On sul ikka midagi teha?

Pille-Riin Purje

Ugala uuslavastuses „Grace ja Glorie” näeb taas laval Leila Säälikut.      Viljandi Ugala „Grace ja Glorie”, autor Tom  Ziegler, tõlkija Maarja Aaloe-Laur, lavastaja Indrek Sammul, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Leila Säälik ja Kadri Lepp. Esietendus 30. X Ugala väikeses saalis.  Tom Ziegleri näidendi „Grace ja Glorie” tegevuspaik on vana mägimaja Ameerikas Virginia osariigis Blue Ridge’i mäeahelikus. Tegelasteks kaks naist: 90aastane Grace Stiles, keda arstid enam aidata ei suuda ja kes on otsustanud surra oma kodus, ning kõrgharitud Gloria Whitmore, kes tegutseb vabatahtlikuna hospiitsis ja saabub täitma oma kohust – hooldama surijat. Selline lähtepunkt justkui eeldaks  süngust ja teema tumedust. Kui publik siseneb Ugala väikesesse saali ja leiab kohad kolmes küljes ümber hallitoonilise, põrandal lebavate pappkastide tõttu ajutisust õhkava toa, kus voodis lebab haige Grace, ei mõju see eelhäälestus julgustavalt. Ent peagi immitseb hallide seinte vahelt lootuse valguskiiri ja Grace kuulab kõrvaklappides Heade Uudiste kvarteti absurdselt helget laulu „Viska (pääste) rõngas”. Nimelt eesti keelde tõlgituna annab laul esimese kerge huumoriaimuse.       

Elutõsiduse ja huumori tasakaal ka ränkade teemade mõtestamisel kujunebki Indrek Sammuli lavastuse põhihelistikuks. Eks ole see kooskõlas näidendi pealkirjaga, kahe naise nimele rajatud sõnamängu tõlkimatu tähendusväljaga: meie keeles oleks „Grace ja Glorie” „au ja hiilgus”, kavalehel täpsustatuna „heldus  ja hiilgus”. See ei tähenda siiski pateetilisust, aga tõstab vaistlikult argipäevast kõrgemale. Sellest on lähtutud ka lavastuse kujunditäpse plakati argise ja püha koosmõjus – viide Sixtuse kabeli laemaalile, Grace’i loomulikule suhtumisele Jumalasse –, samuti kauni kavalehe puhul, mis on kui miniatuurne fotoalbum, kaduvate aegade ja kohtade hoidja mälus.       

Teiseks vaatuseks on oluliselt muutunud ka Jaanus Laagrikülli kujundatud tuba: lohutust ärakolimise meeleolust pole enam jälgegi, kodu on puhas ja korras, põrandalaudade vahelt tärkavad haljad oksad. Ehkki see kodu on maha müüdud ja agressiivne lammutusmüra sisendab ohutaju, suudab kahe erinevas eas naise tasahaaval tärkav teineteisemõistmine kaotada hinge tungiva varisemise ohu.       

Siin peitubki näidendi ja lavastuse tuum: inimlik kontakt, võimalus rääkida põhilisest ja igavikulisest kaitseb meid maailmas, mis kokku kukkumas just tõeliste lähisuhete hajumise tõttu. Väga oluline on seejuures põlvkondadevaheline kontakt, selle kaotsimineku reaalne oht. Elukogemus, mis liidab kaht esmapilgul vastandlikku naist, on oma viie poja (Grace) ja ainukese poja (Gloria) kaotus. Toimetulek surma ja leinaga erineb naiste elukogemuses, suhtumises surma peegeldub põlvkondlik elukarastus, samuti maa- ja linnainimese elutunnetus. Kaugenemine looduse ringkäigust toob kaasa ka ebaloomuliku suhtumise surma.       

Lavastus ei anna kummalegi tegelasele ahendavat hinnangut. Leila Säälik ja Kadri Lepp mängivad teineteist hoidvas partnerluses, väikese saali pooltoonilisuses. Neil kahel näitlejannal on oma ühisosa, hingesugulus, mis selgesti avaldus juba Peeter Tammearu lavastuses „Niskamäe kired” (2003). Uuslavastuse põhiväärtus on Leila Sääliku tagasitulek lavale ja tema isikupärane kohalolek, aga publik saab osa partnerlusest, milleta näidendi sõnum hajuks tuulde. Lavastuses on viiv, mida jälgides sosistas esireas üks vanem naine oma kaaslasele: „Kumb nüüd kumba põetab …”.  See protsess ongi vastastikune, hingeliselt tervendav mõlemale.     

Muidugi mõjub koomilisena Gloria oskamatus tuld pliidi alla teha, aga ega selles olegi paadunud linnalapse puhul miskit imelikku ega haruldast. Tahaks loota, et meil siin on side maaga ja maakodudega veel alles. Mõtlemapanev teema on inimese suhe tööga. Gloria kui kõrge saavutusvajadusega karjäärinaine suhtub töösse teisiti kui Grace, keda kasvatatud teadmises, et jõude seisvad käed on saatana töökoda ja „mõtlemine on lihtsalt üks ilus sõna jõudeoleku kohta”. Nii küsibki Grace korduvalt:  „On sul ikka midagi teha?” Ja see küsimus aitab Gloriat. Pole parata, neile tänapäeva inimestele, kes teenivad oma leiva pigem pea kui kätega, on oht end katkiseks mõelda ja seeläbi elu lihtne mõte ära kaotada liigagi ligi. Samas on teine äärmus end põduraks rügada. Väga iseloomulik ja üldistusjõuline on ses mõttes lavastuse esimese vaatuse lõpp, kus Grace tassib põrandavaipu, hoolimata haigusest.       

Lavastus välistab tundlemise võltsnoodid. Leila Säälik ja Kadri Lepp on mõlemad loomuldasa sentimendivabad näitlejad ja siinsed rollid kaks parajat pujääni. Leila Säälik sisestab Grace’i lavaellu palju südamesoojust, mida tõrksad nähvavad sõnad ju püüavad varjata, aga tema silmades särab nii väikese tüdruku uudishimu kui ka eatu naiselikkus, tembituna läbinägeliku kavaluse, huumorimeele, südamevalu, kibeduse, jonnakusega. Kadri Lepp  on huvitav näitleja oma stiilitäpsuses, kunagi ta ei soleeri, seab end paindlikult ülesande ja mängulaadi teenistusse. Näiteks Andri Luubi näidendis-lavastuses „Piloot” tajub Lepp lavarütmides ja rollifüüsises väljenduvat nihkelist absurdi iseäranis nõtkelt. Gloria iseendagi eest peidetud leina väljendab näitleja veenva kargusega, näiliselt hooletu ja hoolimatu tooniga, mis reedab tugevat pinget ja mille alt hingevalu viimaks vallandub, süüdistustega  pooleks. Mõlemad naised, sõltumata vanusest ja sõltumata haridusest või sellest ilmajäämisest, on õppimisvõimelised ja elule avatud.   

Teineteist tundma õppides jõuavad mõlemad  eluusalduse uude faasi – kunagi ei ole liiga hilja ega liiga vara olla elus. Lavastuse finaal ei järgi näidendi lõpuremarki, aga lavaline lahendus tundub avaramgi. Ziegleri näidendi lõpus hammustab Gloria õuna, mille Grace on toonud oma õunaaiast. Aiast, mille Grace noorena oli rajanud ja mis nüüd hoolimatult hävitati. Õuna hammustamine viitab Eevale keelatud viljale, mille üle naised on arutlenud. See tähistab Gloria uut  elujulgust. Ja valmisolekut surmaks suuremas tähenduses kui defineerib hospiitsi brošüür, kus eeldatakse surijalt „koostöövalmidust” – Gloria huulil on see esialgu sama ladus käibefraas nagu „emotsionaalne väärtus”. Lavastuses aga nopib Gloria õunast välja seemneid ja see tegevus annab lootust, et ta kavatseb rajada oma õunaaia, kõige avaramas mõttes. See omakorda on märk järjepidevusest, elu kestmisest. Seeläbi saab väärtusest  väärikus. 

  Järjekestvuse tähisena mõjub ka Indrek  Sammuli südamlik ja inimest hoidev lavastus, eelkõige tänu Leila Sääliku varjundirikkale lavaelule. Mulle seostub „Grace ja Glorie” Ugala mäluruumis delikaatselt Kaarin Raidi loodud lavamaailmade õhustikuga. See äratundmine teeb tänulikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht