„Õhtu jõuab, vihm möödub, aga mul on viimne melanhoolia”

Alvar Loog

„Kevad ja suvi ja” on tundlik ja maitsekas, ent oma algmaterjali suhtes kohati ehk isegi liigselt aupaklik teatritegu. Rakvere teatri „Kevad ja suvi ja”, autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Tiina Mälberg, kunstnik Krista Aren, kostüümikunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos, fotode autor Peeter Nahko. Mängivad Tiina Mälberg ja Taavo Remmel. Esietendus 12. I Vihula mõisa viinaköögis. Sõnateater pöördub dramaturgia otsinguil draamatekstide või dramatiseeritud proosapalade juurest luule poole siis, kui tekib vajadus millegi poeetilisema ja paatoslikuma järele; kui tegijad soovivad nii sisu- kui ka väljendusplaani midagi intensiivsemat ja tihedamat, midagi tavapärasest veelgi kirjanduslikumat. Ent poeetiline tekst, iseäranis rütmistatud ja riimitud värss, ei kohane eriti lava kolmemõõtmelise keskkonnaga. Teatrikunstile on suur ettevõtmine lavastada luuletus füüsilisse ruumi ning siduda see esitaja(te) subjektsusega nii, et sõnad õige adressandi, adresaadi ja kontekstita õhku rippuma – ehk pelgalt sõnadeks – ei jääks. Enamik maailmas kirjutatud luuletekstidest on lüürilise alatooniga: leksika ja süntaksi tõstetuse kaudu püüavad need pühitseda, tähenduslikustada, estetiseerida või koguni heroiseerida protagonisti tundeid. Tunded on seda sorti tekstide sündmus ja süžee; tunded defineerivad oma kandjat (resp. kirjapanijat). Selle esteetikakaanoni taga on terve elufilosoofia, mis ütleb, et läbikukkumine poeedina – ehk tunnete tundja ning väljendajana – tähendab ühtlasi läbikukkumist inimesena.

Sõnateatri traditsiooni jaoks, mis on elu kopeeriva kunsti ja abstraktse kunsti tinglikus vastanduses hoidnud oma realismilembusega alati pigem esimese kaanoni poole, leidub luules nii vormi- kui ka sisutasandil liiga palju teatritehniliste vahenditega laiadele massidele jälgitavaks, mõistetavaks ja nauditavaks lavakunstiks konverteerimatut tinglikkust ja hullust. Meie draamalava on palju kainem ja turvalisem koht, kui paljudele asjaosalistele tunnistada meeldiks – luule esitamine teatri pähe tundub seal sama kohatu kui tänaval lauldes rääkimine või tantsides kõndimine. Seda enam peaks seda üritama, leian. Õnneks ongi hakatud Eestis luuleteatrit viimasel ajal tegema üha kasvavas tempos.

Seni nähtud luulelavastustest on mulle konkurentsitult parima mulje jätnud 2005. aastal Rakvere teatris Üllar Saaremäe lavastuses välja tulnud ning üllataval kombel mitmed hooajad repertuaaris püsinud „Johannese passioon”, mille sõnaline osa koosnes kolme Juhani – Liivi, Smuuli ja Viidingu – tekstidest.1 Selle aasta alguses pöördus Virumaa teater luuledraama žanri juurde tagasi, kui Vihula mõisas esietendus Tiina Mälbegi lavastuses ja esituses nägemus Tõnu Õnnepalu värsivormis päevikust „Kevad ja suvi ja” (2009). Mälbergi lähteülesande tegi lihtsamaks asjaolu, et Õnnepalu tekstid on silprõhulise riimita – seega pole need klassikalise kaanoni kohaselt justkui „päris” luule –, ent raskemaks tõsiasi, et neis napib suuri tundeid ja neid väljendavaid suuri sõnu, sündmused – ning seega ka süžee – puuduvad peaaegu sootuks.

Tõnu Õnnepalu on oma nüüdseks eelviimases kogus kui pensionile jäänud, iseenda (ehk oma tunded) üle elanud lüürik. Selle raamatu tekstid on tüüned nagu haikud: esitatud melanhoolia lähtub küll lüürilisest elu- ja enesetunnetusest, kuid autor kõneleb vaikse häälega, ennast sõnades pigem sulgudesse võtta ja tühistada, kui kehtestada püüdes. „Kevad ja suvi ja” esitab emotsionaalset nullpunkti, kus algus ja lõpp on saanud kokku ning üheks: „Tuleb päev, kui sul pole enam kuhugi minna, sest kõik, mis on olnud, on kõik, mis on. Ees on seesama, mis taga” (lk 2),2 „Nii palju asju on olnud, et mida saab veel olla? Nii palju asju on olemata jäänud, et mida saab veel olemata jääda” (lk 82), „See aeg on elus käes, kus sa enam ei muutu. Kus näed, et sa polegi kunagi muutunud” (lk 48), „Ainult tundetus ja tüdimus on ehk uued” (lk 44), „Elamine tundub juba ajaraiskamisena” (lk 61).

Õnnepalu esitab läbitunnetatud resignatsiooni, üks selle luulekogu märksõnu on „ükskõik” (lk 45, 75, 94). Siit ka suhteliselt emotsioonitu väljendusplaan, poeesiavaba poeetika, ükskõiksusele täpselt taljesse õmmeldud suurema kaaluta sõnad. Kõnealuses kogus puuduvad nii olemise, emotsioonide kui ka keele raskus. Olen selle raamatu kohta ise varem kirjutanud: „See on vormiteadlikkusest vabastatud luule, oma elu ja unistustega lõpparve teinud autori luule – midagi, milles pole klassikaliste kriteeriumide kohaselt ei elu ega kirjandust. […] See raamat on väga tüüne nii sisus kui vormis, keeleline eneseväljendus riimub tunnetusliku ja kirjeldusliku sisuga, kuna mõlemad püsivad otse akrobaatilise osavusega mingis 0-tasandi tasakaaluasendis”.3

Kuidas sellist poeetilist teksti lavastada? Kuidas teha nii, et pakutu poleks mitte teatrilaval toimuv kuuldemäng või luule etlemine muusika ja slaidide saatel, vaid teater? Tuntud definitsiooni järgi algab teater sealt, kus keegi kõnnib vähemalt üle lava. Tiina Mälberg täidab selle tingimuse mitte üksnes korduvalt publiku ees edasi-tagasi, vaid ka ümber saali jalutades. Ta ei esita pelgalt teksti, vaid kehastub karakteriks. Kuid see karakter on väga hõre, ilma suuremate väliste või sisemiste markeriteta: tema eksistentsi ei defineeri ükski tõsisem ideaal, püüdlus, (olme)probleem või tüdimusest tugevam tunne. Selle tegelase probleem on eksistents ise, millel ei paista olevat enam tähendust ega seega ka tähtsust. Kuidas suudab selline karakter sünnitada ning kanda dramaturgilist pinget? Ei suudagi.

„Kevad ja suvi ja” ei ole teatri kontekstis mitte draama-, vaid seisundi- ja atmosfäärilavastus. Vihula mõisa vana viinaköögi saalis otsivad Mälbergi esitatud Õnnepalu melanhoolse tekstiga tunnetuslikke riimumisvõimalusi lava tagaseinas paiknevale ekraanile projitseeritavad Peeter Nahko loodusfotod ning rõduorvas asuva kontrabassimängija Taavo Remmeli musitseerimine. Riimumine toimub, ent mingeid värskeid tähendusi sünnitavat dialoogi ei teki, ilmselt pole seda taotletudki: kolm monoloogi sulavad sujuvalt kokku üheks sõnadest dikteeritud seisundiks. See on mõjus, kuid pisut ettearvatav ning ebahuvitav neile, kes Õnnepalu palju kiidetud, palju ostetud ning loodetavasti ka palju loetud tekstiga eelnevast hästi tuttavad. Võimaliku siin-ja-praegu-illusiooni ning sellest tuleneva intensiivsuse, mida teater muidu üldiselt taotleb, nullib suuresti ära luuletuste ning fotode retrospektiivne vaatepunkt.

Raamatus tuleb dünaamika looduse kaudu, mis kujutab enesest justkui liikuvat dekoratsiooni nii väliselt kui ka hingeliselt staatilisele minategelasele – Õnnepalu kirjeldatud looduses on elu, mida temas endas napib. Peeter Nahko mustvalged ja mõõdukalt melanhoolsed pildid, mida on keskeltläbi paar tükki ühe tekstina esitatud päeva kohta, ei esinda etenduses mitte niivõrd naturalistlikult loodust, millest Õnnepalu igas teises värsis räägib, vaid pigem sümbolistlikult minategelase seisundeid.

Huvitaval moel haakub dramaturgiaga esituskoht (kunstnik Krista Aren): nüüdisaja melanhoolse meesliteraadi elust rääkiv autobiograafiline tekst muutub vana mõisa müüride vahel Tiina Mälbergi esituses justkui kummituseks muutunud kunagise aadlipreili südamepuistamiseks. Eks ole ju tekstis portreteeritav spliin ühtaegu nii omaaegsete aadlike kui ka praeguste pooleldi jõude loomeinimeste kutsehaigus. Seda tõlgendusvõimalust soodustab igati ka luuletuste valik: Mälberg loeb Õnnepalu päevikust tekste kronoloogilises järgnevuses, kuid valikuliselt – seejuures on ainumõistliku otsusega välja jäänud eelkõige need palad, milles sotsiaalsed ning aegruumilised markerid (autori lävimised kohaliku alevirahva ning teiste kirjanikega jne) tugevamalt esil.

Tõnu Õnnepalu luulekogu representeerib mehe maailma, tekstide minategelase resignatsioon on väga ratsionaalne ning sellisena üldistatult maskuliinne. Tiina Mälberg paneb need luuletused elama ja hingama hoopis teises tundetoonis. Ühes tekstis (lk 52) nimetab Õnnepalu oma kurbust „paratamatuks” ning „helgeks”, ehkki helgust on selles sõnalise väljenduse põhjal otsustades siiski vähe. Kuid Mälberg on teatava helgusega, mille mineviku sündmused mälestustes tagantjärele ikka omandama kipuvad, tuuninud kogu raamatust esitamisele tuleva materjali. Tema kõneintonatsioon on ilmekas ja laulev ning isegi pisut kelmikas. See õnnelik lõpp, mis tuleb luulepäevikus pärast pikka eelmängu alles koos aasta viimase kuuga, on Mälbergi esitusse juba algusest (ehk aprillikuust) peale teataval määral kodeeritud. Ta on päevikut lugenuna targem selle autorist, kes kirjutades veel lõppu ei teadnud.

Peeter Nahko pildid ja Taavo Remmeli kontrabassimäng mitte üksnes ei illustreeri, vaid ka estetiseerivad mõõdukal moel Tõnu Õnnepalu luuletusi, nad pakuvad tekstis esitatud seisunditele ja sündmustele justkui mingit igavikulisemat vaatepunkti. Tiina Mälbergi lavastus rõhub luuletuste monotoonsusest ning kohatisest morbiidsusest hoolimata oma minimalistlikul ja kammerlikul moel teatraalsusele. Seda võib näha eelkõige luulepäeviku päevi markeerinud paberilehtede pooleldi pühalikus ükshaaval põrandale kukutamises, aga ka väikeses valsikeerutuses iseendaga etenduse lõpus. Mälberg on lavastuses justkui dekadentlike meeleseisundite ning väliste kuvanditega flirtiv, ent loomult elujaatav emoprintsess: nüüdisaja popgootikale teevad viipe nii tema soeng, meik kui ka kleit (kostüümikunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos).

„Kevad ja suvi ja” on tundlik ja maitsekas, ent oma kirjandusliku algmaterjali suhtes kohati ehk isegi liigselt aupaklik teatritegu. Minu silmis oleks selles võinud olla natuke vähem etlemist ja palju rohkem muusikat, ka pausid üksikluuletuste vahel võinuksid olla pikemad, et anda vaikusega tekstile rohkem võimalust end ise raamida, et sõnad paremini kõlama jääksid, et neil oleks kõlamiseks ruumi. Lavastuse suurimaks – või õieti ainsaks – puuduseks on atmosfääri rikkunud vaheaeg, mis on omakorda tingitud etenduse liigsest pikkusest. Ilmselt oleks tulnud mingi osa tekste lõppvalikust veel välja toimetada: kvantiteet ei lisanud juba etenduse esimese poolega saavutatud muljele uut kvaliteeti, pigem lahjendas seda natuke, sest kulutas publiku tähelepanu ning koormas mälu.


1 Pille-Riin Purje on sellest kirjutanud-koostanud 400-leheküljelise raamatu „Johannese passioon: Rakvere teatri lavastuse vaatlus” (2010), mis sisaldab muu huviväärse hulgas näidendi tervikteksti.

2 Kõik leheküljelised viited siin ja edaspidi raamatust: Tõnu Õnnepalu, Kevad ja suvi ja. Varrak, 2009.

3 Alvar Loog, Tõnu Õnnepalu falsetivaba luulehääl olevikuhetke otsimas. – Postimees 5. VI 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht