Panso reinkarnatsioon Eesti Draamateatris

Maris Balbat

Merle Karusoo lavastuse jälgimispõnevuse tagab suuresti Mait Malmsteni ehedalt Panso-sarnane Panso.        Eesti Draamateatri „Panso”, autor Paavo Piik, lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Ursula Vanamölder. Mängivad Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk ja Maria Avdjuško. Esietendus 28. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.  Voldemar Panso õpilane ja kolleeg Merle Karusoo on Panso mälestuse jäädvustamist, tema  lavale ja kirjasõnasse toomist võtnud ilmselgelt kui missiooni. Tõepoolest – kes siis veel, kui mitte Karusoo! Karusoo, kes on lõpetanud viimase Panso juhendatud (VII ) lennu, avaldanud oma teatrikooliaegse tudengipäeviku, töötanud koos Pansoga Eesti Draamateatris ning olnud juba Panso ajal lavakunstikateedri õppejõud. Karusoo, kes on Pansost palju kirjutanud, arvustanud tema lavastusi ja seadnud avaldamisvalmis Panso päevaraamatud, kes on  tema kartoteegikaartidele jäänud doktoritöö materjalide ja üldse Panso vaimse, eriti teatriga seotud pärandi küllap parim tundja. Lavastaja nagu Panso, pedagoog nagu Panso, kirjanik nagu Panso. Praegu seitse aastat vanem, kui oli Panso surres. Panso dateerimata märkmeid on Karusoo avaldanud ajakirjas Teater. Muusika. Kino (1986, nr 9 ja 1987, nr 9). 1998. aastal sai Karusoo Panso pärandi uurimise eest Eesti Teatriliidu preemia.    

Nüüd on Karusoo ka kahe Panso-teemalise näidendi, Andrus Kiviräha „Voldemari” ja Paavo  Piigi „Panso” lavaletooja Eesti Draamateatris. Mõlemad näidendid on Karusoo tellitud. Mõlemal puhul oleks Karusoo võinud tõenäoliselt ka ise teksti kirjutada, aga ta põhjendab („Voldemari” puhul) Kiviräha kutsumist nii: „… ma umbes tean, kuidas mina oleksin teinud, mis oleksid olnud minu probleemid ja mida mina oleksin võimendanud, ning ma arvasin, et see ei oleks Panso puhul päris õige” (TMK 2007, nr 12). Tõenäoliselt ongi Kiviräha peamiselt Panso  päevaraamatutest ainet ammutanud näidend Karusoost küllaltki sõltumatu.       

Teisiti paistavad olevat asjalood lavakunstikooli dramaturgiaüliõpilase Paavo Piigi näidendiga, mille Karusoo on noorelt dramaturgilt tellinud, juhatanud talle materjali Panso kartoteegikaartidelt ja mujalt ning näidendi valmimist tugevalt konsulteerinud-juhendanud (sellest on Paavo Piik kirjutanud Maalehes). See aga ei tähenda, et näidendi assotsiatiivne filmilik pildirida, mitmed fantaasiarohked leiud ja muugi  ei pärineks autorilt endalt. Kummale kuulub ootamatu idee, Panso lavastuse „Tants aurukatla ümber” põimimine lavastuse koesse, ei julge oletada, sest kuigi Paavo Piik oli „Tantsu …” lavaletuleku (1973) ajal veel sündimata, on lavastuse ja sellega seotu kohta ilmunud Lilian Velleranna koostatud põhjalik raamat. Näidendisse/ lavastusse samuti kuuluv Panso haiglasoleku lugu ja tema suhted üliõpilastega on Panso kirjapandus dokumenteeritud, aga olemas  ka Karusoo kui sündmustele lähedalseisnu märkmetes ja mälestustes.     

Karusoo esimese kursuse tudengipäevik annab aimu, et tõrksa, suveräänsusele pürgiva tudengi suhted õpetajaga võisid olla üksjagu ambivalentsed. Lavastajaks õppiv Karusoo ei loobunud õpetaja autoriteedi ees iseendast. Karusoo kirjutab oma pärast Panso surma avaldatud tudengipäeviku lõpus: „Ja mind jääbki ahistama mitte see, et ma polnud nii hea tudeng, kui tema lootis, ja et tal nii mõneski  asjas pettuda tuli, vaid see, et ma ei osanud ega söandanud väljendada oma tänu, rõõmu ja vaimustust siis, kui ma seda tundsin”. Kümme aastat pärast Panso surma kirjutab Karusoo kahetsusega, et nad ei osanud Pansot hoida: „Me ei osanud teda näha ega mõistagi” (TMK 1987, nr 9). Nii näib näidendi-lavastuse üks lähtekohti olevat süütunne, heakstegemise soov, pieteeditunne Panso ees, hommage Pansole. See suurejooneline monument Pansole on  hästi ja kunstitundlikult püstitatud, läbitunnetatud materjal leidlikult ja ootamatult komponeeritud.   

Panso viimaste aegade haiglaelu, suhted tudengitega, lõigud lavastusest „Tants aurukatla ümber” ning põrkumine kitsarinnaliste ja rumalate ametnikega, kemplemised Irdiga (keda ei nimetata küll oma nime all) põimuvad  kollaažlikes, filmilikes üleminekutes. Näidendi komponeerimisel on lähtutud tegelikult Pansost endast. Panso arutleb, kuidas anda oma märkmikele ja päevikutele kunstiline vorm: kas mitte teha seda „assotsiatsioonide kummalise ahelana, s.t kinokaadrite ootamatu montaaž, mis võib saada omaette kunstiks, nagu näiteks Fellini filmides … Reaalsus vaheldub illusiooniga, konkreetsus ebakonkreetsusega. Pinnad kõiguvad, tasandid muutuvad,  aeg rullub edasi, siis hüppab tagasi, muutub ajatuks … ja äkki – mõte katkeb. Tuli infarkt. Aga võibolla oli kõik haiglas. Võibolla unes”. (See Panso tekst on olemas ka näidendi lõpus).

Ligilähedaselt sellisel moel ongi see materjal nüüd näidendiks-lavastuseks vormunud. Muidugi, kõik pole ehk dramaatiliselt nõnda terav, kui see oli elus. Nii näiteks vaatab lavastusePanso (keda uskumatu välise tõetruudusega kehastab Mait Malmsten) praegu vaoshoitult oma õpilaste Suitsu õhtu laadis tehtud „Hamleti” katkendit (see on sellisel kujul minu teada fiktsioon!) ning sõnab dotseerivalt: „Ma ei soovita teil seda teed minna”. Tegelikult  reageeris Panso oma endise õpilase Jaan Toominga uudsetele, tähelepanu äratanud Vanemuise lavastustele hoopis valulikumalt, avaldades Toominga kohta (mitte küll nimeliselt, aga äratuntavalt) kriitilise artikli ülaliidulises väljaandes Sovetskaja Kultura ning pälvides sellega isegi oma Moskva fännidest teatrikriitikute nördimuse.       

Panso õpilased on peaaegu üksmeelselt kinnitanud, et kartsid teda ning et see hirm pani nad kinni. Hirmu Panso ees on tunnistanud ühes 1980. aastal peetud (aga alles  kümme aastat hiljem TMKs nr 11 ilmunud) vestlusringis ka tema eriliselt andekad õpilased Aarne Üksküla ja Jaan Tooming. Üksküla seletab hirmu Panso ees sellega, et ta oli plahvatuslik. Ka Tooming väidab, et värises ja kartis Pansot, kuid et see oli loov hirm. Olen Panso proovide ülesmärkijana paaril korral olnud tunnistajaks tema plahvatuslikele vihapursetele oma endistest õpilastest näitlejate peale ning pean tunnistama, et see oli kohutav. Lavastuses on üks  Panso käratus õpilase peale ka markeeritud – kuid see on tõesti vaid markeering ilma elulise kohutavuseta.     

  Samas oli Panso paljudele (küllap enamikule) oma õpilastest ka iidoliks. Tema karismaatilisus ja vaimne suurus, erandlik pedagoogi- ja lavastajatalent ei saanud jääda märkamatuks. Ka seda hõõguvat jumaldamist lavastus eriti ei peegelda.       

Küllap olid valulikumad (kui laval markeeritud) ka Panso ja Irdi – küll avalikuks konfliktiks lahvatamata jäänud – suhted elus. Seda lavastuse operetlikku Irdi ei saanudki Panso tõsiselt võtta. Et elus olid nende suhted siiski küllalt valusad, tõestab kas või asjaolu, et Panso oli halli kardinalina oma endiste õpilaste Jaan Sauli ja Ines Aru Irdi-vastase mässu taga Vanemuises  (vt Jaan Sauli kirja Pansole teatri- ja muusikamuuseumis).       

Saan aru, et pieteeditundelises lavastuses pole tahetudki mõningaid teravamaid nurki puudutada, ning miski ei väära ju seda, et vaimselt kõrgus Panso teatri-Elbrusena oma kaasaegsete kohal. Ega ole senini suutnud keegi täita temast jäänud tühikut.  Samas ei saa eitada, et Pansost igati vastuolulisemast Irdist on Ivar Põllu teinud Tartu Uues teatris mitte nii dokumentaalse lavastuse „Ird, K.”, mis on oma ootamatustes ja teravamates nurkades suurema põnevusega jälgitav. Ird ei kõrgu selles monumendina nagu Panso Eesti Draamateatri lavastuses, kuid teda ei ole ka võõbatud must-valgetes värvides. Lava lihtne seadus: konfliktne on huvitavam kui vähekonfliktne, dramaatiline köitvam kui mitte  nii dramaatiline.     

  Karusoo lavastuse jälgimispõnevuse tagab suuresti Mait Malmsteni uskumatult Panso-sarnane Panso. Kuidas on suutnud näitleja, kes oli Panso surma ajal viieaastane, luua välisilmelt,  liikumiselt, poosidelt, žestidelt, intonatsioonilt oma prototüübiga äravahetamiseni sarnase kuju? Filmid, fotod, Karusoo õpetussõnad? Siin on näitlejat ja lavastajat tabanud küll sajaprotsendiline õnnestumine. Muidugi, karismat ei saa mängida, aga midagi on näitlejal siingi õnnestunud lavale tuua. Võib ehk arvata, et näitleja, kes välise sarnasuse huvides iga oma sõrmeliigutustki peab kontrolli all hoidma, ei saa end oma tegelaskujus just üleliia spontaansena  tunda, aga välisjoonise aja jooksul automaatsemaks muutudes võib spontaansuski tulla. Jällegi, Nero Urke Ird ei püüdle Tartu lavastuses eriti välise sarnasuse poole, kuid on sellegipoolest tabanud midagi Irdile olemuslikku. Veel niipalju, et kuigi Panso kartoteegikaartide tarkussõnad mõjuvad ka näitlejate poolt suusõnaliselt ette kantuna, oleks õigem väljund ehk siiski trükitud kirjasõna. Mulle näib, et see oleks köitev lugemismaterjal ka ilma neile  spetsiaalse vormistuse leidmiseta. Kas jätkub Karusool jõudu ka selleks missioonitundeliseks tööks? Või ongi see tal ehk juba käsil?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming