Othello, seks ja sõdurid

Maris Peters

William Shakespeare, “Othello”. Tõlge eesti keelde Peeter Volkonski ja Hannes Villemson. Lavastaja Hilda Hellwig (Rootsi). Kunstnik Pille Jänes, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Jaan Rekkor, Aleksander Eelmaa, Margus Prangel, Mait Malmsten, Sulev Teppart, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Anti Reinthal, Priit Pedajas, Maria Avdjuško, Laine Mägi, Riina Maidre, Taavi Teplenkov, Johannes Tammsalu, Rasmus Kaljujärv, Ott Sepp, Henry Tiisma jt. Esietendus Eesti Draamateatris 23. IX.  

Oma “Othello” lavastuste ajaloost rääkivas raamatus “Shakespeare in Performance: Othello” on Lois Potter pealkirjastanud XX sajandi lõpu “Othellodest” rääkiva peatüki “Othello at the end of the century: sex and soldiers”. Mõlemat, nii seksi kui sõdureid, on ka vastses Draamateatri lavastuses. Lavastuse üheks domineerivamaks jooneks ongi klaustrofoobiline militaarne õhkkond, milles on vähe privaatsust ja kus, nagu reality-show’des, tekivad konfliktid sellest, et liiga palju inimesi on liiga väiksele territooriumile kokku surutud ning nende tegutsemisvabadus on piiratud. Lavastuse alguse tumedate marmorseintega sõjanõukogu/senati saal (atmosfääriliselt küll pigem punker) asendub Küprosel militaarbaasi traataedade ja roostetanud plekist (vihje Cassio ebaadekvaatsusele?) angaariseintega. Senatiga samasugused tumedad kõrged marmorseinad on ka Desdemona magamistoal, mis lisaks võimatusele põgeneda meenutab ka lavastuse algust, kus samasuguste seintega ruumis võeti vastu otsus Othello Küprosele saatmise kohta ja kus Desdemona sõnastas oma selge soovi temaga sinna kaasa minna. Ainsat vähegi helgemale maailmale viitavat detaili, suurt paraadmeeleolu ja pidustusi kujutavat maali sõjanõukogu ruumi seinal, me hiljem enam ei kohta.

 

Uus tõlge

 

Lavastuse tarbeks tehtud uus ja asjalik tõlge toob esile kõik tekstis leiduva kareda, karuse ning brutaalse. Ning loomulikult seksuaalse. Sellele omakorda lisandub visuaalne, seksuaalsusele viitav tegevus. See on militaarne, jõuline isaste maailm, lihvimata keelekasutuse ja tihtilugu banaalsete otseütlemistega.

Loomulikult on peategelane Othello (Jaan Rekkor) militaarses maailmas kodus. Väga positiivselt mõjus, et Othello vastandus valgetes rõivastes veneetslastest kabinetisõdalastele oma tumeda mundri ja elustiilist tingitud päevitunud jumega. Ka mauriks kutsumine tundub olevat pigem seotud tema tulise iseloomu kui nahavärviga (paratamatult tekkisid siinkohal paralleelid ühe teise armukadeda abikaasa, “Talvemuinasjutu” Leontesega, keda Jaan Rekkor mõned aastad tagasi (Endla, 2000) mängis). Abikaasana on selle lavastuse Othello jaoks dominantne suhte lihalik külg, võimalus Desdemonast (Maria Avdjuško) sõltumata kohast ja ajast kinni krabada, tema keha puudutada. Füüsilisus avaldub Othello puhul ka teisel moel: tema üsna varakult ilmnevas kalduvuses teistele kõri kallale minna. Neil hetkedel näib ta end just nagu unustavat ning selle tulemusena peaaegu kägistab Jago.

Ka Desdemona puhul, kes küll lavastaja kontseptsiooni kohaselt on abiellunud Othelloga kaastundest, jääb domineerima paarisuhte füüsiline külg. Senatistseenis kantud must kleit valge kraega ja valged sukad, mis muudavad ta kummaliseks seguks koolitüdrukust ja teenijannast (viimast rõhutab vööl rippuv valge riidetükk, mis muidugi osutub Othello kingitud taskurätiks), asenduvad hiljem kergete ja võib-olla militaarbaasi reaalsust arvestades kohati liiga paljastavate rõivastega. See Desdemona ei ole uje ega tagasihoidlik ning mõjub igati põhjendatuna, et ta eelistab järgneda oma vastsele, kergelt erutuvale abikaasale, selle asemel et jääda oma põdura isa, Brabantio (Aleksander Eelmaa) seltsi, kelle juures tal tuleb paratamatult täita põetaja kohustusi. Draamateatri lavastuse Desdemona armastab flirti, kuid ta ei oska veel ette näha kõiki tagajärgi, mida see kaasa tuua võib. Sellisest karakteritõlgendusest johtuvalt oli muidugi kärbitud ka pajustseen ja me ei näe Desdemonat enne voodisse heitmist palvetamas.

 

Ükskõikne Jago

 

Sellist olukorda, kus elatakse pead-jalad koos ning mõistliku tegevuse puudusel (trennitegemisele ja napsitamisele lisaks näeme näiteks prügikasti topitud akordionimängijat) on konfliktid ja arusaamatused kerged tekkima, on väga lihtne kasutada ära Jagol (Mait Malmsten). Väga huvitav on jälgida, kui kiiresti ta vahetab maske ja kehastub ümber (kas taotluslik sarnasus keskaja draamast pärit pahega?). Teeseldud kaastundlikkus ja lakkamatu kohalolek teeb temast Othello usaldusaluse. Nagu mitmete teistegi Jagode puhul on ka tema üheks omaduseks korraarmastus, mis väljendub nii järjekindlas mundri kinninööpimises kui peaaegu vaistlikus liigutuses, millega ta korduvalt kontrollib, ega juuksed sassi pole läinud. Ka on see just tema, kes Othellot segama tulnud Desdemona poolt põrandale loobitud asjad kokku kogub ja tagasi lauale paneb. Kuigi Jago jääb viimaseks meheks laval, lubab lavastuse lõpp aimata, et teda ootab peatselt sõjatribunal ja mahalaskmine.

Ootuspäraselt pole sellisel Jagol erilist huvi oma naise Emilia (Laine Mägi) vastu, kes domineerivalt tundub tühine ja pealiskaudne. Tegelikult on Jagol ükskõik, kas Othello või keegi teine on Emiliaga maganud, teda ärritab hoopis see, et sellest räägitakse ja tema üle naerdakse. Põhjuseks, miks Emilia Küprosele kaasa tuleb, ongi selles lavastuses mitte Desdemonale seltsiksolemine – nende kahe blondiini vahel ei tundu olevat mingit eriti lähedast sidet –, vaid see, et kui ta kaasa ei tuleks, ei oleks tal tõenäoliselt mitte millestki ega mitte kuskil elada. Lavastuse jooksul kannab ta kahte punast kleit – ilmselt kogu tema garderoob – ning viimases stseenis pikka kurguni kinni nööbitud tolmumantlit.

Huvitavaks täienduseks peamiste tegelaste galeriile on ka Cassio (Margus Prangel), kellele lisaks alkoholitalumatusele on lavastuses lisatud mingi tervisehäda, mis sunnib teda korduvalt ravimite järele haarama. Ta ei hiilga erilise taibukusega ning tunneks end kindlasti paremini mõnes seltskondlikus salongis kui sõjaväebaasis. On ilmne, et tema määramine sellele ametikohale on olnud viga, ning tundub pisut kahtlane, miks Desdemona tema eest nii järjekindlalt kostab.

Kui lõpetuseks suurematest möödalaskmistest rääkida, siis lavastuse üldist positiivset muljet varjutas kindlasti lõpustseen, mis liiga valdavalt toimus põrandal ning mille jälgimiseks tuli end poolpüsti upitada. Aga üldiselt on kõik selles detailirikkas lavastuses kenasti näha ja tasub ka vaatamist.