Olemegi kohal!

Mart Kivastik

Saksamaal 17. – 27. juunini toimunud Wiesbadeni teatribiennaal tuli kokku kümnendat korda: 21 riigist pärit 24 lavastusega anti 42 etendust. Mida ollakse 20aastase eluea kestel korda saatnud?    

Festival alustas kakskümmend aastat tagasi hoopis Bonnis. Bonni teatri direktoril Manfred Beilharzil ja maailmakuulsal saksa näitekirjanikul Tankred Dorstil tekkis idee korraldada teatrifestival, kus mängitakse Euroopa uut dramaturgiat – „Neue Stücke aus Europa”. Tollal painas mehi mõte, et Euroopas kiputakse näitekirjanikke mutta tampima. Levis kumu, et näidendeid polegi vaja, sest lõppude lõpuks saab lavastaja ka üksi hakkama. Kirjanik üksnes kärbiks tema õrnu tiibu ega laseks vaimul lennata. Seetõttu mängitigi ümberkaudsetes Euroopa teatrites lavastajate kirjanikevabu improvisatsioone, fantaasiaid, meditatsioone ja muid klaaspärlimänge, mida kirjutatud näidend ei ahistanud. Kirjanikud  lennutati kirjandusmuuseumi, koduloomuuseumi või ajaloomuuseumi, sinna, kus on nende koht – eikuhugi! Midagi sellist toimub ju praegu, 20 aastat hiljem, ka Eestis. Nii mõnelegi näib näidend ajast ja arust. Mina kui näitekirjanik muidugi ei tahaks lahkuda, aga …       

Õnneks aga asutati tookord Bonnis festival, mis tõttas väljasurevale näitekirjanikule viimasel hetkel appi. Sest lavastajad päris ilma näidenditeta ka hakkama ei saanud, keegi peab siiski kirjutama. Tavaliselt nimetatakse teda kirjanikuks. Wiesbadeni biennaal otsib uut näitekirjandust, mida on äsja  lavastatud. Ja leiab kõikvõimalikke asju nagu kalamees, kes Emajões õngitsedes võib sattuda ka kõigele muule peale kala. Euroopas on lugusid vendetta’st Albaanias kuni Islandi lugudeni, kus vendetta lõppes tuhat aastat tagasi. On võimalik leida mõne arvates häid ja mõne teise arvates halbu näidendeid. Ja ka selliseid lugusid, mis on ennekuulmatud ja enneolematud.       

Eestist on biennaalil käinud Merle Karusoo ja „Küüditajad” ning Jaan Tätte „Meeletu”, eelmisel aastal rokkis Wiesbadenis NO 99. Meid on seal ikka olnud ja ka hästi vastu võetud. Sel aastal jäi eesti näidend festivalile kutsumata,  sest raha oli vähe ja lavastusi võeti kavva kolmandiku võrra vähem kui muidu. Kuid eesti näidend etendub kindlasti järgmisel festivalil. Manfred Beilharz andis oma sõna selle peale.       

Lavastusi on aga igasuguseid: vaikseid ja häälega, valguse ja pimedusega. Riigi suurus ega väiksus sealjuures ei loe. Teatri mõttes võib Eesti tunduda suurriigina. Samal ajal käib küll alati ka vuti-EM või -MM , kus me saame kõigi käest tuupi. Nii et – kuigi on tegu oleme olematu vutiriigiga, siis teatri mõttes on asi tunduvalt parem. Niisiis mitte ainult  Gerd Kanter ja Erkki Nool, vaid ka Arvo Pärt … ja uskuge mind, Madis Kõiv ja Jaan Tätte teevad meid samuti Euroopas nähtavaks. Nii et ärme veel mata maha meie näitekirjandust. Mis siis saab, kui ükspäev Kanteril läheb jälle vussi või asutatakse veel üks kümnevõistlusbordell? Kellele me siis hüüame Raekoja platsil elagu? Tahaks ju väga hüüda, muidu pole ka mõtet. Hüüame Andrus Kivirähale! Kingime miljoneid ja Porche! Miks siis mitte?!  Arvate, et Andu ei suuda Porchega sõita ja Nool suudab?     

Tänavu oli festivalil meie naabrite lätlaste kord. Alvis Hermanise „Sinimäe Marta” („Zilākalna Marta”) oli masendavalt suurepärane.  Millal tal ideed otsa saavad, ma ei teagi, sest kaua võib niiviisi geniaalselt tulistada? Vaikides! Seekord nad rääkisid ka, kaheteistkümnekesi ümber laua. Vestsid ühest mutikesest Martast, kes vene ajal Lätis inimesi ravis. Ma loodan väga, et Hermanis jõuab selle looga ka Eestisse.       

Meie teinegi naaber, Kristian Smeds Soomest jättis oma tööga „Jumal on ilu” („Jumala on kauneus”) kustumatu mulje isegi neile, kes ei saanud aru ei soome ega ka saksa keelest, millesse lugu tõlgiti. Bulgaaria patroon, näitekirjanik Hristo Bojčev (Eesti Draamateater ja „Polkovnik lendab õhku”) ei saanud sõnagi  aru, aga oli vaimustusest kummuli. „Kakaja energia! Kakaaaja energia!” Nii ta jäigi sinna öisesse telki korrutama, õllekann käes. No mis me räägime! Anname Smedsile kodakondsuse, nagu Abeljanovile ja Karavajevile anti. Siis ta ei tohi Eestist ära minna ja peab meil veel lavastama. See oleks kodaniku kohus! Eesti keelt räägib ta niikuinii. Palju paremini kui nemad.       

Lisaks neile gigantidele oli Wiesbadenis laval hulk erinähtusi. Näiteks kolm rootsi tüdrukut tegi nii ogarat teatrit (Jonas Hassen Khemiri „Meid on sada”/„Vi som är hundra”), et see ajas paljud vihale. Risti nad ette ei löönud. Näitasid täiega. Paarkümmend kohalikku oli palgatud kooriks. Tehnikat, igasugu kola,  valgust ja heli oli lava ja saal täis. Kogu festivali valgustuskunsti tipp oli prantslase Joël Pommerat’ „Ringid/Väljamõeldised” („Cercles/ Fictions”). Pommerat ehitas ooperiteatri lavale amfiteatri ja etendas hetki elust, enamasti selle tumedamast poolest. Suurem osa tollest lavastusest oli must. Teater ju tangib end päris elust. Ju on siis asjad väga halvasti. Seda oli paljudes lugudes tunda. Mis meist nii saab üldse?       

Mis Eestist saab, pidin teadma näitekirjanik mina. Selliseid kutsutakse igalt maalt üks. Tuli lihtsalt olla eestlane. Mul ei olnud ühtegi liiga kurba teadet edasi anda. No kriis küll, aga … aga teil tuleb ju kohe euro, ütlesid nemad, ülejäänud eurooplased. Kust nad teavad?  Miks nad teavad? Järsku olemegi saanud eurooplasteks? Nagu Vilde lootis sada aastat tagasi. Igatahes võtad eurodes 2.90, küsid klaasi punast veini … täiesti kodune tunne on. Mitte midagi erilist. Vist olemegi kohal?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming