Parem tappa kui komöödiat tsenseerida

„Naeru akadeemia“ esitab Eestiski hästi tuttava vaimu ja võimu konflikti omapärasel ja eksootilisel kujul.

VEIKO MÄRKA

Vanemuise „Naeru akadeemia“, autor Kōki Mitani, tõlkija Margit Juurikas, lavastaja ja muusikaline kujundaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, kostüümikunstnik Eve Ormisson ja valguskunstnik Imbi Mälk. Mängivad Riho Kütsar ja Hannes Kaljujärv. Esietendus 17. IV Vanemuise väikeses majas.

Näitetrupi juht ja dramaturg Tsubaki (Riho Kütsar) peab õpetama politseiametnikust tsensorile Sakisakale (Hannes Kaljujärv)  huumori kõige algelisemaid aabitsatarkusi.

Näitetrupi juht ja dramaturg Tsubaki (Riho Kütsar) peab õpetama politseiametnikust tsensorile Sakisakale (Hannes Kaljujärv) huumori kõige algelisemaid aabitsatarkusi.

Aldo Luud

Nagu postmodernses teatriruumis tavaks, on selle, 1996. aastal valminud näidendi liigitamine komöödiaks – nagu tutvustustes tehakse – küllalt suvaline. Pigem isegi ekslik. Sest kui kahest tegelasest üks läheb lõpuks vastu kindlale surmale, teine aga kaotab kõik oma senised ideaalid ja tõekspidamised, on tegu pigem draamaga. Muidugi võib apelleerida jaapanlaste ja eestlaste huumoritaju erinevusele, aga kas või Minoru Betsuyaku „Krahv Dracula sügis“ (Polygonteater 2011) oli küll täiesti universaalselt vaimukas.

Niisama eksitav on näidendi pealkiri. Näitetrupi juht ja dramaturg Tsubaki (Riho Kütsar) ei pea politseiametnikust tsensorile Sakisakale (Hannes Kaljujärv) õpetama mitte huumori akadeemilist käsitlust, vaid kõige algelisemaid aabitsatarkusi. Tõsi, vahel polegi neil erilist vahet: „Kui võimalikuna näiv asi osutub võimatuks, siis see ongi komöödia.“ Ja vahel esitab Sakisaka ise täiesti arvestatavaid loomingulisi ettepanekuid: näiteks labaste ja kulunud naljade esitamise eest näitleja maha lasta. Tsubaki moto kõlab küll kaunilt: „Mulle on ikkagi põhiline, et inimesed tuleksid teatrisse ja saaksid naerda.“ Kuid eriti teine vaatus veenab, et selle saavutamiseks saab kasutada väga nürimeelseid võtteid.

„Mis inimene teie küll olete!“ ohkab Sakisaki. Sama võiks mitmel korral veel õigustatumalt ohata Tsubaki. Samasuunaline repliik „Kiusate, jah?“ kõlabki mõlema suust. Üksikjuhult liigutakse üldisele. Sakisaka: „Miks peaks minusugune inimene teiesugustega tegelema?“ Nii et näidendi toimimismehhanism on üsna lihtne: täielik maailmavaadete konflikt.

Võimu ja vaimu vastasseis peaks eesti vaatajale tuttav olema juba Jannseni ja Jakobsoni aegadest. Kuid see minevikku täitnud painaja aina kaugeneb ning hägustub. 1940. aastate Jaapan ja 1980. aastate ENSV on tänapäeval võrdselt arusaamatud maailmad. Juhan Viidingu omaaegne tõdemus „Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel“ pole enam ammu realiteet, vaid paradokslik mõttemäng.

Jaapani riiklik korraldus oli näidendis käsitletaval perioodil kaunis kentsakas ja käsitlematu. Formaalselt oli tegu demokraatliku mitmeparteisüsteemiga, kuid kaitseministeerium ja armee sellele ei allunud, vaid tegid, mida ise tahtsid. Nõnda on ka näidendis võimu ja vaimu suhe tunduvalt komplitseeritum ja keerukam, kui Eestis ükskõik millisel ajalooperioodil. Kuid see keerukus ja pinge on Aare Toikka lavastuses väga usutavalt edasi antud. Tsubaki ei ole võimu abitu ohver, tal on oma vastumängu võimalused (või ta vähemalt kujutab ette, et on) ning ta üritab tões ja vaimus oma tahet läbi suruda. Kasutades selleks ühesuguse kergusega vaimseid argumente ja algelist koeralikku pugemist. Eesmärgini – oma näidendi lavale lubamiseni – ta ei jõua, kuid mitte enam vastase süül, vaid kõrgema jõu sekkumise tõttu. Julgeolekutöötaja tunnistab ise: „Võidelda Jaapani vastasega Mandžuurias oli palju lihtsam kui komöödia tsenseerimine.“

Näidendi tegevuskoht ja -aeg meie vaatajale ühisosadust ei paku. Küll aga oli, on ning jääb ajas ja ruumis muutumatuks erinev arusaam naljast. Mismoodi saavad teineteist mõista kaks inimest, kui üks neist ei mõista nalja, teine aga elab sellest? Teema poolest on „Naeru akadeemia“ kahtlemata igihaljas. Tsubaki: „Ja selle koha peal puhkeb rahvas naerma.“ Sakisaka: „Miks?“

Nagu on vastandlikud tegelaskujud, nõnda on vastandlikud ka Riho Kütsari ja Hannes Kaljujärve rollijoonised. Esimene võidab kohe vaataja sümpaatia ning see jääb teda saatma ja hellitama rusuva finaalini. Isegi sellised seisukohad nagu „loll lugu ongi see, mis paneb rahva naerma“, ei mõju üleolevalt, vaid entusiastlikult.

Teine mõjub esialgu nürilt ja otse vastikult, üldse mitte väärilise vastasena Tsubakile. Kuid seda imepärasemad on Kaljujärve edasised muutumised, visa ja abitu kobamine vabastava naeru helge lätte suunas. Tõsi, huumori mehhanismid jäävad talle kuni lõpuni arusaamatuks, kuid igatahes hakkab Sakisaka aktsepteerima teisitimõtlemise võimalikkust ning isegi soosib seda. Ka see on suur samm edasi tema algsest tõekspidamisest: „Tsensorit pole vaja, kõik kohe ära keelata!“ Kui Sakisaka tutvustab ennast: „Vaata mind. Kordagi pole naernud. Elan.“, siis see ei kõla monstrumlikult, vaid jätab mulje, et inimene on selle seisundini jõudnud idamaiselt visa ja halastamatu treeninguga.

Küllap on igal näitlejal vaimu esindajat laval kergem ja südamelähedasem kehastada kui võimurit. Selleski suhtes on tegu vastandlike, kuid teineteist rikastavate karakteritega. Nii Kütsaril kui ka Kaljujärvel puuduvad igasugused omapoolsed ülemängimise algatused, mida teema ju nii väga soosib. Kõik jääb rangelt intellektuaalse duelli raamidesse. Näeme laval malet, mitte poksi. Sakisaka argument Shakespeare’i lavastamise vastu Jaapanis „Kas te sööksite Churchilli tehtud sushi’t?“ saab väärilise vastuse Tsubakilt. Tsensori kehtestatud nõue, et näidendis peab vähemalt kaks korda kõlama fraas „Taevas, hoia keisrit!“, transformeerub kolmeks hobuse nimeks: Taevas, Hoia ja Keisrit. Mis näitab sedagi, et Tsubaki on komödiandina samamoodi professionaalselt piiratud kui tema tsensor.

Mõlemad tegelased on individualiseeritud, sööbides just sellistena mällu. Erinevalt kavalehel lavastaja kirjapandust mina küll laval midagi tänapäeva Eestist tuttavat ei adunud. Teise maailmasõja aegne Jaapan oli maailma suurvõim, praegune Eesti aga Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni armetu ja õigusteta kääbusprovints ning siinne võim oleks siinsele vaimule sama väärtusetu rivaal nagu sääsk pääsukesele.

Vanemuine on viimasel ajal eriti meesnäitlejate osas läbi elanud ränga aadrilaskmise. (Lahkusid Robert Annus, Ott Sepp, Markus Luik ja Martin Kõiv.) Selle taustal on „Naeru akadeemia“ igati väärikas ja meeltülendav lohutusauhind.

P. S. Ma ei kiida heaks lavastuse kavalehel praktiseeritud vormi kirjutada Jaapani isikunimed nõnda, et perekonnanimi on ees ja eesnimi järel. See on täiesti kohatu pugemine. Me ei kirjuta ju Petőfi Sándor või Molnár Ferenc, ehkki ungarlastel on täpselt sama traditsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming