Nüüdisteatri rituaalid rabedal jääl

Tülgastuse ja düstoopiate meistri Vladimir Sorokini romaanil põhinevas lavastuses „Ice“ näidatakse inimeste eskapismi- ja fanatismipõhise koondumise mehhanisme.

ANNEMARI PARMAKSON

Von Krahli teatri ja Klockriketeaterni „Ice“ („Jää“), lavastaja Essi Rossi, kunstnik, valgus- ja videokujundaja Milla Martikainen, dramaturg Iida Hämeen-Anttila, kostüümikunstnik Reet Aus. Mängivad Mari Abel, Carl Alm, Riina Maidre, Henrik Kalmet, Mirtel Pohla ja Matti Raita. Esietendus 26. I Von Krahli teatris.

Soome lavastaja Essi Rossi (endine Räisänen) loominguga võib Eesti teatrivaataja olla kohtunud 2016. aasta „Monomaffia“ festivalil. Jõulise ja emotsionaalselt intelligentse rolliloome eest sõjakriitilises lavastuses „Sõdur“ pälvis Johannes Holopainen festivali peaauhinna. Koherentne tervik oli aga kahtlemata sündinud lavastaja täpse tunnetuse ja tarkade valikute tulemusel.

Von Krahli teatri ja Helsingi Klockriketeaterni koostöö vili „Ice“ on sellega võrreldes märksa kaootilisem ja hägusem. Vene nüüdiskirjaniku, tülgastuse ja düstoopiate meistri Vladimir Sorokini romaanil põhinevas lavastuses näidatakse inimeste eskapismi- ja fanatismipõhise koondumise mehhanisme. Von Krahli teatri saalis tegutseb romaani „Jää“ lugejate klubi, kes kehastab ühtlasi romaani keskmes olevat oma äravalitusse uskujate sekti. Lisaks põhiliinile (kui seda nii võib nimetada) põigatakse jutujätkuks ka mõnda XX sajandi tumedamasse sõjaperioodi, kuid nende ekskursside siht jääb tervikus segaseks ning fookusest välja kõige selle kõrval, mis toonitab lavastuse tänapäevasust (see puudutab nii esteetilisi vahendeid kui ka päevakajalisust).

Sekti ideoloogia põhineb müüdil ürgsest Valgusest, mis pihustus kunagi jäise meteoriidina maapinnaga põrkudes ning kutsub nüüd 23 000 blondi ja sinisilmse inimese südameid taas ühinema – või umbes nii. Nagu ikka niivõrd suurte narratiivide puhul, jäävad loogilised-praktilised üksikasjad pisut ähmaseks, aga õnneks on need nagunii teisejärgulised. Ehkki väidetavasti on neil kosmilist-jumalikku päritolu inimestel konkreetsed füüsilised rassiga seostatavad tunnused, kõnelevad nad eri keeltes (eesti, inglise, soome, rootsi – rahvusvahelise trupi värk) ja tõlketa. Lavastuse kodulehel kinnitatakse küll, et keelteoskus pole vaatamisel määrav, kuid tõtt-öelda ei peeta Von Krahli teatri (nooremapoolse) publiku puhul küll tõenäoliseks, et inglise keel kellelegi mõistmatuks jääks.

Suur tükk jääd ripub keset lava laest alla nagu lihakeha külmhoones. Fotol esiplaanil Riina Maidre ja Matti Raita.

Herkko Labi

Muu maailma ja sekti omailma vastanduse loob ning tegelaste tegelikku lootusetust väljendab kõige selgemalt Mari Abeli kui endise investeerimispankuri soolostseen, üleskeeratud energiaga tunnistus sellest, kuidas ta jõudis rahajumala teenimisest ja eksistentsiaalsest hirmust hermeetilise kogukonna rüppe. See on selge hiliskapitalistliku ühiskonna kriitika, appikarje indiviidilt, kes ei taju ennast seejuures aktiivse subjektina, vaid otsib lihtsalt järgmist sooja kohta, kus õlg õla kõrval ühistundes massiga kaasa võnkuda.

Sektantide olekus ja nende tihti puudutuse keeles käivas suhtluses on aga üldisemalt tunda mingi sideaine puudumist, teadmatust, mida enese loomise müüdiga peale hakata või kuidas päriselt üksteisega lähedane olla. Puudub karismaatiline liider, prohvet, kes müüti kehastaks ja konkretiseeriks, usku kinnitaks.

Algmaterjali brutaalsust ja vulgaarsust pole kusjuures lavastusse üle kantud muul moel kui markeerimisi – asjaolu, mida ei saa pidada ei heaks ega halvaks, kuivõrd teise lahenduse korral oleks lihtsalt tegemist hoopis teist tüüpi lavastusega. Seda enam torkas aga konkreetse ja ilmselt algteosest pärineva sündmusena silma miski, mille aktuaalsete teemadega kursis vaataja klassifitseerib hoobilt ahistamisstseeniks Matti Raita ja Mirtel Pohla vahel. Põgusaks päevakajalisust püüdvaks välgatuseks see jäigi, kuna mingeid edasisi seoseid ei loodud, ehkki sotsiaalsete struktuuride väljendumine seksuaalses allutamises oleks teema juures võinud olla üks suurem uurimisaspekt. Mis aga vulgaarsusse puutub, siis hämmastas, et kellegi tagumiste sfääride nägemine võib Von Krahli teatri publikus ikka veel kahinat tekitada.

Lavastuse visuaalse-materiaalse poole keskmes on kahtlemata jää kui element ise. Suur tükk jääd ripub keset lava laest alla nagu lihakeha külmhoones. Tilk tilga järel kukub madalasse vanni, jää sulamine mõõdab reaalajas etenduse kestust. Kamakat püütakse kehasoojusega hõõruda ja sellest tükke lahti murda, kuid lõpuks ei sisalda see läbipaistev, seejuures nägemist hägustav kest midagi peale iseenda, ei peida mingit olulist tuuma, muundub millekski muuks, nii et kildegi järele ei jää. Muutlik ja illusoorne substants, nagu see on.

Kuivõrd lavastuses käsitletakse kuulumise teemat, on üpris ootuspärane, et vaataja mängitakse põgusal määral fiktsiooni sisse kui lihtinimene, kes võib siiski potentsiaalselt samuti endas kanda valguse alget. Enne etenduse ametlikku algust tervitavad saali sisenejat õndsailmelised näod. Kui ronid prožektoritest pisut pimestatuna mööda poodiumi treppi vaba koha poole, haarab sind äkki mõne näitleja tervitusembus. See mõjub nagu viisakusvestluse entusiastlikum variant, millega tuleb kaasa mängida. Veidi hiljem on laval kõlanud, kui hingetu ja mürgine on maailma olukord, misjärel pöördutakse vaatajate poole küsimaks, kuidas tajuvad nemad välis- ja oma siseilma. See kuulub igasuguste värbamisürituste põhivõtete hulka: esitletakse sissesöödetava narratiivi tõdesid, misjärel pööratakse situatsioon nii, et subjekt avastaks need ideed oma mõtteist-kogemustest kui omaenese omad.

„Jää“ publik sai nähtud etendusel selle peegeldamisülesandega kenasti hakkama ning aitas seeläbi alla joonida lavastuse päevakorralisuse taotlus. Potentsiaal sekti kasvamiseks paistis olevat täiesti olemas: lahendusele, mis tõotab päästa sisemise tühjuse tundest, on turgu. Seejuures aga on formaat „ja nüüd vaatame, mida arvab asjast meie stuudiopublik“ muutunud praeguseks teatris banaalseks. Enamasti ei hakka keegi publiku hulgast millegi huvitavaga välja tulema ning kui see ka juhtuks, ei oldaks etendajate ja lavastuse struktuuri poolelt valmis võtma seda tegelikult mängu määravaks osaks. Selline libaagentsuse pakkumine mõjub kui niigi teada olematust neljandast seinast läbimurdmine. Tulemuseks on natuke koolipingist tuttavat närvikõdi ja meelelahutust, võtte sisuline väärtus, kui seda on, kaob taustale ära.

Jääsekti juures võib näha kõike, mis usulisi liikumisi iseloomustab, sh ei saa ilma ülistuslauluta, mis kõlab küll halenaljakalt vähese vokaalse väega, aga see-eest veendunud sisehäälega. Äravalitute ringi eksklusiivsuse ja elitaarsuse kahtluse alla seadmine päädib pikema jututa elimineerimisega. Laiemalt aga näidatakse inimese vajadust kuuluda suuremasse entiteeti, mille kaudu pidada end mingil viisil paremaks (nt ka tõele lähemal olevaks või moraalsemaks). Seejuures aga pole ideed, mida ei saaks kokku pressida tooteks. Justkui otse telereklaamist saabunud imevidin nimega Ice Health Improvement System paneb aluse uuele kollektiivsele õhina ja pühadusega läbi viidavale sisutühjale rituaalile. Ideeliselt ülevamat elu mõtet ja olemisviisi pakkuv kogukond toimib siiski valitseva sotsiomajanduskultuurilise paradigma raames ja jõuab nii oma alternatiivsuse tühistamiseni.

„Jääd“ vaadates tekkis paralleel Henrik Kalmeti soololavastusega („A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“, 2016), kus Kalmet kuhjas teoorias eriti ekspordikõlbulikku teosesse kokku nüüdisetenduskunsti levinuimad võtted ja klišeed. Rossi lavastuses oli vist küll enamik neist esindatud ja see pole iseenesest mingi kriitikavääriline asjaolu. Ent jäi tõesti mulje, nagu oleks lavastus kokku pandud nende võtete-klišeede loendi järgi, sest ühtviisi nappis kujundite pinget, ambivalentsi, värskust ja energiat.

Õigupoolest kõige huvitavam pilt kogu lavastuses oli lõpus taustale mängima jäänud video, millele kuidagi otseselt ei osutatud ning mille seos eelnevaga jäi seega lahtiseks: plahvatusejärgses tüünuses uimab helesinises vees avasilmne inimlaps, nimi ja päritolu teadmata. Võrreldes Nirvanaga, kelle albumit „Nevermind“ illustreerib sellesarnane kujund (väike ujuv laps sirutab käe dollarilise rahatähe järele), tundub see nägemus olevat märksa optimistlikum: pärast maailmalõppu võib siiski olla keegi, kellel on võimalus vabas vees uuesti ujuma õppida ja uut maailma algusest peale teisiti teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht