Paar ebaoluliselt olulist aksioomi ?Pidusöögi? kohta

RAIT AVESTIK

Suvine veiderdamine hakkab rahvast juba tüütama ja ?tõsised pidusöögid? on paljudele märksa seeditavamad. ?Pidusöök? Rägavere mõisas. Publik muutub osaks etendusest, olles külaliseks kolmes mõttes: kutsutud külalised pidusöögile, külalised, kes vaatavad pidusööki pealt, ja teatrikülastajad. Mängivad Volli Käro, Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Viive Aamisepp.

Thomas Vinterberg ? Mogens Rukov , ?Pidusöök?. Teatrile kohandanud Bo hr. Hansen, taani keelest tõlkinud Arvo Alas. Lavastaja Hendrik Toompere jr., kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Mängivad Toomas Suuman, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Peeter Raudsepp, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Helgi Annast, Kersti Tombak, Peeter Jakobi, Viive Aamisepp, Volli Käro, Eduard Salmistu, Heilo Aadla, Peeter Rästas, Margus Stalte, Janek Vadi. Rakvere teatri lavastus esietendus 28. mail Rägavere mõisas.

Pärast Rakvere teatri ?Pidusöögi? vaatamist Rägavere mõisas tuletasid end meelde kaks ebaolulist ja kaks olulist asja. Esmalt ebaolulised ehk teatriteoreetiku-praktiku Richard Schechneri keskkonnateatrialased ning filmireþissööride Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi filmialased aksioomid.

Schechner on oma essees ?Six Axioms for Environmental Theater? sõnastanud väited, mis üsna otseselt sobib kirjeldama ka ?Pidusööki? või vastupidi ? lavastus sobib kirjeldama aksioome.

 

?Etendus on omavahel seotud toimingute kooslus.? Peale tavapärase, et etendus sünnib etendajate ja publiku seas ning koosmõjul, on keskkonnateatri puhul oluline määraja ka see, milline kooslus sünnib vaataja, näitaja ning muu füüsilise ning metafüüsilise vahel. Mõisad on selles mõttes tänuväärsed paigad, et teevad lavastaja-näitlejate eest palju tööd ise ära. Silmatorkavalt tähtsaks saab ?Pidusöögi? puhul publik. Publikust saab kitsas tähenduses etenduse osa, ta on külaliseks kolmes mõttes: kutsutud külalised pidusöögile, külalised, kes vaatavad pealt pidusööki, ning teatrikülastajad. Nii teenrid ustel, sünnipäevalapse Helge (Toomas Suuman) lühike kõne ja kutse majja, vaheajal publikule pakutud peened suupisted ja muu taoline loovadki koosluse. Pole lava ega saali, on keskkond.

 

?Etenduses on kasutusel kogu ruum.? Ruumi ja kujundust ei saa eraldada ning üsna loogiliselt puudub lavastusel ka kunstnik. Lavastaja Hendrik Toompere jr. on käitunud keskkonna(teatri)sõbralikult ning kasutanud olemasolevat maksimaalselt ning rentaablilt. Lavastuses saab kokku lugeda vähemalt viis-kuus mängukohta, kuhu külalisi suunab ja kutsub ülemteener Lars (Peeter Raudsepp). Kolme peamisse mängukohta jalutab publik läbi mõisahoone. Kõndimine on muidugi põnev, aga siin on oht, et liigne jahmerdamine ähmastab vaataja tähelepanu ning mingiks ajaks nõrgeneb kontsentreeritus. Peale selle, et kogu mõisahoone oma pargiga muutub etendusruumiks, võib mingeid ?ruume? tekkima hakata ka juba siis, kui vaataja on saanud kutse (ostnud pileti) ning teadvustab endale sõnad ?mõis?, ?pidu? ja ?söök?.

 

?Etendusruumiks võib olla täielikult selle jaoks loodud ruum või n.-ö. leitud koht.? Siia sobib ka üks nõue Trieri ? Vinterbergi koostatud manifestist ?Dogma 95?, millega protestiti filmide liigse kunstlikkuse vastu. ?Kui lugu vajab teatud tunnustega paika, siis otsitakse see paik üles.? Teksti, tegevuse ja ruumi koherents on vaieldamatult õnnestunud.

 

?Vaataja tähelepanu taotlev (fookuses olev) on painutatav ja muudetav.? Mäng käib korraga mitmel pool ehk vaataja peab oma pead ning keha pidevalt keerama ja silmi eri kaugusele fokuseerima.

 

Mõtet toetab ka ?Dogma 95?: ?Filmitakse käest. Seisev kaamera on surmapatt.? Mõtet edasi arendades: ühte suunda vaatav ja püsifookusega publik on surmapatt. Põhimängukohas on publik paigutatud peaaegu ovaalselt ümber peolaua, tegevust on kuulda ja kohati näha ka kõrvalruumides, rõdul, akendest paistval heinamaal jne. Efektselt töötavad kõrvalsaali paigutatud kaks suurt peeglit, mis loovad juurde mängukohti ning lasevad publikul ?piiluda?.

 

?Kõik lavastuselemendid räägivad oma keeles.? Erinevalt tavapärasest teatriruumist, kus lavaruum tõstab esile ikkagi näitleja, on ?Pidusöögi? ajal tajutav see, kui ruum või mõni ese ?räägib? näitlejast paremini. Lavastuselemendid, s.o. kostüümid, akendest tulev valgus, kaugenevad sammud-hõiked, kägisevad trepid jm., on kõik päris, räägivad oma keeles, moodustades tõelise-ehtsa keskkonna. ?Dogma 95? rõhutab, et ?filmi optiline töötlemine, valgusfiltrid jms. on keelatud?. ?Pidusöök? näitab ennast väga lähedalt, seetõttu langevad ära ka igasugused optilised hookuspookused.

 

?Tekst ei pruugi olla lavastuse alus ega eesmärk.? Verbaalset teksti võib üldse mitte olla. Kuigi ?Pidusöögi? puhul on tekst ikkagi primaarne väljendusvahend, ei ole lavastaja näidendit üks ühele lavale kandnud. Oluline on see, et tekst on kohandatud mänguruumile (mõisa puhul oleks vastupidi ka märksa keerulisem). Lähtuvalt ruumist ja publiku intensiivsest kohalolust on loogilisuse huvides stseene nihutatud-muudetud. Kokkuvõttes saab tekstist tänu keskkonnale normaalne dialoog, mis tavapärases teatrisaalis võib tihti kosta mürana.

Siiski ei maksa unustada aksioomi kui loogiliselt tõestamatu väite ning dogma kui ebakriitiliselt tõeks peetava väite olemust. Olulised on hoopis muud asjad. Olulised asjad hõlmavad endas Eesti suvelavastuste konteksti ning konkreetseid teatripraktikuid. Esmalt on meeldiv see, et Toompere pole läinud lihtsamat teed ning vorminud midagi ?tavapärasele suvisele publikule meele- ja mõistuspärast? ? silmas pidades just eelkõige materjali. Samas tundub ka nii, et suvine veiderdamine hakkab rahvast juba tüütama ning ?tõsised pidusöögid? on paljudele märksa seeditavamad. Piletid olla kähku läbi müüdud. Samas võib jälle mingis mõttes tegemist olla ?tillikaga? suvisele teatrivaatajale: soolase piletihinna ning maitseka suutäiega üritus toekas mängukohas võib paljudele tõotada küll mõnusat meelelahutust, tegemist on aga tõsiseltvõetava (keskkonna)teatriga. Või hoopis ? publik on nii teadlik, et vaatab just Toompere juuniori tehtut, on teadlik teema ja mängukoha sobivusest ning taotletult kallis pilet pigem kannustab.

?Pidusöögi? puhul on esmapilgul tegemist sünnipäevapeoga, kuhu tuleb kokku väliselt peen ja rikas perekond. Peo käigus, mis muutub kiiresti orgiaks, süüdistatakse sünnipäevalast ja perekonnapead pedofiilias. Kes tahtis, võis vaadata asja ka teise nurga alt. Lavastus andis näiteks variandi, et Helge ei pruugigi pedofiil olla, lihtsalt süüdistaja, Helge poeg Christian (Velvo Väli) otsustas mingil hämaral ajendil endale tähelepanu tõmmata. Sel puhul jääb tema taotluse mõte üsna segaseks; nagu vist jäävad segaseks ka kollases ajakirjanduses lokkavad paljastused-süüdistused. Ja müügiks läheb kõik ? eriti viisakas ja läikiv, kuid tühi pakk, kott, inimene, mõis, jutt jne. Mingil hetkel tundus, et tervet seda lugu jutustab hoopis lauavanem Helmut (Eduard Sal-mistu), samuti muutus kahtlaselt metafüüsiliseks ülemteener Lars, kes seda orgiat tühja fotoaparaadiga nii-öelda jäädvustas. Ning klassikaliselt hea võttega kogu üritus ka lõpetati: kas Helge läks minema või lahkus, kas teenitult?

Pisut jääb piinama tõsiasi, et näitlejatest eraldi kirjutamine siin tekstis pea olematu. Ka nendest kirjutamine oleks ?piinav?, sest säärasel juhul tuleks kirjutada positiivselt ilma hinnaalanduseta kõikidest näitlejatest. (Piina ei tee muidugi positiivselt kirjutamine, lihtsalt pikaks läheks. Ja fakt on ka see, et ühte kaalukat keskkonnateatrilavastust kriitik ühe vaatamiskorraga väga õnnelikuks ei tee.) Teine oluline asi on seegi, et peaosaliste Suumani, Väli ja teiste kõrval tegid samaväärse ülesastumise ka näiteks sõnatud teenrid Margus Stalte ja Janek Vadi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming