Nüüdiskunsti prillidega teater Kiasmas

EVELYN RAUDSEPP

Soome nüüdiskunstimuuseumis Kiasma tegutseva teatri juht ja etenduskunstide kuraator on 2012. aastast Jonna Strandberg.

Soome nüüdiskunstimuuseumis Kiasma tegutseva teatri juht ja etenduskunstide kuraator on 2012. aastast Jonna Strandberg.

Pressifoto

Soome nüüdiskunstimuuseumis Kiasma tegutseva teatri juht ja etenduskunstide kuraator on 2012. aastast Jonna Strandberg, kes vahetas selles ametis välja Austraaliasse siirdunud Riitta Aarniokoski. Strandberg on õppinud Turu ülikoolis kultuuriajalugu ning töötanud põgusalt Soome Tantsuinfokeskuses ja festivali „Liikumine novembris“ toimkonnas. Kiasmasse tuli Strandberg 2004. aastal kõigepealt praktikale, tegi alguses kommunikatsiooni- ja seejärel produtsenditööd. Kuraatorina oli tema esimene ülesanne korraldada näitusele „ARS 11“ Aafrika-teemaline etenduskunstide programm. Kiasma teatri juhiks saamine oli aastaid tehtud töö loogiline jätk.

Millistest põhimõtetest lähtud Kiasma teatri programmi koostades?

Jonna Strandberg: Programmi tuum peab nii või teisiti olema seotud nüüdiskunstiga. Igal hooajal olgu kavas ka selliseid ettevõtmisi, mis on oma loomult eriti eksperimenteerivad ja ületavad valdkondade piire. Seetõttu eelistan, et töörühmas oleks inimesi eri kunstialadelt. Aastas kord või kaks tuleb riskida, avada uks uutele kunstnikele, projektidele ja kogemustele, mille tulemust ei oska ettegi kujutada – arvan, et ka see on meie ülesanne. Püüan programmi võtta ka midagi sellist, mis tooks teatrisse uut publikut. Näiteks algaval hooajal teeb Kiasma teater koostööd Soome Rahvusteatriga (novembris esietendub dokumentaalne kunstiprojekt „Vabaduse õudus“ – toim). Põnev, sest varem ei ole me draamateatriga koos midagi teinud. Püüame viia selles ettevõtmises kokku erisuguse taustaga loojad – lavastusmeeskonda kuulub näiteks režissöör John Webster –, et sünniks midagi uut, kuid sealjuures mitte nii uut, et see peletab eemale Soome Rahvusteatri publiku.

Tähtis on tuua kolm-neli korda aastas Helsingisse rahvusvahelisi külalislavastusi ja -projekte, nendeta pole siinne etenduskunst elujõuline. Peame pingsalt silmas ka programmi variatiivsust: ühel hooajal ei tohi olla liiga palju ühelaadset lähenemist, tahame pakkuda formaatide ja suhtumiste mitmekesisust.

Kas neid kunstnikke on palju, kes pakuvad Kiasma teatrile oma projekte?

Jah, väga paljud pakuvad ise – on selge, et oleme Helsingis etenduskunstide paigana vajalik. Napi produktsioonirahastuse tõttu ei saa me ise eriti tihti kunstnikele ettepanekut teha: aasta eelarvega saaksime tuua välja vaid kolm lavastust. Sellepärast peavad kunstnikud otsima oma projektidele kaasrahastuse. Erafondid Kiasmat enamasti ei toeta, sest meid juba toetatakse avaliku rahaga, kuid need fondid on valmis andma sihttoetusi otse kunstnikele.

Kuidas toimib teatri koostöö Kiasma teiste osakondadega?

Osakonnad teevad üsna tihedat koostööd, enamasti hooaja katusteema raames. Kiasma teatri programmi esimese valikuringi teen mina, seejärel pean nõu teatri produktsiooni- ja tehnilise meeskonnaga. Edasi pakun lavastusprojektid välja Kiasma kuraatoritele, et arutleda üheskoos, kas need võiksid sobituda muuseumihooaja üldisesse programmi ning kuidas neid vahendada. Samuti on Kiasma teatri korraldada linnakunstifestival „URB“ ja festival „/theatr.now“, mis ei pea olema tingimata kooskõlas näitustega.

Muuseumi kõigi osakondade koostöö oli Kiasma eelmise direktori Pirkko Siitari idee ja soov ning sama taktika jätkub ilmselt ka uue direktori Leevi Haapalaga. Ta on olnud üsna huvitatud sellest, kuidas Kiasma teater suudab ühendada visuaalse kunsti etenduskunstidega. Haapala arvates võib ka teater pakkuda välja kogu muuseumi hõlmavaid teemasid ja koostööplaane – siiani on olnud nii, et näitustel on olemas enne teema ja siis lisandub teater. Kuigi me liitume küllalt varases staadiumis, on initsiatiiv olnud näituste osakonna käes. Ehkki, ega etenduskunstide programm ei peagi alati kommenteerima näituste teemat, see võib olla sellega ka vastuolus või pakkuda erisuguseid vaatenurki.

Millisena näed musta kasti tüüpi teatriruumi rolli kunstimuuseumis?

Kindlasti on see kunstimuuseumile pluss. Samuti on Soome etenduskunstnikel luksus kasutada nii hästi varustatud black-box’i – paljudes muuseumides sellist pole.

Tegelikult ei mõtle ma enam Kiasma teatriruumist kui black-box’ist, sest seda on kasutatud aastate jooksul nii mitmel viisil: vähemasti pool kunstnikest tahab asetada lava ja publiku teisiti, kui see on teatris tavaliselt kombeks. Samuti teevad paljud publiku osalusega lavastusi, lähtuvad jagatud lava või „kõik laval“ põhimõttest. Publikut kaasavad projektid on Kiasma üks olulisi suundi. Ent alati on ka neid, kellele meeldib hoida kunsti ja vaataja vahel selget joont, tõmmata piir, mis laseb publikul tulla ja lihtsalt vaadata ega nõua neilt rohkemat. Oma programmi koostades mõtleme alati, et seal oleks osalust nõudvaid projekte, aga vastukaaluks ka selliseid, kus lastakse publikul rahulikult olla. Osalusprojektid on praegu trendikas suund, ent usun, et traditsioonilisemad viisid tulevad samuti tagasi. Seda on näha ka näituste puhul.

Mille poolest erineb kunstimuuseumi teatriruum Helsingi etenduskunstide muudest paikadest?

Eks see, kus midagi teha, loob konteksti. Kui teed lavastuse nüüdiskunstimuuseumis, vaadatakse seda läbi nüüdiskunsti prillide. Loodan, et nüüdiskunst on Kiasma teatri ettevõtmistes alati ka olemas. Soome Rahvusteatri lavastusmeeskond ütles, et kui nad on juba kord siin, siis muidugi tahavad nad kasutada seda ruumi tavapärasest teistmoodi. Kiasma teater on neile hea eksperimenteerimispinnas ja kui tulemus ei olegi ehk kõige radikaalsem, erineb see kindlasti sellest, kuidas lavastatakse Soome Rahvusteatris.

Oled sa märganud, et kui kunstnikud tulevad oma projektiga Kiasma teatrisse, püüavad nad kindlasti teha seda tavapärasest teistmoodi?

Jaa, nii see on, samuti vaatavad nad seda Kiasma teatri vaatenurgast. Meie teatrist on saanud omanäoline kaubamärk – vähemalt nii on kunstnikud, publik ja ajakirjanikud mitmel korral öelnud.

Oskad sa seda kaubamärki kirjeldada?

Ma pole päris kindel, aga võib-olla on see seotud esteetikaga. Harilikult on Kiasma teatri ettevõtmistes lava üsna tühi, mängitakse küll palju valgusega, kuid mitte värvilisega. Lavastuste esteetiline pale tuleneb eeskätt meil töötavatest kujundajatest, kuid kindlasti ka kuraatorite koostatud programmist. Tähtsusetu pole seegi, et oleme teinud palju koostööd visuaalkunstnikega.

Kui tihti pakuvad visuaalkunstnikud ise, et tahavad proovida lavastuse formaati? Kas teatri kontekstis on nendega ka riskantsem töötada?

Jaa, sageli pakutakse ise, aga seda ma küll ei arva, et visuaalkunstnikega oleks teatris palju riskantsem töötada. Muidugi on teatrilaval oma eripära, ent tehes seda koos meie tehnilise meeskonnaga, kes tunneb hästi teatriruumi, pole hullu midagi. Visuaalkunstnikud toovad omakorda teatriruumi uusi ja huvitavaid lähenemisnurki. Kuigi vahel on nii, et kunstnik arvab, et teeb midagi totaalselt uut, aga tegelikult on seda teatris juba mitmeid kordi tehtud.

Kiasma teatril on lihtsam riskida, kui näiteks muuseumi näituste osakonnal. See tagab meile ka vabaduse anda kunstnikele, keda usaldame, võimalusi katsetusteks ning esitleda uusi parasjagu esile tõusnud kunstnikke. Näiteks Terike Haapoja, kes esindas Soomet 2013. aasta Veneetsia biennaalil, tegi juba tükk aega tagasi meiega koostöös oma performance-installatsioone. Samuti on meil töötanud helikunstnik Kimmo Modig ning sügisel tuleb oma projektiga taas kunstnik Jaakko Pallasvuo.

Kiasma teatri programmis on ka filmilinastusi. Kas need toetavad peamiselt näitusi?

Jah, aga see on ala, kus ma pole asjatundja, ning seepärast olen rõõmus, kui mul õnnestub kutsuda keegi filmiprogrammi kureerima või pakub keegi ise meile linastust. Koostööd teeme ka Tampere lühifilmide festivaliga, näitame nende võidufilme. Peagi on tulekul uus kunstidokumentaalide festival. Kuigi sellel festivalil on oma kindel formaat, mis on pärit Amsterdamist ja olnud kasutusel ka Kasseli „documental“, soovib kuraator Jon Irigoyen koostada programmi koos meiega.

Olete moodustanud muuseumiteatrite võrgustiku. Kes sinna kuuluvad ning kellelt tuli tõuge?

Võrgustikku kuuluvad Metzi ja Pariisi Pompidou keskus, Porto Serralvese muuseum ning Londoni Tate Modern. Tõuge selle mitteametliku võrgustiku „Etenduskunst@muusemides“ loomiseks tuli meilt ja Serralvese muuseumilt. Kõnelusi on olnud veel mitme muuseumiga, nende seas ka Kumuga. Tahan kindlasti seda võrgustikku jätkata ja laiendada. Muidugi on sellesse võrku kuuluvad muuseumid ja teatrid väga erisugused, mõni suurem, mõni väiksem, kuid jagame siiski ühist muuseumides tehtava etenduskunsti maastikku.

Kuhu võiks Kiasma teater edaspidi areneda?

Loodan, et meie teater jätkab tegutsemist nüüdisaegsel etenduskunsti väljal, seda nii lokaalselt kui ka rahvusvaheliselt, ning ühtlasi leitakse uusi rahastusvõimalusi. Kiasma teatri programm võiks olla veidi laiem ja rahvusvahelisem ning paremini reklaamitud ja vahendatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar