Otsib kohta, kus ta saab

Kaia Otstak

Kohaspetsiifiline tantsukunst otsib endale Eestis alles õiget kohta.        Kohaspetsiifiline kunst (site-specific art) on valdkond, mis ammutab loomeks vajalikku lähtejõudu ja ideid valitud koha ajaloolisest, sotsiaalsest, keskkondlikust, kultuurilisest või muust sellega seotud tähenduskihist. Teisisõnu: teose loomisel peetakse silmas koha tausta. Kõnealust mõistet kasutatakse tihti ka kunstiteoste kohta, mis on püsivalt seotud mingi paigaga: nii võib pidada kohaspetsiifiliseks kunstiteoseks näiteks mõnda kunstiliselt huvitavat ehitist.       

Kohaspetsiifilise kunsti mõiste võttis kasutusele California kunstnik Robert Irwin, kuigi juba varem, 1970. aastatel, tarvitasid seda mitmed noored skulptorid (Lloyd Hamrol, Athena Tacha). Kohakeskset suundumust võib märgata paljudes kunstiharudes, eriti skulptuurija land-art’i vallas, aga ka tantsukunstis. Ehkki laias maailmas on kohaspetsiifilist kunsti juba aastakümneid viljeldud, kohtab Eesti loomemaastikul sellelaadseid näiteid harva. Nimetada võib Erki Kasemetsa ja Polügoonteatri „Patareid”, mis etendus 2009. aasta sügisel Patarei vangla lähistel asuva galerii Metropol köögiruumis. Kunstnik ja publik üheskoos olidki selle etenduse näitlejad-osalejad, ühiselt loeti kitsas ruumis tordikarpidelt vanglateemalisi tekste ja asetati lauale patareisid.       

Viimastel kümnenditel on kunst liikunud publikule lähemale, kui mitte suisa publiku keskele. Otsitakse võimalusi ületamaks publiku ja kunstiteose piiri, vaatajad heidetakse keset tegevustolmu. Kohaspetsiifiline tantsukunst, mis otsib oma kujundid ja vormi ümbritsevast ning mille koreograafia luuakse kohale omase kultuurilise raamistiku ja eripära uurimisel ja interpreteerimisel, on astunud teatrilavalt alla, et leida aset kõikjal, kus see vähegi võimalik. (Seoses sellega on tantsukunsti ajalukku kirjutatud küll ka mõned õnnetused, mis juhtunud  näiteks eskalaatoritel tantsides.)       

Turvaline olek on röövitud ka publikult, kes ei saa etenduse nautimise ajal vajuda pimendatud saali anonüümsusse. Lisaks loodud koreograafiale saab etenduse osaks ka keskkond ja vahel koguni publik ise. Tänapäeval, seoses ruumi laienemisega virtuaalsesse keskkonda, on kohaspetsiifilisusega tegelevad tantsijad ja koreograafid leidnud ka seal oma lava – veebis korraldatakse etendustelt otseülekandeid. Tants on oma loomult midagi sellist, mis  püüab ületada ajalist ja ruumilist piiri, kuid teadlikult ajalist ja ruumilist tausta arvestava tunnetusega kohtudes võib sellest sündida intensiivne ja sügav sümbioos. Kohaspetsiifilise tantsukunsti kujunemisse ja arengusse on andnud olulise panuse Trisha Brown, Meredith Monk ja Ann Carlson. Tänapäeval selle suunaga seotud koreograafidest on tuntumad Noémie Lafrance, Tom Pearson ja Zach Morris (Third Rail Projects), Andrea Haenggi, Tamar Rogoff,  Collage Dance Theatre, Clarinda Mac Low, Paul Benny, Alejandra Mortorell (TRYST) jt.     

Eestis pole see tantsusuund veel korralikult juuri alla võtnud, mistõttu enamasti tuleb läbi ajada välismaiste külalisesinejatega. Üht sellist väärt vaatamisvõimalust pakkus lõppeva suve hakul Tallinnas toimunud festivali „Dünamo” peaesineja, tunnustatud taani koreograaf Kitt Johnson (X Act). Lisaks arvukatele workshop’idele korraldab Kitt Johnson kohaspetsiifilise tantsukunsti festivali „Mellemrum”  („Tühik”), mis 2008. aastal toimus Kopenhaageni kesklinnas ning tänavu Nørrebro linnaosas. Tallinna tuli Johnson samanimelise soololavastusega, mida ta etendas Vabaduse väljaku aluses autoparklas, astudes dialoogi selle üsna tühja ja elutu uusehitisega. Lavastus valmis koostöös helilooja Sture Erikssoniga. Autoparklas võttis publikut vastu heitgaasidest sumbe õhk. Liiga suures vatijopes inimkeha lebas keset sõiduteed, jope alt paljastusid  vaid sääred, jalalabad ja sõrmed. See keha muundus ühtäkki putukaks, mis jõllitas publikut ehmunud pilguga. Pampkeha eemaldas näolt maski ja sibas eemale, jättes publiku nõutult maha. Lisaks autoparkla tavapärastele helidele mürtsus taustaks muusika. Keha lippas, kott käes, mööda parklat ringi ega paistnud vaatajaist hoolivat. Kohaspetsiifika avaldus nüüd teravamalt: publik jäi ringi vahtima, tajudes lisaks tantsule ka ümbruskonda. Vaataja  pidi selle ebamugavustunde keskel endale ise koha leidma, kuid seda tegevust raskendas tantsija süüdistav pilk. Publik polnud enam lihtsalt publik, ta oli asetatud erinevate tajumuste keskmesse. 

Tantsulavastus kulmineerus sellega, et tühjale rikkumata betoonseinale kirjutati sinise kriidiga tähti, mille lisandumisel hakkasid kumama üha uued ja uued tähendused. Esmalt ilmus seinale kombinatsioon E, S ja T. Täht tähe järel moodustus lause IN WALLS WE TRUST,  kuid enne seda tehti pikem paus, kui seinal seisis IN WALLS WE RUST. Seinad, mida me usaldame, asendati vahepeal seintega, mille vahel me roostetame ja kust välja ei pääse. Etenduse ajal sõitsid parklas autod ning vaatajate sekka sattus ka juhuslikke möödujaid. Nii ei tundunudki auto, mis publiku hulka sõitis, osana lavastusest, vaid pigem sinna juhuslikult sattununa. Tantsija jäi jonnakalt autole otsa vahtima, püüdmatagi auto eest ära minna. Auto ja tantsija vaatasid teineteisega tükk aeg tõtt. Taustamuusika vaikis, autouks löödi lahti, see vajus kinni, löödi uuesti lahti – autost kostnud vali muusikaline müra jätkas senist taustamuusikat. Tantsija jooksis autosse ning auto kihutas kaitsvate seinte vahelt minema. Kas etendus üldse lõppes, kuigi tantsija oli kadunud? Publik hajus vaikselt laiali. Seegi on kohaspetsiifilise tantsukunsti eripära, et kasutatav ruum ei avane ega sulgu koos etenduse ajalise alguse  ja lõpuga. Koht jääb endiselt alles koos oma tähendustasanditega, kuigi tegevus on seal juba lõppenud.     

Eestlastele on omane arhailine arusaam, et iga mees ehitab endale ise oma koja – koht tuleb seega luua ja rajada. See filosoofia iseloomustab ka Eestis tehtavat kunsti – olemasolevasse ruumi luuakse omakorda oma ruum ja koht. Kohaspetsiifilise (tantsu)kunsti puhul on kõik vastupidi: ideid ja inspiratsiooni ammutatakse keskkonnast, enese liikumine kohaldatakse ümbritsevaga. Ilmselt tuleb eestlastel siis osalt oma mõtteviisi muuta, sest meil on kuhjaga paiku, mis aja jooksul on omandanud  erinevaid tähenduskihistusi, kust otsida loomeainest ja mille peidus pool tantsides nähtavale tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming