On nagu on

Maris Johannes

Kui keegi peaks korraldama kõneka vaikimise võistluse, siis Eesti laval võidaks selle naisnäitlejate kategoorias Kaie Mihkelson. Eesti Draamateatri „Vennas”, autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Liisi Eelmaa, helikujundaja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Priidu Adlas, video autorid Liisi Eelmaa ja Tauno Makke, video animaator Urmas Jõemees. Mängivad Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja. Esietendus 9. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Vennas” on lugu XX sajandi esimesest poolest, jutustatakse sellest, mis juhtub Hiiumaal ja Ameerikas. See on ühe perekonna ajalugu. Hiiu poiss Jakob satub Esimese maailmasõja aegu laevale ja randub Ameerikas. Kirjad, mis kirjutatud New Yorgist Hiiumaale, ei ole mõeldud avaldamiseks, seal räägitakse ausalt ja siiralt mehe toimetamisest teisel pool suurt lompi. Ta kirjutab oma emale ja vennale, nendes kirjades ei ole riigisaladusi ega närvikõditavaid paljastusi, isegi suuri armuafääre mitte – ühesõnaga, tavaline elu. Igapäevasele annab eksootilist vürtsi ookeanitagune suurlinlik elulaad, millest Hiiumaa kodutalus võsa vahel lõbus lugeda. Koomilist intriigi lisab Jakobi revolutsioonituhin läbisegi „pisnesi”-teoga ja ihalus kõige ameerikaliku järele.
Näidendi aeg on selgelt dateeritud kirjadega: algab see 1919. aastal sõjalaeva pardal Tallinna reidil ja lõpeb 1941. aastal, kui venelane ehitab Hiiumaal sõjaväebaase. Epiloog jõuab 1969. aasta New Yorki. Tegu on päris kirjadega, Tõnu Õnnepalu on leidnud need oma Hiiumaa uue kodu aidast. Paar vana kirja ja ümbrikku on etenduse ajaks Eesti Draamateatri seinale vaatamiseks välja riputatud.
Esimese vaatuse kauge Ameerika on eesti talumehe kujutluses kui naivistlik pilt erkrohelisest saarest ja lookas „apelsiinipuust”. Sellel imemaal võivad „apelsiinid” ja „sitronid” kasvada isegi ühe ja sama puu otsas. Selle saare ehk Ameerika keskmes on muidugi vennas Jakob ise, kes siis veel. Ta on äraütlemata asjalik: kord teeb sporti ja kuulutab tervislikke eluviise, siis kitkub kana ja peab „pisnesi”-plaani, ostab ja müüb maid ja maju, hakkab oma nime ameerikapäraselt c-ga kirjutama. Aga vahel on see tegus Jacob ootamatult kurb, sest üksindust ei peida reibas jutt toredast tööst autopesulas ning jõuluidüll kukub kolinal kokku. Kirjadele lisab värvi ka lugeja oma kommentaaridega. Selles on imestuse kõrval ka elutervet hiiu huumorit, mis kõiksugu ameerika kunsttükkidel ei lase pead segi ajada.
Kui Ameerika mehe esimene uljus möödas ja koduigatsus pitsitama hakkab, saab ta oma Hiiu vennaga kokku, mis sest, et kujutluses. Lavastuses on see ka kenasti välja mängitud: kas tuleb Jakob oma imesaartelt omaste sekka või saab noorem vend oma unistustes korraks venna juurde „apelsiinipuu” alla astuda. Ruumireeglit rikutakse teatraalse elegantsiga ja need kokkusaamised on nauditavad. Silmsidet vendade vahel ei ole, nad vaatavad koos aknasse, kaugusesse, peeglisse – selline kokkusaamise viis on magus ja sentimentaalne nagu sajanditagune foto.
Kui esimese vaatuse sündmustik on üles ehitatud äsja saabunud kirja lugemisele ja imestamisele, siis teine vaatus algab vanade kirjade ülelugemisega. Imesaar on lavanurgast kadunud ja Jakob ise Kõpu kodus kenasti kohal, mis sest, et ainult omaste meeltes. Revolutsiooniideed koduseid ei kõneta. Aga kui kerkib küsimus, kes on kange mamma Madli poegade isa, on mõlemad vennaksed kui üks mees ja üks suur küsimärk Madlit piidlemas. Mamma vaikib.
Teine vaatus on Hiiumaa-keskne, sest talu ja eesti rahva elus on palju juhtumas, seetõttu jääb Ameerika vennas rohkem kuulajaks kui uute sündmuste kuulutajaks. Kui tuleb talu päriseksostmine, on Jakob oma noorema venna kõrval, jagab selle rõõmu ja kahtlusi. Kui aga Willem peab oma tõe ja õiguse eest seisma ning laimuga võitlema, jääb ta üksi silmitsi merega. Karjub ja elab oma raevu mere peale välja, kaebab ülekohtu pärast, aga peab edasi elama. Selle loo viimase võitluse peab Hiiu vennas Vene valitsusega. Saatuse kurbloolisus – Willemil ja Juulil pole lapsi, pole poega, kellele talu pärandada – osutub punase ajaloopöörde järel tema võiduks. Pisarad kurgus, saab Willem sõjard Stalinile pikka nina näidata: pole poega, keda sõtta saata! Ja viimane küsimus: kas visata Ameerika venna kirjad ahju, sest tulekul on halvad ajad. Kirjad jäävad aida peale … kirjanikku ootama.
Kui Jakob oma kirjadega on dokumentaalne tegelane, siis Willem ja mamma on ambivalentsemad­ – segu kirjaniku fantaasiast ja elatud elust. Napisõnalise ja järsu, aga väga otsusekindla mamma Madli „dokumenteerimisel” on olnud abiks paar tema kirja sõjaväljale, mis koos noorema pojaga tagasi koju jõudnud. Vend Willem on elanud Kõpu kandis, ehitanud sinna maja, kus Õnnepalu nüüd ise elab. Willem on kirjanikule südamelähedane, oma leebe huumoriga meenutab natuke kirjanikku ennast.
Kuhu meid mängule kutsutakse, see on „Vennase” lavastuse puhul väga kõnekas. Tegevus algab laevaninast, mis otsapidi publikus. Saali keskel istudes on tunne, et oleme ise ka sellel laeval. Lavastus lõpeb vastu tagumist lavaseina, lavaruumi kooritakse nagu sibulat, kiht-kihilt publikust kaugemale, mida lähemale meie ajale jõuab sündmustik.
Aga kõnekam veel on peegelpõrand, kus mängu mängitakse. Meri, mis lahutab vennad, elumeri, kus ole mees ja juhi oma laeva. Viskame mängu hunniku liiva, nii siledal pinnal ei saa elada ega olla. Teeme purjeka – lööme noa halu sisse, paneme ümbriku purjeks peale ja nii see Ameerika poole seilab peegli peal. Maja on kujuteldav, valgele purjeriidele projitseeritud, habras asi, mida käega ei katsu. Ainult asjad on ehtsad, pärit kellegi kodust: parajalt peetud hiiu kahe inimese kiigatool, pink, laud, pitslina. Isegi kartuleid korjatakse peegliselt põllult. See peegelmaastik annab oma salakirjas meile teada, et see kõik on justkui teispool head ja kurja, varjuderiigis juhtumas. Need, kes sealt kahe lina vahelt meie ette tulevad, ei olegi enam elavad inimesed, nad on mälestused. Nagu ka mees Ameerikast üksi oma „apelsiinipuu” all üksikul saarel. Selline uid siis.
Willem on helge ja rahumeelne tüüp, tema olemist iseloomustab ütlemine „on nagu on”. Sellest budistlikust rahuseisundist viib ta välja suur rõõm oma maast ja suur solvumine ebaõiglase kohtuloo pärast. Vihane poiss läheb mere peale karjuma ja rõõmus poiss kihutab jalgrattaga metsateel. Tundepursked oma ehtsuses on ehmatavad, aga sobivad lavastuse esteetilise mustri ja pildiga, mis ekraanile projitseeritud. Sellest kunstniku loodud laterna magica’st langeb välja epiloog: stseen Ameerika vennakese vanaduspõlvest. Tundsin ennast kui laps, kelle muinasjutule tehti järsk lõpp võõras tolmuses elutoas. Selle lõpuga on midagi korrast ära, tõdes kogenud teatrivaataja.
Liisi Eelmaa loodud lavakeskkond kirjutab ette vormi ega luba lavastusel laskuda realistliku loo rüppe, lavastaja Aleksander Eelmaa elukogemus ja vana targa mehe inimlik olek laseb meil kokku saada kolme näitlejaga, kes vaatavad eluterve huumori ja armastusega oma tegelaste peale. Hiiu keel annab loole kangust juurde nagu ka mäng ameerika aktsendiga. Keelesõbrana väga nautisin neid mahlakaid ütlemisi.
Kui keegi peaks korraldama kõneka vaikimise võistluse, siis Eesti laval võidaks selle naisnäitlejate kategoorias Kaie Mihkelson. Tema mamma Madli on kinnine ja vähese jutuga, aga paras frukt: peab talu, teeb lapsi nagu ise tahab – ja seda XX sajandi alguse eesti külas. Feministid kahvatuvad selle muti kõrval. Ja need urgitsemised ning kiusuajamised. Justkui muidu hakkaks igav. Kuidas ta oma nooremat poega noomib ja töötleb, et siis järgmisel hetkel temaga vandeseltslaslikult ühte meelt olla, kui vanemat vennast on vaja välja naerda. Sellist ema oleks mina küll kartnud, mis sest, et on teine sellise hapra kondiga. Ema jutust saame teada ka kogu tõe Juuli kohta. Willemi naine on küll ilus priske ja tõmmu „jumiga”, aga lapsi ei saa, kanu pidada ei oska, käib küla peal lustimas ja lõpuks veel punavooris. See ämma-minia riid saab kenasti ära mängitud olukorras, kus ühte osapoolt lavale ei lastagi, nii arhetüüpne on see värk.
Kirjad ja inimesed seob looks vend Willem. Pääru Oja Willem on hea kirjalugeja, tal on empaatiat ja huumorimeelt. Näitleja on hästi emotsionaalne: kui Willem rõõmustab, on kogu tuba tema õnne täis, kui on kurb, siis tuleb vägisi nutt peale. Vahetu ja rõõmus, kurb ja nõutu, raevunud ja eufoorias, tige ja solvunud Willem – kõiki neid tundetoone mängib Pääru meie silma all. Willem oli kui laps, kelle näost iga tundemuutus kaugele näha. Väga soe ja armas tüüp. Eestlase moodi tema Willem ei ole, sest eestlane ei anna nii palju emotsiooni kätte, aga kes teab, kes ta isa seal Hiiu rannal olnud. Willemi esimese vaatuse elulust on teises vaatuses vaka all, plahvatab veel korraks talu päriseksostmisel. Aga sellele järgneb juba kibestumine, vimm ja väsimus. Õnneks säilib killuke talupoja elutervet huumorit, sest kuidas muidu Stalini aeg üle elada. Usun Pääru Oja mängitud Willemit ja seda, kuidas näidendi alguse uljaspeast on lõpuks saanud väsinud vanamees. Pole vaja abistavat grimmi ja kostüümi, silmavaade ja hoiak teevad oma töö.
Indrek Sammuli Jakob, kes oma nime c-ga kirjutab, on kandilisem kuju, kujutlusekuju. Aga nii kui vennaga imaginaarselt kokku saab, on temagi soe ja südamlik. See revolutsioonituhin tuleb eriti kandilise olemisega, nagu fanaatikule kohane, veidi hirmus ka. Kui Willemit oleks endale pojaks tahtnud, siis Jakob jääb natuke võõra verega vennaks. Aga näitlejana on Indrek Sammul temaga sõbraks saanud, see, mis esietendusel veel tulemata jäi, on mängu käigus üles leitud. Ja sellest on suur abi vaatajal. Esietenduse ajal tundus lavastus mulle liiga pikk, kohe tahtsin lühemaks toimetada. Tundus, et lõpupoole polnud lavastajal enam fantaasiat ja näitlejatel tarmukust, aga vale puha. Koos enesekindlusega on tulnud suhetele jumet ja erksust juurde ning see hoiab saali pinges.
Jakob tahab oma Ameerika maja ette männapuid istutada ja palub vennalt Hiiu „männa” seemneid. Vend saadab talle need kirja sees. Meie mängus pistab männakäbi vaatajale pihku. Nii loomulikult ja lihtsalt. Enesestmõistetavalt. Meile, keda lahutab sellest hetkest 80-90 aastat. Kas männad kasvama lähevad, seda vennas teada ei saa. On nagu on.
Ja veel üks isiklik mälestus, mis puutub Madli looga otsapidi kokku. Minu vanaemale saatis tema meheõde Ameerikast ka kena käekoti, millega eesti talunaine midagi ei osanud peale hakata, polnud temast ka kirikuskäijat, sest vahepeal oli nõukogude võim kiriku kinni pannud. Selle Ameerika lakknahast kotiga saan mina nüüd teatris edvistada, et Juulile ja Madlile, vanaemale ja Ameerikale mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming