Olovernes pääseb tutistamisega

Veiko Märka

Lavastaja Rednar Annus:?Mulle meeldivad üle vindi keeratud naljad?.

Füüsilistest ja /või vaimsetest kastraatidest kohtunikekogu on lavastuse glamuur ja hing. rita raave

Sven Kivisildnik, ?Olovernes?. Lavastaja Rednar Annus, osades Riho Rosberg, Rita Raave, Allan Kress või Rednar Annus, Hellar Bergmann, Tom Lilienthal, Margus Prangel ja Tanel Saar. Esietendus 22. IV Tallinna Kinomajas.

?Olovernes? käsitleb olukorda umbes 20 aasta pärast, kui feministlik revolutsioon on Eestis (ja mujal maailmas) võitnud. Kivisildnik täpsustab: ?See on juba kergelt manduv feministliku revolutsiooni järgne periood. Seksiste ei lasta enam kuulipildujatest maha, vaid lähenetakse neile individuaalselt.?

?Olovernes? on autori veendumuse kohaselt komöödia, mis on kirjutatud kohtudraama võtmes. Ehk siis kohtukomöödia. Seda, et ?komöödia? käsitleb muu hulgas tuhandete seksistide tapmist ja vallina mädanema jätmist Pärnu rannas ning nais-sarimõrvari suures osas täide viidud plaani tükeldada, köndistada, röstida ja vägistada tuhat feministi, võib seletada Kivisildniku huumorimeele eripäraga. (Kuigi on ka paremaid seletusi.)

Kui veel autoripositsioonist rääkida, siis Kivisildniku arvates on Tammsaare ?Juudit?, milles Olovernese-nimelisel tegelasel ju samuti tähtis roll, lubamatult feministlik ning vastupidiselt Tammsaarele, kes vaatleb sündmusi naise positsioonilt, võttis Kivisildnik mehe positsiooni.

Teatriprojektiga Arena seotud lavastaja Rednar Annus on öelnud: ?Kuna idee on juba ise niivõrd hull, siis minu idee oli luua see utoopia korrakski reaalsuses. Mulle meeldivad üle vindi keeratud naljad. Ja fa?ism ning feminism on minu jaoks mõlemad väga erutavad.?

Näidendi peakonflikt ei ole võitlus meeste ja naiste vahel. ?Oloverneses? pole ühtki normaalset naist ega peaaegu ühtki normaalset meest. Nimitegelane tundub suhteliselt normaalne teiste perverssuste taustal. ?Olovernes? räägib sellest, kuidas revolutsioon sööb oma lapsi. Täpsemalt: näidend käsitleb sellist revolutsiooni mudelit, mis viib totalitarismini. Selles mõttes tõmbab ta võrdusmärgi stalinismi, fa?ismi ja feminismi vahele. Laulva, Samet-, Rooside või Oran?i revolutsiooniga pole tal mingit sidet.

Nimitegelane tunnistab kohtus uhkusega: ?Te ei kujuta ette, kuidas ma olen feminismi nimel rabanud.? Nii see ka on. Aga surmaotsus on ammu valmis.

Näidendi äraspidine eetika (või eetika puudumine) toitub ilmselgelt stalinlikest kohtufarssidest. Feministlik kohtupidamine ei erine vähimalgi määral stalinistlikust. Kohtul on vaid kolm argumenti: ?Valetad, sitt!?, ?Käi perse!? ja ?Ei mingit halastust!? Esteetika seevastu pärineb Saksa rahvussotsialismist ehk ?Olovernese? esteetika on paeluv. Nii autor kui lavastaja lähtuvad ideest, et feministlik revolutsioon korraldab ametlikud väärtushinnangud sama jõuliselt ümber kui sirbi ja vasara või haakristi aegadel. Nii kohtunike kit?parukad kui Oleg Sõnajala laul, mida kohus eriti võika piinamismeetodina rakendab, tõusevad sümbolite tasemeni, olulisematest regaalidest rääkimata.

Lisaks kõlavale retoorikale esitab näidend küllaga lihtsaid inimlikke feminismiaegseid vahekordi. Eelkõige kohtunike mentaliteedi kaudu, aga ka näiteks loos vaesest vanamutist, kes ohverdab kogu oma pensioni selleks, et esimesest reast mees?ovinisti lõvide ette heitmist näha.  

Kivisildniku tugeva ja mitmeplaanilise teksti kõrval tunduvad lavakujundus ja tegevus suhteliselt minimalistlikuna. Tähtsaim rekvisiit on mootorratas, mis annab lavastusele käegakatsutava eksistentsiaalse dimensiooni. Naiselik ja mehelik maailm tõlgendavad mootorrattavõistlusi vastandlikult. Meeste maailmas põhinevad need kiirusel, tehnika valitsemisel, riskijulgusel ja muudel adrenaliini verre paiskavatel omadustel, mis võivad viia üsna traagiliste tagajärgedeni. Pärast feminismi võitu saab tsiklivõistluste sisuks  hoopis mootorrataste ehtimine ning tulemuse hindamine ?ürii poolt nagu iludusvõistlusel. Lihtne ja selge. 

Olovernese viimane soov enne hukkamist on sõidukorda teha oma vana tsikkel, mis muidu pendeldab iludusvõistluste ja Meeste Hirmutegude Muuseumi mandunud tehnika väljapaneku vahel. See peegeldab tema kompromissivalmidust ja lihtsameelsust. Aga ainult sellised mehed ongi veel järele jäänud, pudel viina või paadiga kalalkäik pole raasugi uhkemad viimased soovid.

Teine tähtis rekvisiit on õmblusmasin, mida Nobel ?stenografeerimiseks? kasutab ja mis markeerib nõnda nii kohtu fiktiivsust kui feministlikkust.

Näiteseltskond koosneb nii kutselistest kui harrastusnäitlejatest. Tom Lilienthal peab näiteks hoopis DJ ametit. Eesti parimad harrastusnäitlejad on ammuilma kutseliste tasemel, nii pole põhjust üllatuda, et lavastus veel kord sama tõestab. ?Olovernese? trupp muudab selle piiri lihtsalt veel nähtamatumaks ja sisutumaks.

Füüsilistest ja/või vaimsetest kastraatidest kohtunike kogu Nobel (Tanel Saar), Dracula  (Tom Lilienthal), Caligula (Hellar Bergmann), Kain (Allan Kress), T?ikatilo (Margus Prangel) on lavastuse glamuur ja hing.

Rednar Annus võrdleb seda institutsiooni Bre?nevi-aegse Ülemnõukogu Presiidiumiga, mis oli sama mõttetu ja pidi välja nägema lihtsalt selline, nagu võimule meeldis ? isegi parukad on lavastuses sellised, nagu need naistele meeldida võiksid.

Kummaline on ?kohtunike? seksuaalne identiteet. Kui öelda ?mehelik naine? või ?naiselik mees? või isegi ?kastraat?, tuleb ikka silma ette midagi konkreetset. ?Olovernese? nukukohus on aga täiesti identiteeditu. Kord ajavad nad päris mõistlikku mehejuttu feministliku meelelahutuse soperduslikust sisust (?süldibändid, limased seriaalid, romantika, iluaiandus, transvestiitide suvetuurid, paaniflööt ja meesstripparid?) ja saavad peaaegu hakkama ka ühe meheteoga ? Olovernese tapmisega. Sealsamas aga nutavad ühetooniliste huulepulkade ja viletsa küünelaki pärast. (Kivisildnik rõhutab, et see pealtnäha pisiseik on väga oluline, sest naiste valitsetav ühiskond pole võimeline kvaliteetset kaupa tootma!)

Olovernes (Riho Rosberg) on olemuselt tore, lihtne ja leplik mees, kes aga totalitaarse hüsteeria ja demagoogia õhkkonnas säilitab iseseisva mõtlemise, olles seega Orwelli ?1984? Winston Smithi lähisugulane. 

Tsiklitibil/Neitsi Maarjal (Rita Raave) pole lavastuses erilist kohta. Ta kehastab lihtsalt naissubstantsi ega oma sellisena individuaalseid jooni. Tahab ? sõimab, tahab ? peksab, tahab ? annab armu. Kõike lihtsalt niisama. Ta on sama üheplaaniline nagu Karabass-Barabass ?Buratiinos?. 

Ideenäidendina vägagi lummaval ?Olovernesel? on aga ka tõsiseid sisulisi ja vormilisi puudusi.

Esiteks: tegevuse lineaarsus. Sest võtku vaataja seda ohudraama või komöödiana, mõlema kohta on näidendis liiga vähe sü?eepöördeid. Ja hoopis puuduvad meeleolupöörded. Nii feministlik kohus kui Olovernes seletavad küll ammendavalt ära feministliku revolutsiooni ja ühiskonnakorralduse põhiolemuse. Aga see on ka enam-vähem kõik.

Ebamugavust tekitab ka etenduse pikkus: veidi üle tunni ilma vaheajata. Maailmapraktika on näidanud, et kestuselt kõige täiuslikuma formaadiga on jalgpallivõistlus ? mis on ju publiku vaatekohalt samasugune etendus nagu teater, ainult etteaimamatum. Niisiis poolteist tundi pluss vaheaeg. ?Olovernes? lõpeb aga just siis, kui oleks aeg hakata viimast vinti peale keerama. Ka finaal pole just dramaturgiline pärl: kuna tegevust on ainult Neitsi Maarjal ja Olovernesel, siis jääb ülejäänud kamp laval võõrkehaks. Kivisildnik: ?See näidend võimaldab teha väga palju järeldusi. Aga kes järeldusi teha ei taha, võib niisama, hambad laiali, naerda.?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming