Nüüdisaja vastu ühinenud Venemaa

Teatrikriitik Marina Davõdova: „Terve ühiskond on selline, kus mäletatakse minevikku, elatakse tänapäevas ja mõeldakse tulevikule. Vene ühiskond mäletab minevikku, elab minevikus ja mõtleb minevikust.“

MARIS JOHANNES

Marina Davõdova: „Nii või teisiti ei ole kunstnikule kõik lubatud. Olemas on kriminaalkoodeks.“

Marina Davõdova: „Nii või teisiti ei ole kunstnikule kõik lubatud. Olemas on kriminaalkoodeks.“

Pressifoto

Oleme Moskvas Meierholdi keskuses, on kevad 2015. Vene üks säravamaid teatrikriitikuid Marina Davõdova, kes tänavu kureerib ka Viini pidunädala draamaprogrammi, istub äreva näoga laua taga ja üritab teha toatäiele välismaa ajakirjanikele, kuraatoritele ja teatriloolastele selgeks, miks Novosibirski ooperiteatris keelati ära Wagneri „Tannhäuser“. Eesti teatrisõbrale pakub küllap huvi seegi, et selle skandaalse ooperi lavastanud Timofei Kuljabini tehtud „Jevgeni Oneginit“ saab näha oktoobris Tallinna „Kuldsel maskil“. Järgnevalt Marina Davõdova tähelepanekuid Vene kultuurielust.

Kuidas lavastada klassikat? Kuidas interpreteerida klassikat õigesti? See pole küsimus teatrikriitikuile, vaid inimestele, kes arvavad teadvat „õiget“ vastust. Kõik need aastad, kui olen olnud teatrikriitik, on see küsimus aeg-ajalt üles kerkinud. Teatri eesliini tegijad pole pidanud seda aktuaalseks, konservatiivsem osa aga küll. Mulle tundub üha enam, et elame mingis nõiutud muinasjutuajas, kus küsimused, mis juba ammu on saanud vastuse, ujuvad aina uuesti pinnale. Nagu on mõttetu küsimus klassika õige interpretatsiooni kohta, nii arutatakse kirglikult ka ebatsensuursete sõnade kasutamise üle laval.

Häda pole selles, et on taas alanud totter vaidlus klassika interpretatsiooni teemal, vaid et hiljaaegu väljus see vaidlus teatrisfäärist ja selle üle otsustatakse nüüd riiklikul tasemel. Teatrisisesed suhted või teatri suhted ametnikega võivad olla keerulised, aga siiani eeldasid inimesed võimu juures, et probleemid lahendatakse teatri siseringis – võim seni otseselt ei sekkunud. Tänu sellele sai teater areneda, elada ja hingata. Aga hiljuti oli purse, olukord väljus tavapärasest sängist. Nüüd arutatakse küsimust klassika interpretatsioonist, teatri rollist ja sellest, milline see võiks ja peaks olema, lausa riiklikul tasemel. Samuti on võtnud teatriteema päevakorda vaata et iga koduperenaine, kes samuti avaldab oma seisukohti, milline lavastaja on õigel teel, milline mitte.

Tundub, et on leitud sisevaenlane. Praegu on tuuletuse õhkkond, jutud fašistidest on taandumas. Vaja on aga uut vaenlast vene elu enda seest. Selleks sisevaenlaseks on nn viienda kolonni kõrval tänapäeva kunst. Teatris on selleks moodsa käekirjaga lavastajad, just nende vastu tuleb suunata rahva pahameel. Ma ei arva, et koos on istunud mingid kurjad inimesed, kes töötasid välja plaani, kuidas vaenata kultuuri, aga faktide põhjal on just selline olukord välja kujunenud.

Loomulikult on sellesse vaenamisaktsiooni aktiivselt lülitunud vene õigeusu kirik. Sellega, kui sai vastu võetud seadus õigeusklike tunnete kaitseks, oli loodud ka mehhanism, mille abil saab tõlkida sügavalt esteetilised vaidlused juriidilisse keelde, viia need väljapoole teatriseinu. See seadus on instrument. Esmapilgul näib tegu olevat kiriku ja kunsti konfliktiga, aga tegelikult on see palju sügavam. Ühelt poolt pole ju kogu õigeusu kirik erutatud sellest, mis sünnib nüüdisteatris; tunnen vaimulikke, kes jälgivad samuti õudustundega seda jõudu koguvat konflikti. Tean ka hulka inimesi, kes ei käi üldse kirikus, kel aga on seejuures väga konservatiivne ettekujutus, kuidas peab arenema teater. Need kaks voolu, ilmalik-konservatiivne ja kiriklik, saavad paradoksaalsel kombel kokku.

Häda Wagneri pärast. „Tannhäuseri“ konflikt on täis paradokse. Vene õigeusu kiriku üks põhipretensioone selle lavastuse puhul oli, et Wagnerit on valesti interpreteeritud. See on ju fantastiline! Oma konservatiivne ja tagurlik osa on nii katoliku kirikus kui ka protestantlikes konfessioonides, aga raske on ette kujutada, et mõni katoliiklaste kogu hakkaks arutama, kuidas on õige interpreteerida Boccacciot. See jääb väljapoole nende kompetentsi ja huvisfääri. Ei kujuta ette, et saksa protestandid ühineksid ja käiksid teatris kuulutamas, kuidas on õige interpreteerida Schillerit, kuna nad ei nõustu pakutud vaatenurgaga. On ju normaalne, et sa pole kõigega nõus ja oled millegi peale nördinud.

Kui loete, mida ütleb vene õigeusu kiriku sinodi infoosakonna ülem Vladimir Legoida, siis on see kui ametliku arvamuse ruupor. „Tannhäuserist“ kirjutades märgib ta esimestes lõikudes, et lavastuses on solvatud kristlikke väärtusi. Edasi läheb jutt Wagnerile, kelle pärast ta muretseb. Aga kuidas seletada sellele „kriitikule“, et tegelikult on Wagneri hilislooming antiklerikaalsest energiast palju tugevamalt tulvil, kui seda on Timofei Kuljabini lavastus, kus see kõik on ümber mõtestatud. Tegelikult on see, erinevalt Wagneri ooperist, lavastatud lausa austusavaldusena mitmetele kristlikele väärtustele. Paradoks, aga nii see on. Olen näinud seda ooperit kahel korral. Lavastuses käib jutt radikaalse kunstniku hukkamõistust. Tegu on kahekordse paradoksiga: esiteks on vene õigeusu kirik mures, et teotatakse Wagnerit, kes on antiklerikaalne, kuna pretendeeris uue religiooni loomisele ja lõppkokkuvõttes ka lõi selle.

Vaatasin hiljuti Berliini riigiooperis „Parzivali“ lavastust, mille on teinud vene lavastaja Dmitri Tšernjakov. Alati kogunevad esietendusele Wagneri fännid, see on nagu sekt. Kui lavastuses on mingeid kõrvalekaldeid nende ettekujutusest Wagnerist, hakkavad nad karjuma „buu!“. Seda nad ka tegid, nii pärast teist kui ka kolmandat vaatust. Aga teine osa saalist skandeeris „braavo-braavo!“. Karjusid, karjusid ja läksid laiali. Juba kolmandale-neljandale etendusele tuli tavaline publik ja mitte kellelegi ei tule pähe teha sellest „buust!“ mingeid organisatsioonilisi järeldusi.

Teine vene paradoks seisneb selles, et inimesed ei oska lugeda teatrikeelt. Oleksin valmis aktsepteerima seda skandaali juhul, kui tegu oleks õigeusu kiriku vastase lavastusega, millega lavastaja on tahtnud teha antiklerikaalse avalduse. Aga Kuljabini „Tannhäuseris“ pole grammigi antiklerikaalset paatost, ei mingeid antikristlikke sõnumeid. See lavastus on hoopis millestki muust. Seal on mitmeid keerulisi mõtteid, aga mitte midagi sellest, milles seda süüdistatakse. Oleme sattunud ohtlikku olukorda: inimesed, kes ei saa aru tänapäeva teatrikeelest ja kunstist, hakkavad kunstnikule ette kirjutama, kuidas elada ja olla.

Ükskõik kui kole ei ole ka see seadus, millega karistatakse kriminaalkorras usklike tunnete solvamise eest, on selles seaduses siiski kirjas, mida võib teha ja mida mitte. Selles reaalsuses saab siiski toimetada, mingid piirid on paigas. Kogu olukorra õudus on aga ebaselguses, hämarseisus. Keeruline on ette näha, mis võib osutuda homme rüvetamiseks ja kutsuda vene ühiskonna konservatiivses osas esile jumalakartliku viha. Näiteks Kirill Serebrennikovi „Surnud hingede“ lavastus, kus proua Korobotška osas on mees – seegi on tekitanud juba pahameelt.

Kuidas selles olukorras edasi tegutseda? Nagu ennegi, ainus võimalus on seda mandumist mitte tähele panna.

Valed lavastused ja õige teatripoliitika. Saltõkov-Štšedrin on öelnud, et Vene karme seadusi leevendab võimalus jätta need vahetevahel täitmata. Vene elu ei saa suures plaanis mingite seadustega reguleerida, seda tehakse hoopis omal kombel.

Kui lavastaja N juhib munitsipaalteatrit ja sõbrustab K linna kultuuriosakonna ametnikuga, võib ta sellel lühikesel sõprusperioodil lavastada põhimõtteliselt kõike, mida tahab, ja interpreteerida, kuidas tahab. Kõik söövad tal peost. Mõnes teises linnas võib mõni teine kunstnik olla oma töödes isegi vähem radikaalne, aga kui ta ei sõbrusta õige ametnikuga, läheb asi kurjaks. Kuigi Venes on seadus usuliste tunnete solvamise kohta, puudub seadus klassikute solvamise kohta, ent, naljaga pooleks, ma ei imesta, kui seegi varsti tekib. Selline seadus peegeldaks olukorda isegi täpsemalt, kui usklike solvamise seadus.

On miljon mehhanismi, kuidas lämmatada ebameeldiv kunstnik. Võib minna teatri direktori juurde ja momentaalselt leida finantsdistsipliini rikkumisi. Seadused on sellised, et kui sa midagi teed, korraldad näiteks festivali, siis rikud alati seadust. Nii et kui korda ei riku, ei saa ka midagi teha. Seega, igast tegusast inimesest saab automaatselt seaduserikkuja. Teda võib iga hetk vastutusele võtta. Sõltub juba ametniku soovist, kas võtta see direktor vastutusele või mitte. Isiklikud sümpaatiad-antipaatiad mängivad juhtimises tähtsat rolli. Nüüd tuuakse mängu ka esteetilised eelistused ja kired.

Sellest, kuidas Venemaal seadused ühtlasi toimivad ja ei toimi, annab ilmeka näite seesama „Tannhäuser“. Ühel osal kultuuriametnikest ja kirikuringkonnal oli soov klaarida arveid Boriss Mezdritšiga. Tema juhtis teatrit, kus „Tannhäuser“ välja tuli. Tegu on markantse teatridirektori ja produtsendiga, kelle ajal lõi Novosibirski ooperi- ja balletiteater õitsele. Enne seda oli ta Omski draamateatri juht. See mees on suutnud teha Vene provintsis maailmatasemel teatrit. Tekkis soov ta kõrvale lükata. Alguses prooviti kangutada kohtu abil: kaitsjad ja süüdistajad, prokurörid ja tunnistajad, esitati hagi. Kohus aga otsustas, et mingit usklike tunnete solvamist pole olnud. Direktor Mezdritš ja lavastaja Kuljabin mõisteti õigeks. See oleks pidanud panema asjale punkti. Aga ei! Kui ei saa kohtuga, otsime teise tee. Iga riigiteatri direktori võib maha võtta ilma seletuseta ja päeva pealt. Üks võetakse maha, teine pannakse asemele. See kõik on seaduslik. Uuel direktoril on voli võtta ükskõik milline lavastus repertuaarist maha. Õigeksmõistval kohtuotsusel pole mingit rolli. Ametnik leiab alati võimaluse teha, nagu talle meeldib.

Oleme kõik selle olukorra pantvangid, konkreetsete inimeste võimu all. Siiani need inimesed ei võtnud teatriorganismi kallal ette selliseid jõhkraid operatsioone, lubasid loomulikul teel areneda. Mis edasi saab, on keeruline öelda. Ühes linnas, ühes teatris võivad ilmuda huvitavad, julged, ootamatud interpretatsioonid, aga mõni teine teater tuuakse selles protsessis ohvriks. Sellega tuleb arvestada. Jah, võib ju öelda: kõik pole nii lihtne! Teatr.doc leidis endale uue mängukoha, vaatamata kõigele käib mingi elu Gogoli keskuses, korraldatakse festivale.

Meenutan suurt murrangut, nõukogude aja suurt restauratsiooniprojekti aastast 1929. Sellest peale hakati vene avangardi tasapisi hävitama, pidades silmas just esteetilist tasandit. Algas sisuliselt fašistlik epohh. Olen veendunud, nõukogude süsteem oli ainult alguses vasakpoolne, muundudes kiiresti parem­äärmuslikuks. See kõik algas 1929. aastal. Aga kuni 1937. aastani lavastas Meierhold. Tairovi juhitud kammerteater pidas vastu 1949. aastani – 20 aastat! Isegi Stalinil ei õnnestunud kohe kõike hävitada. Kohe korraga kõigele lõppu teha pole võimalik, asi pole selles. Asi on suundumuses – kui minnakse julmaks, peame olema edaspidi valmis, et meid lämmatatakse järjest rohkem. Kõike ei panda korraga kinni, kõik ei kao kohe. See on pidev, aeglane, aga järjekindel summutamine. Neis raamides peame elama-olema-olelema.

Kunstniku enesetsensuur ehk kas kõik on lubatud. Nii või teisiti ei ole kunstnikule kõik lubatud. Olemas on kriminaalkoodeks. Meile vaid tundub, et oleme päris vabad. On palju asju, mida ei või teha. Vabadusest rääkides pole juttu absoluutsest vabadusest – ka kõige demokraatlikumal maal pole seda. Kas peab olema veel midagi peale kriminaalkoodeksi, et pidurdada kunstnikku? Iga kunstnik ise määrab oma piirid ja vabaduse. Just kunst on valdkond, kus saab esitada kõige teravamaid küsimusi, puudutada kõige valulisemaid teemasid.

Kui meenutada prantsuse Charlie Hebdo juhtumit, siis seal polnud tegu kunsti, vaid massimeediaga. See, mida võib endale lubada massimeedia ja mida kunst, on kaks eri asja. Kunstis pole peale kriminaalkoodeksi midagi, millega kunstnik peaks arvestama. Ta on vaba ennast väljendama, igal vaatajal on aga vabadus minna või mitte minna vaatama, lugeda või mitte lugeda. Mind hämmastavad need masohhistlikud lugejad, vaatajad, kuulajad, kes, teades ette, et teos võib teda solvata, lähevad kohale, et saada solvatud. Miks küll? Mis puutub usklikesse, siis neil oleks targem eelistada teatrile kirikut. Raske mõista, millal usklikud üldse leiavad aega kiriku tarvis, nad peavad ju kogu aeg teatris käima.

Olen pannud tähele seaduspärasust: mida tsiviliseeritum on ühiskond, seda vabamalt tunneb inimene ennast esteetilises keskkonnas ja seda vastutustundlikum on ta elus eneses. Meenub kuue-seitsme aasta tagune festival Viinis, kus nägin „Macbethi“. Vene vaataja seisukohalt oli tegu millegi enneolematuga. Esimestel minutitel tuli lavale kolm alasti meest, üks väga paks, teine ülikõhn – nemad kehastasid nõidu. Algatuseks mäkerdasid nad ennast kokku šokolaadiga, see kõik oli nagu bakhanaal. Publik oli vanemapoolne, ümberringi väärikad Austria kodanlased, pestud-klanitud. Nad ei ilmutanud mingit ärevust, vaatasid rahulikult, vahel vajus silm looja, siis ärkasid jälle üles. Pärast etendust hakkasid nad aga üliviisakalt ja tseremoniaalselt üksteisega puhvetis suhtlema ja šampanjat jooma. Nad teadsid täpselt, et laval on kunstikeskkond, seal võib olla niimoodi, aga siin on elu ja siin pole palju lubatud. Vene teadvuses on kõik vastupidi. Vene inimene läheb teatrisse, kuuleb seal mõnda ebatsensuurset sõna ja teda haarab õud. Siis väljub saalist ja ropendab laia suuga, nii et Moskva Kunstiteatri esine Kamergerski põiktänav kajab. Talle tundub, et argikeskkonnas on kõik lubatud, lavakeskkond on aga sakraalne. Tegelikult peaks olema vastupidi.

1917. aasta revolutsioon toimus vene kultuuri absoluutsel kõrgajal, hõbeaja tipul. Seda ei saanud maha tampida, see elas edasi. Vene avangardi ajast on tekste, mis meil endil veel avastamata. Nägin hiljuti Düsseldorfis Babeli „Mariat“ – vapustav. Kõige koledam aeg on 1940. aastate lõpp ja 1950. aastate algus, sõja lõpust Stalini surmani, kui kõigele elavale oli lõpp peale tehtud. Selleaegne kirjandus ei köida enam, tegu on arhiivimaterjaliga. Vampiloviga algab uus aeg ja uus klassika, Rozov on omaette nähtus, teda ei saa naiivselt lugeda ja otsesõnu lavale tuua.

Öeldakse, et ikka on tsensuuri ajal elatud, milles küsimus, elame üle. Ma ei ole sellega nõus. Inimene kukub ühe korra kolmandalt korruselt alla, lööb pea lõhki, aga jääb ellu, pole hullu. Kas see tähendab, et teinekord võib ka kukkuda, näiteks viiendalt korruselt? Ravitakse terveks, elab edasi? Ei, teist ideoloogilist survet, tsensuurilainet, pressingut ei pruugi vene kultuur üle elada. Mis toimub? Kultuuri provintsistumine.

Tänapäeva maailmas ja kultuuris pole võimalik mingit hermetiseerimist enam korraldada. Piirid on liialt valla, eriti teatris. Kui veel hiljuti sai rääkida kultuuri rahvuslikest piiridest, siis praegu on see kõik hajunud. Mida kujutab endast tänapäeva Berliin, üks maailma teatripealinnu. Siin lavastab britt Katie Mitchell, seal Johan Simons Hollandist. See on piirideta maailma, nüüdiskunst ei tunnista piire. Proovida luua selles uues olukorras teravate piirangutega kunstlikult mingeid hermeetilisi saarekesi on mõttetu.

Kas boikoteerida Venemaad? Kas teha Venemaaga koostööd edasi, küsib läänlane, või kuulutada boikott? Kultuurisfääris on boikott kurjast. Osa vene inimesi jagab euroopalikku maailmapilti. Tuleb ulatada käsi kõigile, kes esindavad vaba nüüdisaegset mõttelaadi. Me ju vajame lääne toetust. Keda te boikoteerite? Kas te arvate, et presidendi administratsioon või kultuuriministeerium hakkab selle pärast pisaraid valama, kui Venesse ei tule mõni kuulus mees lavastama? Ei, nad ei pane seda isegi tähele. Neile ei tähenda see midagi. Nad isegi rõõmustavad võib-olla. Boikotiga karistate euroopalikult mõtlevaid venelasi.

Seejuures on vene kultuuriväljal neid, keda kindlasti tuleks boikoteerida. Isegi kuulutaksin neile boikoti. Seda keskkonda tuleb diferentseerida, tuvastada täisvereline kultuurikeskkond ja ulatada sealsetele inimestele käsi. Kultuur ei ole mingi abstraktne substants, mis õhus hõljub. Kultuur, teater kaasa arvatud, püsib konkreetsetel isiksustel ja neid pole kunagi liiga palju. Kujutage ette vene teatrit XX sajandi alguses. Kui ühekorraga oleks hävitatud Stanislavski, Vahtangov, Meierhold, Tairov, Jevreinov – kokku kuus-seitse inimest. Ilma nendeta poleks vene teatrit. Kuigi selle teatri tegemisse on haaratud kümned tuhanded inimesed, piisab, kui hävitada seitse – ja teatrit pole. Nii ka praegu. Piisab lülitada hapnik välja viiel-kuuel inimesel ja sellega tõmmatakse vene teatrile rist peale.

Putini-aja teater – kas tulekul on uus sotsrealism? Miski ei kordu täpselt samamoodi, alati on midagi uut. On midagi ühist 1970. aastatega, aga ka erinevusi. Juba see, et elame interneti ajastul, muudab tugevasti reaalsust, veel on piirid lahti. Need asjaolud korrigeerivad seda pressingut.

Teiseks, Nõukogude Liidus oli kogu valelikkuse ja silmakirjalikkuse juures siiski oma kindel ideoloogia. See oli formuleeritud, dokumentides fikseeritud, seda levitati sootsiumi kõikidel tasanditel. Selliste tingimuste juures oli võimalik formuleerida mingisugune -ism. See elusaine, mis sotsialismi sees kunagi oli, on ammu unustatud. Isegi Nõukogude Liidu ränkades oludes ei olnud sotsrealism ainus kunstistiil.

Tänapäeval on küsimuste küsimus, milline on Vene riigi ideoloogia? Tegu on fantaasiarohke seguga eri leeridest: tükike õigeusku ja natsionaalsotsialismi, bolševismi, kaelarättidega pioneere, kes marsivad ikoonide all – selline metsik segu. Elame totaalse konservatiivse revolutsiooni ajajärgul, on levinud idee, et moderniseerimine on kõigis eluvaldkondades halb. Kõik peab jääma nii, nagu oli vanasti. Aga siis kerkib küsimus: millal vanasti? Kas 20 või 70 või 170 aastat tagasi? Saame väga erisuguseid vastuseid: üks tahab isakese Nikolai II aega, teine Stalini, kolmas Brežnevi aega, mõni soovib Kristuse-eelset Venet. Levib massiliselt üksteisele vasturääkivaid restauratsiooniprojekte, ent need kõik on ühinenud nüüdisaja vastu. See konservatiivne suundumus on väga heterogeenne ja võidab edasiliikumise idee.

Terve ühiskond on minu meelest selline, kus mäletatakse minevikku, elatakse tänapäevas ja mõeldakse tulevikule. Vene ühiskond oma enamuses mäletab minevikku, elab minevikus ja mõtleb minevikust. Kõik on suunatud tagasi, selles on probleem. Ideoloogiat ei ole, aga suund on tajutav. See seletab patoloogilist armastust klassika vastu. Armastan ise ka klassikat lugeda, aga ei jaga selle armastuse hüsteerilist iseloomu. Klassikaline kirjandus on üks väheseid konsensuslikke ilminguid kõigi konservatiivsete suundumuste ja kogu ühiskonna silmis. Kes on monarhist ja kes stalinist, kes õigeusklik ja kes usub sotsialistliku revolutsiooni ideaale – aga Puškinit, Gogolit, Tolstoid, Dostojevskit, Tšehhovit, Tšaikovskit ja Glinkat armastavad kõik. Isegi viies kolonn armastab Puškinit. Järelikult võib neist klassikuist teha uued ikoonid, kelle ees kõik kummardavad. Seetõttu on nii kerge rääkida klassika pilastamisest, sest sellel teemal saab suhestuda kõige laiema ühiskonna kihiga. Võtsid Puškini, ja kujutad sa ette, mis nad temaga tegid! Olgu poliitik või religioosne inimene, kohe mõistab hukka – jube, jube! Ise ei mäletagi, mida Puškin seal kirjutab, aga ta teab, et Puškinit väänatakse. See on uus, stiihiliselt tekkinud ebausk. Pole, mille külge ennast kinnitada, ühiskond on killunenud, lagunenud aatomiteks.

Kohati on mul tunne, et need kakskümmend vabadusaastat, mis me pärast 1991. aastat saime, oli suur juhus, aga nüüd pöördume oma seaduspärasele rajale tagasi. Pessimistlik vaatepunkt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar