Obeda ja Pobeda hirmus elu

Soomlased on lavastuses „Slava! Au!“ ettevaatlikkuse täiel määral minetanud ning lavaline kabaree tänapäeva Venemaast on ühtaegu üllatav ja äratuntav.

SIRJE OLESK

Soome Rahvusteatri „Slava! Au!“ („Slava! Kunnia!“), autor Pirkko Saisio, helilooja Jussi Tuurna, lavastaja Laura Jäntti, kostüümikunstnik Tarja Simonen, koreograaf Jouni Prittinen, valguskujundaja Morten Reinan. Mängivad Kristiina Halttu, Leo Honkonen, Katariina Kaitue, Juhani Laitala, Markku Maalismaa jt. Esietendus 25. II Soome Rahvusteatri suures saalis.

Publikumi kõige enam liigutanud numbriks on sõduriemade koor, kes otsivad oma sõjaväkke võetud ja teadmata kadunud poegi.

Publikumi kõige enam liigutanud numbriks on sõduriemade koor, kes otsivad oma sõjaväkke võetud ja teadmata kadunud poegi.

Stefan Bremer

Eestlaste meelest on soomlaste suhtumine Venemaasse natuke kummaline või igal juhul hoopis teistsugune, kui meie oleme harjunud. Ajaloos on kutsutud seda „erisuhteks“. Ühelt poolt soomlased teavad ja tunnevad vene kultuuri – lõppeval hooajal on Helsingi kahe suure teatri mängukavas Tšehhovi „Onu Vanja“ ning Soome Rahvusteatris mängitakse Gorki kunagist menukit „Põhjas“ –, kuid seejuures on nad avalikkuses üsna ettevaatlikud Venemaa poliitika hindamisel. Niisugusel taustal rabas sellesama Soome Rahvusteatri praegu populaarseim lavastus, oligarhide ooperiks nimetatud „Slava! Au!“ („Slava! Kunnia!“) oma hoogsuse, kire ja tigedusega. Tasane ja tubli soome rahvas on vähemasti selles lavastuses oma ettevaatlikkuse täiel määral minetanud ning lavaline kabaree tänapäeva Venemaast on ühtaegu üllatav ja äratuntav.

Pirkko Saisio olevat selle näitemängu teksti kirjutanud juba kolm aastat tagasi, ent see, mida näeme laval, on lausa uudisväärtuslikult aktuaalne. Näidendil on ka süžee, aga see ei ole just väga loogiline. Sinna on kokku pandud Venemaa olevik ja minevik ning mitmeid sümbolväärtusega kujundeid, näiteks „maja kaldapealsel“. Lavalt käivad läbi Ivan Julm, Katariina Suur, Juri Gagarin, Conchita Wurst, Kim Jong-un, Gérard Depardieu. Kõik see sünnib haaravas tempos, lõbusa muusika ja peadpööritavate tantsunumbrite saatel. Laulud on reipalt meloodilised, tantsitakse väsimatu hoo ja rõõmuga ning kogu seda bakhanaali hoiab koos mõnevõrra punktiirne lugu.

Õigupoolest on lugusid isegi kaks. Üks lugu on kaksikvendadest Obedast ja Pobedast, kes on sündinud „majas kaldapealsel“, jäänud orvuks, kui „must ronk“ viis ära nende ema, ning elanud nõukogude aja nii nagu toona paljud elasid – üks vendadest oli rongikonduktor ja teine vang kusagil stepilaagris. Rongid on kujunduslikult tähtis element, rongidega on laial Venemaal aastasadu sõidetud, ja kui ronge veel ei olnud, sõideti tõldadega. Ja ikka juhtus, et kuskil sattus ette mõni Potjomkini küla: see on kohal ka uuel ajal, kui kogu mängu juhib Volodja, näota mees, kelle nägu katavad operatsioonijärgsed sidemed ja kes lõpuks surebki botoksi üledoosi kätte. Teine lugu on oligarhidest, sellestsamast Volodjast ja Julia T-st (kavalehel on täpsustatud, et mõeldud on Julia Tõmošenkot), punaste tantsusaabastega osavast mängurist, kes peab oma mängud aga lõpetama marionetina Volodja käes. See viljakarva palmikutega naine oli kunagi otsekui slaavi muinasjutust välja hüpanud tütarlaps, aga lõpuks sai temast ratastoolis istuv vana ja haige naine, julma Volodja mängukann.

Volodja ongi selle loo kõige tähtsam tegelane, tema juhib ja korraldab, tema ees tunnevad kõik hirmu ja tema juhatusel sünnib otsekui möödaminnes uus reaalsus, mida saab ehitada niisama lihtsalt nagu kõike muudki sellel maal. Tema on see huligaan, kes täidab nomenklatuurivõsukeste Obeda ja Pobeda elu hirmuga, tema on see suur juht, kelle sõrmenipsutuse peale lavastatakse konkureeriva oligarhi arreteerimisest tele-show Suure Teatri balletirühma osavõtul. Näidendi tekst on nii rikas otsestest viidetest ja kaudsetest vihjetest, et parimalgi tahtmisel ei jõua kõike seda ühe vaatamisega haarata. Pöörasus muudkui kasvab, nagu ka päevakajalisus. Volodja viskab möödaminnes repliigi, et ainuke paha asi Nõukogude Liidus oli sotsialism, aga muidu on praegune elu – ja eriti selle kajastus Venemaa ajalehtedes suure juhi juhtimisel, kes jõuab olla korraga igal pool – suurepärane, ja järjest paremaks läheb.

Näidendi teksti autor Pirkko Saisio on kunagi olnud veendunud vasakpoolne, taistolane, nagu neid oli kultuurirahva seas 1960.–1970. aastate vahetusel päris palju. Nendest aegadest on pärit ka lavastuse poeetika – Eestis ei ole sellesarnaseid poliitilisi kapustnikke kuigivõrd tehtud. Kujutan ette, et midagi niisugust oli 1960. aastate poliitilise kõrgaja märgiline lavateos „Lapualaisooppera“, niisama selge poliitiline seisukohavõtt, mis põhines Soome oma ajalool. Seekord võetakse ette Venemaa. Pirkko Saisio, nüüd 66aastane endine teatrikooli õppejõud, on Soomes tunnustatud kirjanik, kelle proosaloomingu ainetel kaitsti mõni nädal tagasi Helsingi ülikoolis väitekiri. Ta on avalik lesbi, kelle eelmine menukas näitemäng sama teatri laval oli 2011. aastal lavastatud „Homo!“. Muidugi on tekstis tigedaid ja vaimukaid viiteid Venemaal valitsevale homofoobiale, nagu ka läbi aegade kestnud korruptsioonile, naiste vaenamisele ja orwellilikule ajaloo ümberkirjutamisele. Vahepeal lubatakse muuta kogu Soome venekeelseks ning kõik see toimub kiires ja efektses liikumises, hoogsa ja seejuures meloodilise muusika saatel.

Laval on väike orkester, mida juhatab helilooja Jussi Tuurna ise, ning see bakhanaal katkeb vaid kaks korda, kui muusika muutub minoorseks ja tigedus asendub kurbusega. Üheks, publikumi kõige enam liigutanud numbriks on sõduriemade koor, kes otsivad oma sõjaväkke võetud ja teadmata kadunud poegi, ning teine kaksikvendade duett, kus nad paluvad, et „must ronk“ nende ema tagasi tooks. Loo lõpuks on laval ühesuguste mustade ülikondadega näota olevuste armee, kõik Volodja teisikud, kes hoogsa muusika saatel marsivad ja raamatuid põletavad. Kasutatud on brechtilikku võõritusefekti: pöördutakse publikusse ja selgitatakse, et tegemist on ju vaid teatriga, samuti helistatakse autorile ja küsitakse temalt, kuidas see lugu siis ikkagi lõpetada. Mida muud oskab autorgi soovida, kui ainult armastust. Taevastest kõrgustest laskub Kristus, kes on võtnud Conchita Wursti kuju, ning koos Gagariniga lauldakse armastusest.

Lavastus on halastamatu ja sealjuures pööraselt naljakas. Soomlased vaatavad seda mõnuga, ehkki ilmselt ei saa väga paljudest viidetest ja vihjetest aru. Esiteks nõuab teksti täielik mõistmine Venemaa ajaloo head tundmist ning teiseks on kogu etenduse tempo nii kiire, et kõike ei suuda lihtsalt haarata. Lavastuse poeetika on soomlastele ilmselt harjumuspärasem kui eestlastele, kuid lavastuse sisu näib üllatavat või ehmatavat ka neid. Pirkko Saisio olevat esietenduse eel intervjuus öelnud, et kui Putinit nüüd ei peatata, et anna järeltulijad seda andeks, ning sellepärast kirjutanud ta oma näidendi just sellisel viisil. Kavalehel viitab Saisio Masha Gesseni teosele „Näota mees. Vladimir Putini uskumatu võimuletõus“ (eesti keeles 2012, Tänapäev) ning samast raamatust leiab seletusi „Volodja“ mineviku kohta. Ega ajalehti lugevale eestlasele ole selle näidendi sisus midagi väga uut, ent siin on kabareeteatri vormis selgelt ja otse välja öeldud, et Venemaad juhib mafioosost diktaator ning see on otsene oht selle riigi naabritele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming