Palun tantsule!

Kairi Prints

Aitäh Augusti tantsufestivalile, suvi lõppes hästi!Augusti tantsufestival tähistas oma kümnendat tegevusaastat. Paneme nüüd oma tantsukingad jalga ja libiseme sellest tantsust veel kord läbi, ennastunustavalt hõljudes ja pööreldes, lastes end liikumisel kaasa viia, enne kui asjalik sügis kõik mõtted ja sammud taas argiradadele asetab.   

     Lootusetud armastajad – hallipäine Romeo ja viietonnine Julia

On see lapsepõlve soovunelm? On see äkki püüd end taas üles leida oma poisipõlveunistustes, pärast kõiki neid aastaid? Nii küsib prantsuse koreograaf Dominique Boivin iseendalt, kui lavastab vana Romeo ja Julia loo järjekordset töötlust. Seekord on armastajate rollis mees ja Cramo miniekskavaator Kubota KX080-3. Enne etendust tundub küll, et seekord on Cie. Beau Geste trupi, mille kunstiline juht Boivin on, tantsijale Philippe Priassole veidi ebavõrdne partner valitud. Kuid igasugused kahtlused hajuvad kohe, kui Maria Callase aaria saatel sooritatakse selle pas de deux’ võimas entrée.  Need peened sõnad ei ilutse siin niisama – seda, mida Priasso ja Kubota koos teevad, ei kannata tavaliste sõnadega väljendada. See on rohkem selline kõhutunde-etendus, kui ikka seest imelikuks läheb, pole midagi öelda enam vaja.

Rääkimine on ju selleks, et tühja kohta täita. No mõnikord vähemalt. Igatahes on kummaline vaadata peaaegu-balletti igiargisel Raekoja platsil, kus ootaks midagi hoopis proosalisemat. Kuid siin tantsivad lootusetud  armastajad – hallipäine Romeo ja viietonnine Julia, üks tundelisem ja graatsilisem kui teine. See inimese ja masina armastuslugu võiks iseenesest tõlgendada ka tänapäeva ühiskonda. Masinad kuulavad ja mõistavad inimesi aina enam: kes ei armastaks oma mugava elu peategelasi, alustades arvuti ja autoga ning lõpetades kohvimasinaga. Kuid siiski ei tasu Boivini etendusest otsida midagi ühiskonnakriitilist, see tants on selleks liiga ilus. Natuke hirmus ka,  sest üks vale liigutus Julia poolt võiks Romeo hetkega lömastada. Etenduse lõppedes selgub, et ekskavaator pole siiski elus. Tema peegelklaasistatud kabiinist astub välja kopajuht (küll ilma tunkede ja kiivrita) Eric Lamy ja jätab ehituskopa kuidagi vaeslapse ossa. Kopa impersonifikatsioon ei mõju liiga ehmatavalt – me pole ju lapsed ega usu muinasjutte –, ent siiski (või just seetõttu) on Boivini, Priasso ja Kubato KX080-3 „Transports  Exceptionnels” („Ainulaadne energia”) imeilus muinasjutt. Nüüd tuleb sooritada petit jeté või koguni sissone ouverte tagasi reaalsusse. Rohmakas-kiirustavate inimeste ja jõnksuvkolisevate koppade maailma. 

Süüdimatuid sümbolimänge täis absurdselt naljakas lavastus

Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, kolm-kaks-kolm, neli-kaks-kolm … Renate Valme lavastus „Valss neljale” on loodud Tallinna ülikooli kolmanda kursuse koreograafiaüliõpilastele. Noored  tantsijad Helena Pihel, Kärt Reemann, Valeria Milaja ja Silver Elvest saabuvad lavale valgetes tagurpidi selga aetud tolmukaitse-kombinesoonides, nad jalutavad ringi, imestavad ja itsitavad nagu ülemeelikud spermatosoidid. Kui ilmub emakas, annavad nad muidugi oma parima, et sinna jõuda. Paar kriidikriipsu ja kontekst muutub täielikult. Kes need valged tegelased tegelikult olid, kes nad nüüd on? Siin pole vaja midagi „teada”, minu arvates Valmet ei huvita aktuaalsus, ta avab potentsiaali. Mulle meeldib väga see tõlgendusvabadus, mida tema lavastused pakuvad ja mida nad ka propageerivad (kui see sõna nüüd liiga pretensioonikas ei ole). Järgmist stseeni lavastuses võiks tõlgendada abordina, kuid seda mõtlesin ma alles pärast etendust.

Millegipärast tekib saalis istudes hoopis silme ette kana kujund. Loode ja praekana pole ju nii väga sarnased tegelased, eks ole, ja just selliseid vastandlikke  fantaasiapilte on täis kogu Renate Valme tihe, süüdimatuid sümbolimänge täis absurdselt naljakas lavastus. Seda võib vaadata ja lihtsalt naerda, samas leiab siit palju ainet tõsisemaks mõtiskluseks. Täpselt seda, mida vaataja parajasti vajab. Muidugi on see just selline etendus, mida kardavad arusaamisfetišiga inimesed – võib tekkida suuri raskusi lavastuse sisu äraseletamisega. Kuid seda polegi ju vaja. „Valss neljale” ei nõua arusaamist, vaid on nautimiseks  – siis tõlgenduvad ka sümbolimängud ja mängusümbolid, kui tahavad.     

Keskpärane kostüümidraama

Mis juhtub meie arusaamisega kunstiteosest, kui kõik algusest peale ära seletada? Taani koreograafi  Kasper Daugaard Poulseni lavastus „Forestillinger” algab põhjaliku ülevaatega sellest, mis laval toimuma hakkab. Pabertahvlile joonistatakse liikumisskeem ja selgitatakse seda tõsise näoga. Idee on iseenesest huvitav – tantsulavastuste tehniline pool on ju nagu näiteks teleka elektroonika trükkplaat, pilti vaadates me selle asjanduse peale tavaliselt ei mõtle –, kuid ei lähe päris hästi käima. Võibolla on asi selles, et lavastus on tegelikult loodud  kahele tantsijale, aga Kanuti gildi lavale on jõudnud vaid üks – Mari Matre Larsen. Nii et välispressis kiidetud „koomiline duett” paraku Eesti tantsusilmadeni ei jõua. Tantsija saab muidugi ka üksi hakkama, ta vahetab kostüüme ja koperdab kolm korda ühesuguse mustri läbi, kuid kontseptsioon ja koreograafia (näivalt suvaline, kuid tehniliselt tugev, nüanssideni viimistletud) on selge juba esimese korraga ja edasine läheb veidi tüütuks. Koperdav  karu on küll hirmus naljakas, aga kokkuvõttes on tegemist siiski pigem keskpärase kostüümidraamaga kui sealsamas välispressis kiidetud „vabastava ja ülinaljaka koreograafiaga”.   

Osavad kehad

Kuidas saaksime tajuda keha lihtsalt kehana, tajuda keha liikumise loodud väljenduslike omadustena? Taanlanna Mette Ingvartsen ja hollandi päritolu Jefta van Dinther esitavad sellise küsimuse endale ja üksteisele ning veavad vastuse otsimiseks Kanutisse kohale kaks trampliini. Tasakesi hüpates arutlevad nad pilkude kaudu küsimuse üle edasi. Suuremate hüpete saatel koorivad nad end riidest lahti  ning siis hakkavad nad tõesti „keha lihtsalt kehana tajuma”. Need kehad on tõesti osavad. Tantsijad demonstreerivad peaaegu tund aega oma füüsilisi võimeid, hüpates, keereldes, üksteise tegevust peegeldades. Kohati on show äärmiselt efektne, kohati ehk veidi liiga trennimaiguline. Hea, et saltosid ei tehtud, muidu oleks see asi tantsufestivali kontekstis juba veidi imelikuks läinud. Virtuoosne liikumine kui kontseptsioon, juhust määramas gravitatsioon  ja puhtfüüsiline emotsioon batuutlaval annab publikulegi tunniajasele istumisele vaatamata pigem füüsilise elamuse kui suuremat mõtteainet. Ja ega mõned hüpped koduteel tee kellelegi kahju. 

Kurjast vaimust vaevatud kukk

Kaks looma. Kaks kuju. Esimene. Punane. Kukk. Teine. Valge. Skorpion. Kaks loomust, mis peegelduvad ilmes, käitumises, liikumises. Nii konkreetselt iseloomustab oma lavastust „à elle vide” Teodora Castellucci. Suure ja kuulsa itaalia teatriperekonna võsuke mängib ise oma lavastuses kukke, tema õde Agata on skorpion. Siin saavutab kostüümidraama element taanlaste  „Forestillinger’iga” võrreldes hoopis teise mõõtme: loomadest inspireeritud kostüümid on loodud tantsijaga koos liikuma, mitte pole niisama toredad. Kuke soolonumber on ülikiirete liigutuste ahel, täpne ja jõuline. Siin on lausa midagi saatanlikku, kukk oleks nagu kurjast vaimust vaevatud. Seda tunnet võimendab Castellucci tüdrukute vend Demetrio oma raju muusikaga. Küüned on kuketantsu ajal igatahes tooli polstrisse või pinginaabri käsivarde surutud, nagu vaataks mingit õudukat. Skorpioni aeglane ja pingeline tants jääb kuke kõrval lahjemaks. Ekstravertsuse ja introvertsuse vastandus ei tule väga hästi esile. Üldse lõpeb etendus liiga kähku ära ja mõjub fragmentaarsena – oleks tahtnud näha peale soolotantsude ja lühikese dueti ka mingit teema edasiarendust. Aga Teodora Castellucci jääb küll meelde väga tugeva, ekspressiivse ja karismaatilise tantsija ja põneva lavastajana,  tema uusi töid ootan suure huviga. Terve Euroopa muidugi samuti – Romeo Castellucci tütar ikkagi.     

Tähelepanuväärne näitlejameisterlikkus

Tööl ja peol käitutakse eri viisil, niisamuti nagu käitutakse eri viisil balletis ja kontseptuaalse tantsu lavastuses. Kuidas peab käituma Kanadas elav Eesti juurtega koreograaf Antonija Livingstone, ei ütle küll mitte keegi peale tema enda. See naine tuleb lavale ja esitab pöörase feminismi manifesti. Kohe seda ei taipa, sest kõigepealt tuigerdab kardinate vahelt välja trikoos ja punastes sukkades ülipikkade jalgadega  vapustavalt ilus tibi, kes puterdab „I think I … you know … I … eem … thought that … I … uh …” ja nii edasi saamas laadis, samal ajal tassides lavale diivanit ja tuuseldades prügikotis, veheldes põrandaharjaga ja koristades etenduse eel vahukustutist tulistatud valget soga. Ta üritab luua oma ruumi, aga on veidi abitu. Laulab ja jookseb edasi-tagasi, joob viina, vahepeal hingab midagi kilekotist ja metsistub, siis jälle naeratab kohtlaselt ning  kohendab ja katsub ennast. Ta suudab üliedukalt tülgastavaks muutuda. Kamoon, mine koperda kodus, eks, me tulime teatrisse! Etenduse teises osas kaovad parukas ja tibilikud maneerid. Õhupallidest saavad hiigeltissid Canada-kirjaga pusa all, jõuluvana habe ei muuda Antonijat ka just kaunimaks. Ta hakkab rõvetsema, nii kuis jaksab. Järgmisel hetkel saavad habemest blondid lokid ja rinnad kohendatakse kõrgemale – „… Oh I  know it looks fake, but they’re my own, ihihii”. See, kuidas Livingstone tõlgendab postmodernistliku ajastu ühiskondlikke rolle ja naeruvääristab sooiseärasuslikke kinnismõtteid, pelgamata perverssusi, on ülivaimukas. Tantsu siin etenduses eriti ei näe, kuid Livingstone’i näitlejameisterlikkus on tähelepanuväärne. Kogu esimese osa tibijant pööratakse teise osaga pea peale. Kui etendus ikka suudab algul ära tüüdata ja hiljem sellesama  tüütava elemendi nii hästi mõtestada, ei jäägi üle muud kui tõusta püsti ja aplodeerida. Antonija Livingstone sai just ka Eesti kodakondsuse, ehk näeme teda meie lavadel nüüd veelgi. 

Kaootiline parvlemine

Võib tuua paralleeli ja kõrvutada seda tuulega, mille liikumist võib jälgida tuhande maisitõlviku õõtsumises või isegi liikuvat teksti näitavate LED-siltidega, mis õigupoolest koosnevad ju pelgalt vilkuvatest täppidest. Nii fantaseerib kriitik Denis Laurent Šveitsist pärit Brüsselis tegutseva koreograafi Thomas Hauerti lavastuse „Accords” („Akordid”) ainetel. Hauert ja tema tantsutrupp nimega ZOO esinevad  Vene Draamateatris. Nad uurivad, kuidas improvisatsiooni kaudu jõuda edasi keha tavapärasest kasutamisest. Hauerti tehnikat ja stiili peetakse unikaalseks, mida see kindlasti ka on, kuid mul on kogu seda unikaalsust jälgides veidi igav olla. Toimuv meenutab mõnikord jamsession’itel toimuvat jazzmuusikute lõputut individuaalset ja kollektiivset improvisatsiooni, mis võib olla suurepärane, aga kui kontakti ei teki ja tunnet ei ole, võib neid eksalteerunud nägusid ja punnis pasunapõski vaadates tüdimusse surra. Thomas Hauerti „Accords” jääb mulle kaugeks. Muusika on hea – Rahmaninov, Ravel, Erik Satie –, aga laval toimuv on suhteliselt kaootiline parvlemine, mis on kohati väga ilus, kohati haaravgi, kuid sel pole pidepunkti, millest kinni haarata ja end täielikult kaasa tõmmata lasta. Lõputud improviseeritud etüüdid ja osatäitjate tõsidus ning saali pehmed sissevajumissõbralikud  toolid jätavad etenduse lõpuks hinge suurt ei midagi ja kehale mööblikattemustri.     

Kõige staažikam lavastus 

to do is to be – Descartes

to be is to do – Nietzsche

do be do be do – Sinatra

(Karl Martin Sinijärv)

USAst pärit, Prantsusmaal resideeriva Mark Tompkinsi „empty holes: The Life and Love and Death of John and Doris Dreem” („tühjad augud: John ja Doris Dreemi elu ja armastus ja surm”) on Augusti tantsufestivali konkurentsitult kõige staažikam lavastus. Esietendus oli 25 aastat tagasi. Selle lavastuse  peategelaste Johni ja Dorise eraelu oli aga juba 70ndate keskelt Mark Tompkinsi kätes ja „empty holes” jättis tegelikult nendega hüvasti. Nüüd on kumminaine ja kummimees ning nende „tühjad augud” tagasi. Suure osa etendusest moodustab varjuteater, kus näeb valgustuskunsti imesid. Tompkins kasvab ja kahaneb, paljuneb ja teeb Dorisega trikke. Mängib identiteediprobleemidega – kust lõpeb Mina ja algab Teine, lõpeb Teine ja algab  Mina? Ja ta laulab absoluutselt kogu aeg. Kui ta kardinate vahelt end lõpuks näitab, on selge, et varjuteater oli etenduse sisu mõistmiseks vajalik, kuna Tompkins on lihtsalt niivõrd omapärane ja kirglik karakter, et kipub ise ümbritsevat varjutama. Pikk, ülikõhn, kuid hullult musklis, läbitungivate helesiniste silmadega mees räägib võimatust armastusest ja muust romantilisest, kuid tema pilk räägib hoopis teist lugu.

Tekivad tühjad augud, mida  täidab vaataja, igaüks oma rikutuse astme järgi muidugi. Aga Mark Tompkins tahab veel laulda. Augusti tantsufestivali viimaseks etteasteks jääbki vahepeal nime pikendanud Mark Lewis Tompkinsi „kings&queens” („kuningad& kuningannad”). See on muusikaline performance / drag show / karaokekontsert bändi Mark Lewis and the Standards lugudega. Mark ilmub lavale leopardimustrilistes retuusides  ja poolemeetriste küüntega ning näeb välja täiesti vapustav. Esimene lugu on Talking Headsi „Heaven” ja ainuüksi sellega on minu hing müüdud. Selle mehe hääl ja lavakarakter meenutavad ühest otsast kahte mu lemmikDavidit: Byrne’i ja Bowie’t. Tema hääletämbri emotsionaalne laetus ja kohatine kaeblikkus, meeletu ulatus ja kandvus meenutab jällegi Gene Pitney’t. Kuid põhiliselt on Mark Tompkins üleni ta ise. Ta esitab oma lugusid ja mõned standardid. Teeb cross-dressing’ut, tantsib napakalt, nagu lollitaks kodus peegli ees. Tema käitumine on väljakutsuv ja naeratus paheline. Laulu „Blind Date” ajaks paneb ta ette mustad prillid. Lõpulauluks saab Sinatra „My Way”. Lava keskel ripub leopardimustriline kardin ja kui Tompkins seisab näoga vastu seda ja laulab „ … now, the end is near; and so I face the final curtain…”, ongi lõpp. Sümbolid on asjastatud ja asjalik sügis võib alata. Aitäh  Augusti festivalile, suvi lõppes hästi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming