On kaos korra ema?

Urmas Reinmaa

Vanemuise tragikomöödia „Kaos” jutustab kolme intelligentse ja haritud soomlanna elukriisidest.        Vanemuise „Kaos”, autor Mika Myllyaho, tõlkija Jan Kaus, lavastaja Rein Pakk, lavakujundajad Rein Pakk ja Annika Pakk, kostüümikunstnik Annika Pakk, graafilise disaini autorid Annika Pakk, Kätlin Ölluk ja Heiki Kähr, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, liikumisjuht Janek Savolainen, valguskujundaja Andres Sarv. Mängivad Liina Tennosaar, Merle Palmiste (Eesti  Draamateater) ja Eva Püssa. Esietendused 27. VIII Tallinnas Eesti Draamateatri suures saalis ja 12. IX Vanemuise suures majas.      Pange oma pesulõksud valmis, sest Vanemuise uues tragikomöödias „Kaos” loksutab elu kolme naistegelast nagu parimas pesumasinas  ning stseenid lendavad lavale lirts ja lärts kui kõige proosalisem pesu. 

Mika Myllyaho teatritriloogia Vanemuises äsja esietendunud teine osa „Kaos” (esimene osa „Paanika” on eelmisest hooajast sama  teatri laval) jutustab kolme intelligentse ja haritud soomlanna Sofia, Julia ning Emmi elukriisidest, mille põhjuseks pakutakse mitmeid tänapäeva hädasid, alates halvast seksist kuni globaliseerumiseni välja. Seega paras kaos, nagu lubatud.   

Kuna naiste jutustused hõlmavad mitmeid lühemaid lugusid, veereb lavastus edasi hoogsas sketširütmis ning tempokalt. Vaheldust ja erinevaid tegelasi on palju. Näitlejannad on kord ausa ja otsekohese jutustajana suures plaanis, siis aga mängivad mõnda kaheksateistkümnest kõrvaltegelasest (kelle seas on ka paras ports mehi).     

Nalja tehakse üsna kõva käega, kuid „plaanivahetus” toimib päris hästi, nii nagu ka lavastustervik. Samas, heast komöödiast jäi nii mõneski stseenis veel puudu see viimane pisike detail, mis naeru valla päästaks. Viimasele juhtis paratamatult tähelepanu Liina Tennosaar  Emmi ja teiste väiksemate rollidega, olles laval ilmselt parima koomikunärviga näitleja.     

Korralik, ausameelne ja ilmselt liigagi tihti  elu üle hämmastuv Emmi paneb kiiresti sündmustele kaasa elama. Miks suletakse tema kool, miks juhtuvad kõik teised jamad ja miks keegi ei saa aru, et see kõik on vale? Laiast maailmast tungivad Emmi argipäeva globaalsed trendid ja ideed, mis on arusaamatud, häirivad ja isegi vihastavad. Milleks muutused? Rahulik ja leplik Emmi ei saagi nendega hakkama enne, kui muudab oma suhtumist – tabavas (ja sümboolses) kainestusmajastseenis.       

Aga kes on need inimesed, kes impordivad trende ja ideesid? Vaimustuvad ise ja pakuvad meile õhinal mõnda trendifilosoofi (näidendis hea näitena Naomi Clein) nagu lappi, mis  peaks sobima iga augu peale? Tunnevad nad oma kultuuri ja inimesi nii hästi, et hinnata imporditud ideede sobivust siin ja praegu? Neid küsimusi tekitas üks kolmest sõbrannast, toimekas ja aktiivne psühhoterapeut Julia. Päris selgelt see osa loost siiski välja ei tulnud, sest Merle Palmiste mängitud psühhoterapeut oli tüübina ehk liiga tasakaalutu, liiga väikese sisemise toetuspinnaga, et seda saanuks muretult naerda ja uskuda.       

Olgugi et Pakk nimetab end veel algajaks lavastajaks, saab ta hakkama paraja tembuga, kui alustab lavastust menuka teleseriaali „Seks  ja linn” tunnusmuusikaga. Kas tõesti tasub lavastusest otsida paralleele Manhattanil toimetavate elustiilinaistega? Pigem võib „Seksi ja linna” tunnusmuusika olla signaal sellest, et kultuurikonteksti puudutavaid märke tuleb lavastuses veel ja kõike ei öelda otse välja. Ja tulebki, samuti on kavalehele lisatud kommentaarid, mis näivad sedavõrd lihtsakoelise näidendi kohta isegi liiga mahukad. Kas hakkasid tegijad kahtlema, et näidendi Soome  kontekst pole meil päris arusaadav, või taheti lihtsatele lugudele kaalu ja sügavust lisada? Ja veel – teatrist kaugemale vaadates võib telemuusika valik olla turundusnõks, et püüda nende naiste tähelepanu, kellele „Seks ja linn” on elutõdede, -stiili ja isegi subkultuuri (mõeldes spin-off-sarjadele, filmidele jm) allikaks. Päris õnnestunuks ei saa lahendust kummalgi juhul pidada.     

Küll aga on hästi õnnestunud moodsalt mobiilne ja mitmel moel nutikas lavakujundus. Parimatel hetkedel (hiiliv punane auto!) toetas ja täiendas see tublisti muidu kahemõõtmeliseks  jääma kippuvaid sketšitegelasi. Kokkuvõtteks võib öelda, et pärast „Kaost” pole enam põhjust rääkida Rein Pakust kui algajast lavastajast. Kiire ja konkreetse dialoogiga tekstist on saanud toimiv ja omapärase stiiliga lavastus, mida tasub vaatama minna ka neil, kes Myllyaho triloogia esimest osa pole näinud. Tuleb välja, et lõpuks lähebki nii, nagu näidendis lubati: anna aega ja kaos taandub mõne aja pärast iseenesest, selle asemele aga  võib saabuda uus korrastatus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming