, mõtlemine, emotsioonid, tajud jne. Loomepsühholoogiat on uurinud psühhiaatrid Sigmund Freud, Carl Gustav Jung, Alfred Adler, Lev Võgotski, Vaino Vahing jpt. Teatriinimestest oli Konstantin Stanislavski üks esimesi, kes püüdis teaduslikult, metoodiliselt läheneda näitleja mängule, olles ise näitleja ja lavastaja. Tema põhiküsimus oli: kuidas näitleja mängus käivitada looduse, inimloomuse enda süsteem. Ta püüdis avastada universaalseid loomisseadusi näitlejatöös ja neid kasutada, leida teed inspiratsioonini. Kuidas jõuda teadliku loomingu kaudu alateadliku juurde, tahtele alistuva kaudu tahtele alistumatu juurde. Nii Freud kui ka Stanislavski jõudsid vanemas eas tõdemusele, et nende uurimiste tulemused on oletuslikud, hüpoteetilised ja neid on väga raske kontrollida, veel vähem empiiriliselt tõestada.

Kui nüüd püüda teaduslikult käsitleda teekonda loomisaktini, inspiratiivse plahvatuseni (mis on loomingu sisu). Siin me saame rääkida mitmesugusest reaalsest tegevusest: katsetest, tehnikatest, psühhotehnikatest, mille tulemusi on võimalik kontrollida. Näiteks keha liikuvus, hääl, kontsentratsioonivõime, lauluoskus, rütmika, tundlikkuse tõstmine, intensiivsuse tekitamine jne. Aga mängutehnikatest rääkides tuleb alati arvestada, et inimene on tervik, tema psüühika ja füüsis on koos. Kõik näitlejatreeningu tulemused on teatud piirini kontrollitavad. Kuid hetkel, kui kontrollitav, mõõdetav tegevus, käsitööoskus viib loomisaktini – inspiratsiooniplahvatuseni, siis läheb kogu teadustegevus käest ära. Sel hetkel, kui käivitub tõeline mängimine. Ja neid protsesse on võimatu täpselt kirjeldada, määratleda, klassifitseerida. Saab öelda ainult, et midagi sündis, ja et kas see on halb või hea. Aga, mis teadus see on!?

Järelikult teatriteaduse see osa, mis tegeleb näitleja mängu uurimisega, saab ühelt poolt tegeleda, jah, objektiivselt mõõdetavate käsitööoskustega, nende klassifitseerimise ja kirjeldamisega; ja teiselt poolt intuitiivsete, tajumuslike, raskesti kontrollitavate, hüpoteetiliste järeldustega. Ja kokkuvõttes saab järeldus olla ainult: kas oli huvitav või ei olnud, kas toimus loomeakt või ei toimunud, kas loodi maailm või ei loodud.

17. aprillil

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming