Ohtralt suuremeelset sallivust teistsuguste suhtes

Nele Suisalu

Hotellitäis näitlejaid-esitajaid, muusikuid, koomiksijoonistajaid, lektoreid, Prantsusmaal tuntud ökoaktiviste Korsikal. Festiventu / Festival du vent 29. X – 2. XI.Igal aastal sügisesel koolivaheajal toimub Calvis, väikses linnakeses Korsika edelarannikul, Festiventu / Festival du vent (tõlkes Tuulefestival). Sedakorda siis viis päeva seitsmeteistkümnendat festivali, mis muuhulgas oli pühendatud inimõiguste deklaratsiooni 60. aastapäevale. Enamuse aega oli ilm halb, sadas liiga sagedasti hoovihma ja festivali väliprogramm muudkui takerdus. Kaks viimast päeva said aga ometi hoo sisse, sest päike tuli välja,  tuul soikus. Tegemist on omanäolise ja aastate pikku päris perekondlikuks kujunenud üritusega. Kultuuriinimesed tulevad sinna kui igaaastasele kokkutulekule.

Festivalieelsel päeval tõi tšarterlend Pariisist suure jao osavõtjatest saarele kohale. Ülejäänud tulid maad ja merd mööda. Kokku terve hotellitäis näitlejaid-esitajaid, muusikuid, koomiksijoonistajaid, lektoreid, Prantsusmaal tuntud ökoaktiviste ja teisi, kõigile lisaks vabatahtlikke.  Enamik mitmesajapäisest festivaliperest viibis kõik need viis päeva kohapeal, magas ja sõi ning osaliselt ka esines ühes ja samas hotellis, selle terrassil, baaris või diskoteegis. Sel festivalil esinemise eest tavaliselt raha ei maksta ja „vaatamisväärsused” on enamasti kõigile tasuta. Nii on juba kombeks. Tullakse pigem kokku üksteisele näitamise ja üksteise vaatamise nimel. Pärast lendasid pariislased jälle tšarterlennuga tagasi. Niisugune muljetavaldav  ja iseäralik, peamiselt kohale tulnud kultuuriinimestele endile mõeldud, kultuurilisökoloogilise programmiga puhkusereis. Korraldajad ise tutvustavad toimuvat kui elurõõmu, inimõigusi, keskkonnakaitset ja solidaarsust propageerivat festivali.

Festivaliprogramm algas hommikuti kell 9 akordioniimprovisatsiooniga rannas ja päeva lõpetuseks alustas õhtuti DJ pool tundi pärast südaööd. Päevadesse mahtus nii teatri- ja  tänavaetendusi, kontserte, installatsioone, filmilinastusi ja raadiosaadete otseülekandeid, vestlusringe ja loenguid kui ka „sportimist” (kajakiga või jahiga sõitmisest õhuakrobaatia ja deltaplaaniga lendamiseni), kõike seda ikka enam-vähem keskkonnasõbralikkuse ühisnimetaja all. Öösiti pandi hotelli keldris kokku eelmise päeva sündmusi kajastav ja peamiselt karikatuure või koomikseid sisaldav ajaleht; igale poole ju ei jõua ja siis saab pilapiltidest ülevaate.

Kõige tõsisemad ja „masendavamad” olid loengud, vestlusringid ja dokumentaalfilmid, sest need virutasid halastamatult otse ökonaelapeade pihta. Näiteks linastus teiste hulgas Marie-Monique Robini „Le monde selon Monsanto” („Maailm Monsanto vaatevinklist”), mis on Prantsuse AR TEga koostöös sellel aastal valminud dokumentaalfilm ja kus valgustatakse biotehnoloogia kasutamise  poolest maailmamajanduse eesrinnas suurettevõtte köögipoolt.

Nähtu pani sisemiselt appi karjuma: purgimaisi igal juhul poest enam naljalt ei osta! Taoliste uurimuste põhjal võiks inimliigi peagi punasesse raamatusse kirjutada ja seda pelgalt selle tõttu, mida üks südametunnistuseta osa ülejäänute peal korda saadab. Indias näiteks sooritavad põllumehed üha enam enesetappe, sest ei suuda Monsanto kiskjaliku  turunduse tõttu omadega toime tulla. Me elame ühiskonnas, kus „enesetapp on muutunud „normaalseks” lahenduseks”, nagu on ühes intervjuus öelnud Sloveenia näitekirjanik Biljana Srbljanović.

Kontserdid ja etendused olid meelelahutuslikumad, vähemalt üldpildis. Ent tänavaetendustest nii mõnigi „ründas” vaatajat … mille muu kui ühiskonnakriitikaga. Tänavateater ise oma eripärase ja vahetu  kontakti tõttu publikuga on selleks väga käepärane vahend. Ettearvamatu ja pidevale ärkvelolekule sundiv teater, mille kangelased sünnivad sellest, et erandolukordadesse asetatud näitlejad neid vaataja eest selle nina alla ja peaaegu otseses kontaktis läbi elavad. Puudub turvaline teatritooli nõjatumine. On muidugi võimalus lihtsalt edasi jalutada. Või kas on? Mihklid on need tänavakunstnikud vaatajat unustama panema, et see võimalus ikka on nii  käeulatuses. Eks inimene läheb aremaks, kui teab, et lahkudes võib temast saada korraks kogu etenduse keskpunkt.

Toon näiteks Makadam Kanibali etenduse „Cirque des curiosités”. See on Jean Alexandre Ducqi ja Élodie Meissonnier’ esimene ühine etendus, mida nad on tänavatel ja festivalidel esitanud juba kaks aastat. Ducq on olnud underground-ringkondades järgemööda tulesülgaja, žonglöör ja fakiir ning tunneb end  tänaval paremini kui teatrisaalis. Messonnier tegeles kõigepealt puuetega lastega, liikudes ühtlasi ringi kunstnike squat’ides, kus korraldas etendusi ja šõusid oma moekunstnikest sõprade loomingu esitlemiseks. Esmakordselt kohtusid nad 2002. aastal Marseille’is, kus tegid üheskoos body art’i ja body performance’i laadis projekte. Sel perioodil tugines nende tegevus hõimupraktikale ja initsiatsiooniriitustele, mis seostuvad näiteks valu üle kontrolli saavutamisega,  keha füüsiliste piiride kompamisega ennast konksude abil üles riputades või läbi torgates. Lihtsustatult, sellistele toimingutele, mis mõjuvad tavalisele igapäeva mugavust hindavale ja turvalisust enesestmõistetavaks ideaaliks pidavale inimesele üsna eemaletõukavalt.

Tüdinud pelgalt õõvastavat tähelepanu äratamast, otsustasid nad tänavateatri kasuks: nad said jätkata oma ennastületavat harrastust, ent ka võimaluse selle kaudu midagi publikule  öelda, lisaks klounaadi vahendid.

Nii oligi, et „Cirque des curiosités” kujutas endast üht üle võlli lennutatud laadapalagani, selle kõige paremas tähenduses. Näha sai naelte või lusikate ninnaajamist, kulbivarre allaneelamist, lambipirni ärasöömist, sädemetes duši võtmist, kirvestega žongleerimist … Tegevuses olid klounaadile kohaselt kahemõõtmelised, selged tegelaskujud: visandatud paari žesti, näoilme, reaktsiooniga, eemärgiks  see, et mööduja saaks igal hetkel loodavast „maailmast” osa saada. Väljakutse seisneb sealjuures selles, et paigalejäänute tähelepanu on tarvis edasi toita ja üleval hoida.

Kui kujutate endale ette Tim Burtoni viimase sünge muusikafilmi „Sweeney Todd: Dremon Barber of Fleet Street” õhustikku, siis jõuate Makadam Kanibalile esitatule üsna lähedale. Juhtus, et Ducq haaras isegi etendamisruumi ületava lapse kaenlasse ja kandis  tolle tõelise hädakisa saatel dekoratsiooniks olnud tillukesse telkmajja – ema muidugi padavai tagantjärele. Oluline vahe oli siiski selles, et „Cirque des curiosités” polnud lugu verisest kättemaksust ega halastamatust vihast nagu Sweeney Toddi oma, vaid hoopis isevärki toorest õrnusest ja armastusest selle kõige südames. Viletsusest küll ja teatud jõhkrusest käitumises, ent tegelaskujud ise tundusid näljast pigem nalja leidvat. Või kui mitte nalja, siis kindlasti mitte võimetuks tegevat traagikat. Lisaks olid kõik efektid päriselt!

Lugu ise oli lihtne: see teistsugune paar ootas oma rõhutatult viletsasse ja räpasesse majapidamisse järelkasvu. See ootus toimis etenduse raamina ning lubas vaatajail üksteisele järgnevad „julgustükid” ühe isevärki paari kohtlaselt jõhkraks igapäevaks liita. Mitte trepikoja-, vaid hoopis prügikasti-romantika. Nad mängisid oodatud lõpu liigutavuseni õnnelikuks:  nende majja sündis põrsapäine jõletis. Ohtralt suuremeelset sallivust teistsuguste suhtes.

Viletsusele, millega tavaelus kokku puutudes enamik inimesi end välja lülitab, tugines kogu etenduse esteetika ja sundis sellega vaatajat siiski silmitsi olema. Makadam Kanibali maailmas valitses viletsuses oma südamikuni kulunud inimlikkus. Õrnuse habras kohalolek seal, kus mees oma rasedat naist kõikvõimalikul  moel kukile vinnates solgutas või kus naine purustas vasaraga oma mehe kõhule ja otsmikule toetatud tuhaplokki. Tegemiste fakiirlik vorm teenis pigem vaatajat kinni hoidvat kui õõvastavat eesmärki.

Selleks, et puudutada „argipäeva etendustest” reklaami jms näol päevast päeva üle ujutatud ja kaugest katastroofilisusest tuimestatud vaatajat ürgsemal kogemistasandil, lähebki ehk tarvis veidrat ja valu trotsivat laadapalagani.  Midagi, mis tooks tagasi vahetusse kontakti iseenda kehaga, vastasel juhul mindaks ehk kaduma avataride ja muude virtuaalsete minapikenduste sekka. Mine tea, aga tuletas lihtsaid väärtusi mingil äraspidisel moel meelde, tõmmates planeedi päästmise kõrval tähelepanu sellelegi, et ka käega katsumatu inimhing on jätkuvalt meile vajalik.