Palm all paremal nurgas

Kui „Metsa forte“ publik saali jõudis, oli palm juba laval, aga Mati enam ei tulnud.

AURI JÜRNA

Eesti Draamateatri ja Nargeni festivali „Metsa forte“, autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, heliloojad ja muusikalised kujundajad Tõnu Kõrvits ja Tõnis Kõrvits, kunstnik Kristjan Suits. Mängivad Helgi Sallo, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg, Liisa Saaremäel, Jüri Tiidus, Uku Uusberg, Kersti Heinloo, Markus Luik, Hendrik Toompere jr, Mehis Pihla, Nargeni festivali koor ja orkester. Esietendus 25. V Eesti Draamateatri suures saalis.

Erakordselt sooja maikuu õhtust Eesti Draamateatri suurde saali astudes tervitas publikut tugev puidulõhn ja orkestri häälestamise heli. Kumbki pole seal just igapäevane nähtus, kuid omal nihestatud moel sulandusid vana teatrisaali pidulikkus ja ootamatult väikeseks raiesmikuks muundunud lava peaaegu saunasoojaks ja sõbralikuks ruumiks. Perekonna kogunemine pika laua ümber ning tulemuseta jagelemine lauakatmise, toostitõstmise ja sauna järjekorra üle on tuttavlik, sümpaatne ja paljude meelest üdini eestlaslik. Nagu ka napsise kaaslase kannatlik kantseldamine, vabariigi aastapäeva kontserdi üle irisemine ja tüütute tülide lahendamine öise jalutuskäiguga.

Eesti Draamateatri ja Nargeni festivali ühistöö ehk „EV 100“ pühendatud suvelavastusega tõmmatakse mitmeid paralleele Kiviräha legendaarse „Eesti matusega“. Mehis Pihla ja Hendrik Toompere jr „Metsa fortest“ võibki saada selle järeltulija: sama eneseiroonia, sama äratundmisnaer, aga uuele ajale vastavalt veidi absurdsem stiil ja ühiskonnakriitilisem teema. Eesti asja ajamine kipubki pendeldama kuskil sentimentaalse rahvuslikkuse ja novembriöiselt musta huumori vahel ning Pihla on osanud nende tasakaalu oivaliselt tabada.

Ta on võtnud tohutult keerulise ja emotsionaalse teema, mille puhul üksmeelset ja neutraalset kompromissi justkui polegi, ning jutustab selle kaudu loo põlvkondade kokkupõrkest. Või vastupidi – perekonnaloo kaudu keskkonnakaitsest. Ta ei leiuta lahendusi isiklikele ega ühiskondlikele probleemidele, ei õpeta ega arvusta, vaid raputab need samm-sammult ajalisest jadast lahti ja kombineerib uueks, operetlikuks, karikatuurseks sotskampaaniaks. Isegi kui kogu terav temaatika saab lõpuks täielikult dekonstrueeritud ning muutub parukate ja laulu saatel jantlikuks ooperiparoodiaks, et justkui deus ex machina stiilis lool otsad kokku tõmmata, on mõju olemas – tänu teatraalsele kõverpeeglile ja võõritus­efektile.

Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap näitavad, et asi ei ole „teatri raskekahurväes“, vaid kogemuses, viimseni lihvitud lavasarmis ja puhtas näitleja kohalolekus.

Gabriela Liivamägi

Muidugi, vabariigi aastapäeva metsafilm, Valduri mustikakuulamine ja ökoaktivistide piinlikult pikad kõned ei anna probleemile lahendust ega takista lendorava väljasuremist, aga oma lärmakal moel täidab selline teater ühe olulise eesmärgi – ärgitab mõtlema. Seesugune ärkvel, avatud ja aktuaalne teater on meediakisa tekitanud teema tõstnud kunsti filtri kaudu uuele, püsivamale ja emotsionaalsemale tasemele. Koos Toompere jr ja kunstnik Kristjan Suitsuga luuakse lavale üheaegselt poeetiline ja terav, müstiline ja aktuaalne, sümboolne ja konkreetne maailm, kus kajastuvad paralleelselt nii „metsarahva“ mure oma tuleviku pärast kui ka püksata Mang. Teater, kus näeb kiire reaktsioonina lääguseta ülevust, jõuab kohale ja jääb meelde.

Olen viimasel ajal sattunud üsna mitu korda kirjutama Kristjan Suitsu lavakujundusest ja taas tuleb talle au anda. Järelikult pole see juhus. Suitsu nimest on saanud kvaliteedimärk ja tema käekirja tunneb ära. Seejuures on ta kunstnik, kes tajub tundlikult materjali, lähtub sellest ning loob paindliku, mängulise ruumi, mis positsioneerib, vihjab ja innustab. Ta ei korda ega illustreeri, ei kitsenda ega kammitse, ei pelga vanu saale teistmoodi vaadata ega anda näitlejaile uusi vahendeid. Selle keskel puhkevad muusika ja näitlejad õide. Nargeni festivali orkester Tõnu Kaljuste juhatusel on tagalaval metsa ja tülli taga peaaegu nähtamatu, kuid kõikjal ümber, all ja sees. Ning koor, kuigi varjamatult siiski koor, on erinevalt tüüpilisest ooperikoorist kiire, elevil ja aktiivne.

„Metsa forte“ näitlejate suhtes on seekord raske jääda objektiivseks: nii seepärast, kuidas lavalolijad mängisid, kui ka teatriväliste sündmuste tõttu. Kui loo aktiivsem pool, kes muutusi ja vaidlusi tõi, on noored – Liisa Saaremäel, Uku Uusberg, Jüri Tiidus ja Markus Luik –, siis tõeline raskuskese lasub Helgi Sallol, Voldemar Kuslapil ja Hans Miilbergil. Tõsi, Saaremäeli-Uusbergi duo on helge ja vaatajatega samastatav, Tiidus on mitme näoga mees kui kameeleon, Luige monoloog metsast tehtud asjadest pälvis ausalt välja teenitud aplausi ja isegi autor Pihla lendorav oli vaimukas detail, kuid on asju, mis tulevad ainult aastatega.

Asi ei ole „teatri raskekahurväes“ või sentimentaalses „publiku armastatud klassikutes“, vaid kogemuses, viimseni lihvitud lavasarmis ja puhtas näitleja kohalolekus. Kogenud esineja teab, kes ta on, mida ta oskab ja mis toimib, ega tee ühtegi üleliigset liigutust: ei selleks, et oma tähelepanu alla joonida, ega selleks, et teise oma ära võtta. Kui noored teadlased taustal puiduhakke sees kaklevad, võtavad Kuslap ja Miilberg eeslava hämaruses rahulikult viina. Kui noored armunud tülitsevad ja ringi jooksevad, vaatab Sallo mõtlikult oma metsa. Kui esimese hooga võis tekkida kahtlus, et vanad laulud kukuvad tervikust välja, siis tegelikult sobivad need sinna nagu valatult: vana laulja veidi kärisev, sissepoole kalduv hääl ei sobi ehk enam Estonia lavale esimeseks armastajaks, kuid siin on see nagu vana mets, mida maha ei tohi võtta, sest muidu jääme vaeseks.

Lauljatel, näitlejatel ja muusikutel on selle koha pealt ju kehvasti (või hästi, kuidas võtta): elukutse on elu kutse, mitte töö, kust võetakse puhkust või minnakse pensionile. See on töö, kus puudub mõõdutunne ja läbipõlemise oht on väga suur, kuid kust sugugi lahkuda ei taheta. Praegu saab riiklikule vanaduspensionile minna sünniaastast sõltuvalt 63. kuni 65. eluaastast, aga nii Sallo, Kuslap kui ka Miilberg (ja ka paljud teised vanema põlvkonna näitlejad eesti lavadel) on selle vanusepiiri ammu ületanud. Publiku õnneks on nad ikka veel laval: õnneks ikka veel tahavad, põlevad ja mängivad. Lava on veidralt nakatav ja sõltuvust tekitav koht. Isegi kui enam suuri rolle ei saa, kiputakse lava kõrvale õpetama, nõu andma ja kaasa elama.

Seda tegi muidugi ka Mati Palm, kelle esinemiste, õpetamiste ja panustamiste nimekiri on loetlemiseks liig pikk. Oluline on, et ta ikka veel põles soovist kaasa teha ja mängida. On ütlemata kahju, et Mati Palm ei jõudnudki „Metsa fortes“ publiku ette, sest kindlasti olnuks see võluv kohtumine. Kuid pole vähetähtis, et Toompere jr ta sellesse lavastusse kutsus. Kutsumine, märkamine ja arvestamine on määrava tähtsusega – see julgustab, kehtestab, innustab. Nähtav olla, laval või mujal, on sügavalt väärtustav ja oluline ning ilma selleta võivad eriti endised lavainimesed närbuda.

Mina nägin etendust, kui Mati Palmi surmast oli möödunud üks päev. Kui etendus oli läbi, peatas lavastaja publiku aplausi ja palus hetke mälestamiseks. Publik tõusis ja seisis vaikuses ühe pika hetke. Toompere jr tänas ja viipas taimele lava nurgas: „Mati saatis meile esikaks palmi.“ Nüüd, kui kirjutan seda artiklit, on Mati Palmi matusest möödas üks päev. Ma väga loodan, et alati jagub lavastajaid, kes märkavad uute ja ambitsioonikate näitlejate selja taga ka neid, kellel on kogemusi, oskusi ja tahtmist kaasa teha – et vanadel näitlejatel ei saaks otsa ind, lootus ja uudishimu uuesti lavale minna. Ja et Mati palm elaks Eesti Draamateatris pikalt ja rõõmsalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht