Parru on muutunud

TAMBET KAUGEMA

„Baltoscandal” häirib ka üksi palju rohkem   Kui peaksin kunagi võtma endale korraga kolm koera, plaanin panna neile nimeks Paradigma, Narratiiv ja Diskursus ehk vastavalt siis Parru, Narru ja Disku – mõnus kodumaja trepilt neid sedaviisi kutsuda. „Baltoscandali” kuraator ja peakorraldaja Priit Raud selgitas intervjuus Sirbile (20. VI), kuidas liigitada vaatamisharjumuse ja -soovi põhjal festivali külalisi.

Kõige ustavama segmendi moodustavad need, kes on võtnud nõuks vaadata ära kõik sellel korral pakutavad lavastused – seega festivalipassi lunastanud. On aga neidki, kes näinud varem ära kõik eesti lavastused ning keskenduvad seepärast välismaistele külalistele. Või siis hoopiski need, keda välismaalased üldse ei huvita, küll aga näevad nad „Baltoscandalis” väärt võimalust kodumaiste lavastuste nautimiseks. Paljusid piirab ajanappus: Rakverre saavad nad tulla vaid üheks-kaheks päevaks ja ahmivad ilma valikuta kõike siis pakutavat. Muidugi võib festivalipubliku sellise liigitamisega minna kes teab kui kaugele – tuua näiteks esile kõik objektiteatrihuvilised Kivi-Vigalast –, kuid üks on päris kindel: nähtud lavastuste hulk ja valik avaldab otsest mõju sellele, milline pilt „Baltoscandalist” avaneb. Ja pildid, mis avanevad, on seetõttu üsna erisugused.

Mis seal salata, ega ma ei tea ju kuigi palju rakverlaste endi mõtteviisist ja eelistustest, võin vaid aimata, kuid siiski tundub, et märkimisväärsele osale festivalilinna püsielanikest on siiani olnud „Baltoscandal” selline natuke arusaamatu hullus ja mujalt kohale sõitnud friikide pillerkaar. Arvatakse, et kui rakverlane üldse festivali külastab, nopib ta programmist välja üks-kaks lavastust ning sellega enamasti piirdubki. Jällegi saan üksnes aimata, kuid tundub, et tänavune festival, ja täpsemalt, üks selle lavastusi, võis seda mõtteviisi murda. Aset leidis positiivne kaasamine: portugali lavastajate Ana Borralho ja João Galante lavastusest „Atlas” oli kutsutud osa võtma sada eri vanuses ja eri elualalt läänevirulast, kes oma ühiskondlikku positsiooni deklareerides lõid iselaadi maakaardi selle kogukonna liikmete suhetest. Võib arvata, et festivalil antud kahe etenduse publikust moodustasid suure osa saja kohaliku amatöörnäitleja sugulased-tuttavad või lihtsalt virulased, kes tahtsid näha, mida nende kodukandi inimesed arvavad ja kuidas esinevad.

Maroko koreograafi Bouchra Ouizgueni lavastuse „Madame Plaza” (kus lavastaja on võtnud Marrakechi ööklubist Madame Plaza kolm tüsedavõitu lauljannat ja pannud nad teatrilavale – näitlemise mõttes on nad seega samuti amatöörid) etenduse eel sattusin kõneka stseeni tunnistajaks. Kaks keskealist prouat, kelle kohta tagantjärele võib üsna kindlalt oletada, et nad olid osalised „Atlases”, seadsid varakult sammud Rakvere teatri suure saali poole. Saaliukselt öeldi neile aga, et sisse hakatakse laskma alles viis minutit enne etenduse algust. „Eks nad valmistavad veel ette, nagu ka meie seda eile tegime,” ütles üks proua teisele tähendusrikka näoga. Nad mõistsid lennult maroko „kolleegide” muresid. Parru on muutunud, tundub nii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming