Normaalsuse uuringud

Madli Pesti

Nitra teatrifestivalil uuriti seekord normaalsust ja teid, kuidas sellest välja saab.        Rahvusvaheline teatrifestival „Divadelnà Nitra 2010” 24. – 27. IX Slovakkias Nitras. Festivali põhiprogrammis esines kuus teatrit-truppi Venemaalt, Belgiast, Ungarist, Poolast, Prantsusmaalt ja Tšehhist ning neli Slovakkiast. Kõrvalprogrammi raames toimus Nitra tänavail ligi 80 etendust ja muud sündmust.  „Divadelnà Nitra” toimus selles väikeses Slovakkia linnas üheksateistkümnendat korda. Nitra selleaastasel festivalil torkas silma žanriline mitmekesisus, seejuures polnud programmis  mitte ühtegi traditsioonilist draamalavastust. Näidati ooperit, nüüdistantsu, uut tsirkust, dokumentaalset monodraamat, muusikalist seebiooperit, visuaalset kunstnikuteatrit. Nähtust mõjuvamad olid ooper, tants ja kunstnikuteater. Festivali hüüdlause kõlas „Normaalsusest välja” („Out of Normal”): mis on normaalsus ja kuidas allpool kirjeldatud kunstiteosed sellest väljuvad, otsustagu lugeja. 

Festival algas üpris suurejooneliselt eestlastelegi  tuttava moskvalase Dmitri Krõmovi eelmisel aastal valminud lavastusega „Oopus nr 7”, millest on lühidalt kirjutanud ka Maris Johannes Sirbis1 ja Jaak Allik Eesti Päevalehes2. Lavastus koosneb kahest justkui täiesti erinevast osast: „Genealoogia” ja „Šostakovitš”. Mõlema osa teemad on tegelikult kulunud: holokaust ja geeniuse hävitamine totalitarismis. Lavastuses aga klišeid ei näe. 

„Genealoogia” lava on venitatud laiaks ja kitsaks. Teades, et lavastus räägib juutidest, mõjub lava tagaosas seisev valge pappsein  Nutumüürina. Peagi viskab iga näitleja müürile ämbritäie musta värvi: Rohrschachi testilikust värvilarakast saavad juutide kujud. Näitlejad hakkavad kujusid noaga välja lõikama, et näha, kes või mis on nende esivanemaid kujutavate tegelaste taga. Seal taga on vaid tühjus ja tuul, korraga puhkeb torm ning puhub üllatunud näitlejatele ja veel üllatunumale publikule ajaleheribasid näkku. Või on seal taga hoopis põlev krematooriumiahi ning lendlevad ajalehetükid  on tuhk, mis esivanematest järele jäänud. Tõlgendusvõimaluste paljusus on Krõmovi firmamärk. Lavastuse esimese osa kandvaks teemaks ongi minevik ja mälu (ÕS: genealoogia – päritolu, põlvnemine). Ka festivali ajal tegijatega toimunud hommikustel vestlustel ütles Krõmov: „Minevik on kõik.”       

„Genealoogiat” iseloomustab osav multimeediumlikkus: on näitlejat, on tantsu, on laulu, on muusikat, on kujutavat kunsti, on videot, on fotot. Vormiliselt ühendab „Oopuse” kahte osa (ja kogu Krõmovi loomingut) ruumi kasutamine kogu selle totaalsuses, nii arhitektuuriliselt kui ka kujundlikult. Mis aga ühendab „Genealoogiat” ja „Šostakovitšit” sisuliselt? Helilooja Dmitri Šostakovitš (1906–1975) ei olnud juut, lavastus ei taandu vaid juutide hävitamise temaatikale. Eks see ühendav joon  ole kõikide totalitaarsete režiimide kriitika: juutide tagakiusamine natsionaalsotsialistlikus režiimis, geeniuse vaenamine stalinistlikus režiimis.       

„Šostakovitš” on lineaarsema dramaturgiaga. Esitatakse pildikesi helilooja elust, appi võetakse ka nuku- ja objektiteatri vahendid. Oluline tegelane on klaver: geeniuse eluaegse  võitluse ja vallutuspüüde sümbol. Ühes actionkunsti meenutavas stseenis on määrdunud vineerplaatidest kokku klopsitud klaver, Šostakovitšit kehastav näitlejanna turnib ja kõõlub sellel, hüppab klaveri peale ja alla, tirib ja rebib seda. Lavastuse kulminatsiooniks on seitsme (!) robustse metallklaveri tants Šostakovitši revolutsioonilise muusika taustal. „Oopus nr 7” sai viimati festivalil „Kuldne mask” parima lavakujunduse auhinna, loomulikult teenitult.  Geniaalselt kasutuim (teatrikunsti kasutust ja pillavust manifesteeriv?) on stseen, kui lavale sõidutatakse kolm realistlikku tuba kujutavat seina tuules hõljuva kardinaga. Seinte vahel istub helisid loov Šostakovitš. Vähem kui poole minuti pärast sõidutatakse suurejooneline kujundus tagasi lava taha.     

Kogu seda visuaalset tulevärki ja sisulisi seoseid ei tahaks aga ette ära rääkida, sest Krõmov tuleb juba üsna pea Tallinna festivalile „Talveöö unenägu”. Näinud mõningaid tema  varasemaid töid, on huvitav jälgida, kuidas Krõmovi loodud lustakatest-leidlikest väikevormidest on kasvanud mõne aastaga olulisi teemasid lahkav suurejooneline (ja pillav) kunst. „Oopus nr 7” on saanud ülielava vastukaja, lavastus on juba reisinud üle Euroopa ning ookeani tahagi. Lavastaja areng on tekitanud tahtmise näha, kuidas piiritu fantaasiaga Krõmov lavastaks Mihhail Bulgakovi loomingut. Huvitav, kas ta on selle peale mõelnud?  Nitra festivali kõige terviklikuma elamuse pakkus lavastus „Out of Context: For Pina” („Kontekstist väljas, Pinale”) koreograaf Alain Plateli trupi Les Ballets C de la B esituses. Belglane Platel jätkab oma loomingu läbiva teema – keha kontrollimatud ja alateadlikud protsessid – uurimist. Üheksa virtuoosliku tantsija esituses näeme tõmblemisi, spasme, sundliigutusi. Näidatakse minimaalset suutõmblust, hammaste kriginat, keele väljaajamist,  silmapilgutust, kulmukortsutamist, grimasse ning jalgade, käte, selja, kõhu sundliigutusi. Perfektselt treenitud näitlejad teevad kõige aloogilisemaid liigutusi, kukuvad ootamatult, roomavad, nende liikumine hõlmab tervet plejaadi kummalisi kõnnakuid. Nad on rahutud ja närvilised, kuid kogu tegevusest kasvab välja harmoonia. Huvitavamateks teemadeks on sundliigutused ning sundkäitumine kaasinimestega suhtlemisel. Pooleteisetunnise lavastuse keskmises, kõige konkreetsemas ja humoorikamas osas keskendutakse diskosaalis toimuvale, vastassugupoole tähelepanu otsimisele. Naerame, kuid näeme, millistest kulunud võtetest me lähtume ja milline piin see kõik on.       

Alain Plateli ja tema 1984. aastal asutatud truppi huvitab kõrge ja madala ühendamine, kontrollimatute, n-ö koledate liigutuste ja kontrollitud, sünkroonse, kauni koreograafia ühendamine. Siin mängib kaasa Plateli taust: enne koreograafiks saamist töötas ta erivajadustega lastega.       

Kohati groteski ja huumorisse kaldunud lavastuse lõpetab Platel mõtliku õhustikuga. Lõpulauluks laseb ta kõlada Sinéad O’Connori tuntud laulul „Nothing Compares to You” (kuigi mitte tema esituses). Kuna lavastuse pealkirjas on fraas „For Pina”, siis mõjuvad nukrad lõpuhetked Platelile väga olulise koreograafi Pina Bauschi mälestusena. Kogu lavastus on saavutanud teatava rituaalsuse, kogu hiigelsuur teatriruum on hinganud ühes rütmis ning otsinud midagi ühist ja saavutamatut. Ühtsuse tunnetust rõhutab ka lavastuse raam: tantsijad tulevad lavale publiku hulgast, astuvad argiselt lavale ja riietavad end aluspesuni lahti. Etenduse lõpus panevad nad riided selga ning astuvad publiku hulka tagasi. Nitras veedetud kolme päeva hulka mahtus  ka üpris elamuslik ooperietendus. Selleks sõidutati festivali külalised Bratislavasse Slovakkia rahvusteatrisse vaatama nende esimest (ja ainust) nüüdisaegse vormikeelega ooperilavastust, mis sai uuenduslikkuse eest kohe ka aastaauhinna. Kuid publiku südant uuendusliku lähenemisega võita pole ilmselt niisama lihtne: rahvusteatri suur saal oli pooltühi ning ooperit mängitakse kolm-neli korda hooajal (ooper on loodud koostöös Poola rahvusooperiga).  Christoph Willibald Glucki XVIII sajandi ooperi „Orpheus ja Eurydike” lavastas mainekas poola lavastaja Mariusz Treliński, kunstnikuks Slovakkia tippkunstnik, peamiselt välismaal töötav Boris Kudlicka. Pooleteisttunnises kompaktses lavastuses on põimitud suurejoonelisus ja kammerlikkus. Laval on peamiselt ainult Orpheus, aeg-ajalt ilmub ka Eurydike. Laulmismaneer on loomulik, lavakujundus ja kostüümid täna- ja igapäevased, kuid tulemus  on elegantne, mitte efektitsemine efekti pärast. Eriti veenev on lavastaja misanstseneerimisoskus: ei mingeid paisutatud žeste ega publikusse laulmist. Murest murtud Orpheus ei pöördunud kordagi publikusse, vaid laulis omaette või teispoolsuses liikuvale Eurydikele.   

Lavastuse kurb ja mõtlik atmosfäär jõudis sel viisil lavastatuna suurepäraselt kohale. Õhustiku loomisele aitas tugevalt kaasa ka lava- ja valguskujundus. Eurydike osatäitja oli põrgustseenis mitmestatud, teda esitasid tantsijad. Realistliku moodsa korteri tagaseinas avanesid  uued tasandid, kasutati ka efektset tuld ning valgusega loodi pilvelõhkujas elamise tunne.   

*     

Selleaastaselt Nitra festivalilt noppisin välja  värvikamad hetked. Mõnikord selgub aga, et väärt kunst tuleb päris lähedale: nimelt etendati nii Krõmovi kui ka Plateli eespool kirjeldatud lavastust hiljuti Helsingis.       

1 Maris Johannes, Teatril õnnestus veel kord halva mängu juures hea nägu teha. – Sirp 15. V 2009.

2 Jaak Allik, Vene teatri eliit Eestisse. – Eesti Päevaleht 30. V 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming