Õnnelik jõuetus

Madis Kolk

Uku Uusbergi „Jõus” jäid siirad elutõed, mis on senistes lavastustes avanenud mängu kaudu, üksnes sõnade kanda.      R.A.A.A.M-i „Jõud”, lavastaja Uku Uusberg  (Eesti Draamateater). Mängivad Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater), Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater), Mait Joorits (Rakvere teater), Lauri Kaldoja (Rakvere teater), Ott Kartau (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Raigo Saariste (Balti Filmi- ja Meediakool), Mikk Dede (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Aare Külama (TÜ Viljandi  Kultuuriakadeemia), Mihkel Uueküla (Lääne-Eesti Päästekeskus), Pärt Uusberg (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Kauri Kont-Kontson (TxtIT ), Kristjan Mazurtchak (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Andreas Lenk (Plink-TV), Marten Altrov (Georg Otsa nim muusikakool), Jaanus Väljaots (Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia), Madis Enson (Tallinna ülikool), Jaanis Juhanson (Tartu ülikool), Joonas Kendra  (Toshiba), Tenno Toomistu (Tartu ülikool), Andres Sahkur, Sander Jürjens, Reio Blond, Henri Pukk, Kristen Müürsepp, Sander Sepp ja Taavi Kendra. Esietendus 8. VIII Jänedal Pulli talus.        Oma tänavuse suvelavastuse eel vihjas Uku Uusberg ühes intervjuus, et „Vahepeatuse” ja „Pea vahetuse” kõrval on „Jõud” käsitletav selle triloogia kolmanda osana. Võib-olla ei peagi neis kokku otsima otsest temaatilist tervikut, kuid mingit elutunnetuslikku sarnasust, ehk koguni eneseotsingute kolme faasi, kannavad need lavastused küll. Kui „Vahepeatus” oli omamoodi eskapismilugu, kuigi oma skeemilt  n-ö äraspidine Tätte (mitte tüdimus edukast küllasusest ei pane igatsema abstraktset „ärasust”, vaid pigem just kaotajastaatus käivitab reaalse vajaduse püsiväärtusi tabada), ning „Pea vahetuses” püüti seda raskesti leitavat tasakaalupunkti meeltega tajutaval moel ellu rakendada, siis „Jõud” mõjus sellele järgnenud resignatsioonina. Kuna Uusbergi lavastuste vorm on alati väga tundlikult ja peegeldavalt sõnumi teenistuses, võib ka „Jõu” mõningase  hõreduse taga aimata teadlikku taotlust. Paraku ei kandnud lavastus seda sõnumina välja, vaid kippus selle hõreduse mõjul lagunema.     

 Lavastuse algus on paljutõotav: kosmopoliidist külafilosoof, kauboikirjanik Herbert Aab  (Ivo Uukkivi) on naasnud kodukanti, et oma hajevil loomejõuressursidki koju kutsuda. Ta kuulab raadiost omaenda loomingut lahkavat kirjandussaadet, osutudes selle põhjal geeniusena tunnustamatuks, kuid näib, et ta on sellega ka ise päri. Tema otsingute vaheetapist annab aimu samuti raadiost kuuldud info, et hiljuti üllatanud Aab kultuuriüldsust „aktsioonpuhanguga” noorte laulu- ja tantsupeol, kus ta ärgitanud nooremat põlvkonda elu ja  vabadust mitte maha magama ning tulistanud usu, lootuse ja armastuse märgiks õhku kolm lasku. Algussituatsioon koos kavalehelt loetud Herbert Aabi senise elulooga loob eeldused häälestumaks peategelase ammendumishirmudele.     

Uku Uusbergi teatrilaad on oma sõnumit kandvast vormist alati teravdatult teadlik, kuid see ei tähenda mingit iroonilist või pelgalt välist vormitrikitamist. Enamasti tuleb seda, millest tema tegelased kõnelevad, võttagi sõna-sõnalt, kartmata selle näilist banaalsust ning otsimata selles vastandtähenduslikke või jutumärgistatud alltekste. Tundlik ja sõnumiga sünkroonis vormivõttestik aitab  sõnade sisu künismifiltrist läbi kanda ning sulgude, jutumärkide ja emotikonide väljavabandavast slepist puhtaks raputada. Oma lavakooliaegse „Loomaaialooga” näitas Uusberg eriti veenvalt, et välised trikid, millega tegelased justkui oma argist dialoogi maskeerivad, pole tegelikult midagi muud kui psühholoogiline hüperrealism paljastamaks lavastuse lõpuks nende maskide alla barrikadeerunud inimese tegelikku kaitsetust ning samal ajal värskendades  siira sõnumi lavalist kõla. Ühesõnaga, sõnumile, mida oleme künismist küllastunud kontekstis harjunud banaalseks pidama, tuleb leida tugev tajukeskkond, mis meid omaenda kimbatusest üle aitaks.   

„Pea vahetuses” toimis selles funktsioonis muusika. See ei olnud dekoratiivne kujunduselement ega ka publiku assotsiatsioone intellektuaalselt keerukamatele tõlgendusradadele ärgitav erguti, vaid konkreetne lavastuse tegelane, kelle kaudu sisendati vaatajale aistilisel tasandil, et see harmooniale häälestumise tung, millest kaks peategelast kõnelevad, ei ole lihtsalt eskapistlik äraigatsus, vaid reaalne  tegevus, mille praktiseerijail on midagi tõesti kaalul. Publiku teadmine sellest, et nii lavategelaste elu kui ka neid väljendavad sõnad on tõeliselt haavatavad, sündis tänu sellele, et dialoogile oli leitud tugev tajuekvivalent, mis ei lasknud nende sisu näha tühipalja sõnakõlksuna. Mõnes mõttes oli „Jõud” tõepoolest selle seisundi järgmine etapp, resignatsioon pärast hetkeks leitud harmooniat. Kontrast kandvaks kavatsetud pauside ja Pärt Uusbergi võimsa  muusika vahel oli siin suuremgi kui „Pea vahetuses”, kuid paraku ületati siin mingi tunnetuslik pingepunkt, nii et pausid ja ellipsid rebenesid dramaturgilisest koondkangast välja ning muusika hakkas hõredas lavastuslikus õhustikus elama omaette elu. 

Needsamad sõnasõnaliselt siirad elutõed, mis on senistes lavastustes avanenud mängu kaudu, jäidki „Jõus” üksnes sõnade kanda, see kammitses tegelaskonna ja sündmustiku aga üheplaanilistesse sümbolitesse. Pelk „sümboliseerimine” teatrilaval on aga pahatihti tupiktee. Pulli talli liivapõrandale laotus lahti kogu Herbert Aabi sisemine potentsiaal, eesotsas  punasesse ja valgesse riietunud südame ja mõistusega (Alo Kõrve ja Argo Aadli), lisaks neile liikus laval veel paarkümmend muud elujõuaspekti, kes koondusid ühtsesse hoovusse vaid lauluhetkedeks, muul ajal toimisid aga peategelase tahte vastaselt, ähvardades teda energiast ilma jätta. 

Moodus, kuidas Herbert Aabi mikrokosmilised kiud oma peremeest väe võtmeni püüdsid juhatada, leiab oma staatilisele sümboolikale žanrimääratluse „muusikaline müsteerium” näol muidugi põhjenduse, kuid see põhjendus jäi üksnes kontseptuaalseks ega  aidanud protagonisti seisundit tajutavaks tõlkida. Selle seisundi staatilist välisvormi väljendas kogu lavastuse kestel kramplik risus sardonicus peategelase näolihastes ning sisemist pulbitsust ja entroopiaohtu etendas koori liikmeskond, kuid kahe peale kokku ei tekkinud vastaspinget, vaid sõna otseses mõttes käegalöömismeeleolu. Näis, et Uukkivi pidi selleks, et oma siseimpulsside mässu avada ja nende tallermaaks olevat tühja hülssi mängida, kogu  oma loomupärase jõu justkui maha keerama. Samuti jäi groteski taotlev koor läbilavastamatuks, selle kaootilisus ei mõjunud kaosena, vaid kasutamata võimalusena. Alles lavastuse lõpus, kui raadiost kostis taas tuttav kirjandussaade ning Aab helistas saatesse, keerates vestlejate miinusmärgilise kergluse teise kerglase miinusega plussiks, samastades nende kõrgvaimsust simuleeriva snobismi tervitusrubriigiga ning tellides  neilt oma isa lemmikloo „My way”, saame taas aimu, et selleski lavastuses oli tegelikult püütud teadlikult kõndida sel piiril, kus siirus ja iroonia teineteist vastastikku tugevdavad. Paraku oli seekordne vorm liiga riskantne ning lavastus lagunes raami sees laiali. Talli enda keskkond jäigi pea ainsaks meeleliselt tajutavaks pidepunktiks, mis vaataja jaoks lavastuse sõnumit toetas.       

„Jõud” tõi esile nii autoriteatri plussid kui ka miinused. Uusbergi lavastused on alati loodud väga õnneliku käega, kus lavastaja on ühtlasi ka dramaturg, truppki koosneb kuuldavasti  peaasjalikult mõttekaaslastest ning heliloojaga on eriti lähedane side. See võimaldab luua geeniuse laia pintslitõmbega ja sõnumi tasandil ilmselt suuri vaidlusi ei teki. Kui aga sõnum on sedavõrd vormist sõltuv, nagu Uusbergi lavakeeles, siis võib mõnikord ilmneda ka „liiga” õnneliku loomelabori pahupool. Nimelt see, et puudub materjali vastupanu ületamisest sündiv poleemiline pinge, elekter või lisaenergia, mis võib ilmselt tekkida aga  siis, kui mõni muutuja loome- või eneseotsingu teel annab mõista, et otseteed minna ei saa, tuleb otsida teisi lahendusi. Küsimus pole selles, et loominguprotsess peaks toimuma kunstlikult raskendatud töötingimustes, pigem selles, kuidas teha iseendale ja seeläbi ka vaatajale tajutavaks samasugune harmooniale häälestumise valu, nagu „Pea vahetuse” kahe koolivenna kohtumises, kus sõnade üksühene tähendus sai sõnamängude tagant avaneda  vaid tänu tundlikult leitud raamistikule, mis lõi meeltele pidepunkti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming