Nii ilus kui siin ei saa taevas kindlasti olla

Eero Epner

Berliinis suri läinud laupäeval nüüdisaja teatri üks pöörasemaid uuendajaid Christoph Schlingensief (1960–2010).        „Ta oli üks suuremaid kunstnikke, kes kunagi elanud,” kirjutas möödunud laupäeval ühele Austria uudisteagentuurile kirjanik Elfriede Jelinek. „Ma mõtlesin alati, et säärased inimesed ju ei sure. On tunne, justkui oleks elu ise surnud.” Mõned tunnid enne seda teadet oli Berliinis perekonna ringis lahkunud elavate kirjast Christoph Schlingensief. See polnud külmetus, mida ta pooleteise aasta eest Nepaalist filmivõtetelt naastes oli kahtlustanud, see oli kopsuvähk. Ja kuigi veel mais tõi Schlingensief välja järjekordse uuslavastuse, ei olnud tal enam jõudu võtta ette järgmisi. 49aastane filmirežissöör ning teatri- ja ooperilavastaja, pöörane avangardist, moralist ja katoliiklane ühes isikus on lahkunud.

Schlingensiefi on keeruline nimetada „suureks” lavastajaks. Eepilised lavastajad on teised: Robert Lepage, Christoph Marthaler,  Peter Stein. Schlingensief ei hoolinud kunagi suuremat teatrikaanoni ja -traditsioonide põlistamisest, vaid otsis pidevalt võimalusi, kuidas teha teater nüüdisaegses maailmas intellektuaalselt, mänguliselt ja ideoloogiliselt kõnekaks. Nagu me kõik teame, on see väga raske ülesanne. Tungides oma aktsioonidega avalikku ruumi, provotseerides ühiskondlikke reaktsioone, rajades Aafrikasse ooperiteatrit või tuues lavale möllama intellektipuudega  tüübid, pingutas Schlingensief oma naba paigast, et meid veenda: teater ei pea olema vaid väikekodanlik nabasurkimine või intellektuaalne meelelahutus, vaid see võib vähemalt mingil määral õõnestada normatiivset moraali ja silmakirjalikkust. On ehk liiga romantiline uskuda, et teater võinuks Schlingensiefi arvates maailma muuta, kuigi otsestele make a difference aktsioonidele oli suunatud tema viimaseks  jäänud suurem ettevõtmine, mille finaaliks on praegu Schlingensiefi kodulehel rippuv üleskutse: „Palume pärgi ja küünlaid mitte tuua. Parem annetage Aafrikas ooperiküla rajamise heaks”.

Saksa ajakirjanduses vaieldakse juba praegu, kas Schlingensief oli pigem provotseerija või hoopis moralist. Arvan, tema tugevus oli see, et ta ei olnud puhtal kujul kumbagi. Lihtsalt provokatsiooni kohta olid tema aktsioonid  liialt nutikad, moralismiks liiga anarhilised ja lõbusad. Isegi kui ta rappis „tõsiseid” teemasid nagu võõraviha, immigratsioon, politseivägivald, postkolonialism või poliitika tühjus (tema ehk kuulsaim projekt „Chance 2000”), ei puudunud sealt kunagi mänguline hoiak ja kujundite puistamine. Kuigi üks tema viimastest intervjuudest kannab pealkirja „Teatri ületamine”, oli Schlingensief esmajoones siiski see, kes mõtestas 1990ndatest  peale aktiivselt ümber seda, mida õigupoolest tähendavad performatiivne tegu, teater kui poolavalik ruum ja avalik ruum kui lava ning ennekõike – milline on kunstniku vastutus. Tema kiindumus teatrisse oli kiindumus kunsti, mitte teatrisse kui nähtusesse. „Enamik tänapäeva intendante on väikesed, õrnad taimekesed, kes lihtsalt miksivad oma programmi kokku: üks tükk vanaemale, teine tükk vanaisale, noortele sutsuke hiphopi või punkrokki  ja lastele trallallaa. Ma leian, et need inimesed ei võta teatrit tõsiselt, isegi kui sel moel saavutatakse kopsakas vaatajate arv. Teatri olemasolu mõttele antakse sel moel lihtsalt vastu hambaid,” ütles ta umbes aasta tagasi Neue Zürcher Zeitungile.

Schlingensief sündis apteekri ja haiglaõe pojana ühes Saksamaa väikelinnas. Katsed asuda õppima filmindust kukkusid läbi, kuid praktiseerimine underground-režissööride  juures viis ta varsti autorifilmideni. 1990ndatel kutsus Frank Castorf ta Volksbühnesse, kus ta tõi lavale kujundirikkaid ja sageli spontaanseks performance’iks kasvanud lavastusi. Ta vahetas kergesti formaate, organiseerides friigishow’sid või U-Bahn-talk’e, nii et pigem võiks teda vaadelda kui mastaapset aktsioonikunstnikku, aga mitte kui lavastajat või režissööri. Ta oli midagi Joseph Beuysi laadset – keegi, kellele kunst tähendas pidevat sukeldumist tegelikkusesse.  Olgu selleks kas või aktsioon Austria immigrantidega, reality-show, mille peaauhinnaks abielu Austria kodanikuga. Viimastel aastatel keskendus Schlingensief ooperimaailmale, kuna dramaatiline suurvorm klappis hästi tema enda pöörasusega. Kui tal poolteist aastat tagasi avastati vähk, keelas ta esmalt oma tervisliku seisundi kohta igasuguste uudiste avaldamise. Seejärel muutis ta aga ka oma elu kunstiks, käsitledes lähenevat surma ja hirmu selle ees mitmes  oma lavastuses ning avaldades päevikulaadse pihtimuse „Nii ilus kui siin ei saa taevas kindlasti olla”. See on liigutav ja aus raamat, kus ta muu hulgas kirjeldab talle saadetud vihkamisest pulbitsevaid kirju, kus soovitakse tema surma. Schlingensiefil oli sidemeid ka Eestiga. Von Krahli teatril oleks peaaegu õnnestunud ta lavastama kutsuda, kuid kiiresti kasvav populaarsus hoidis Schlingensiefi Saksamaal kinni.

Muide, ta on järjekordne näide saksa lavastajast, kelle tähendus on üüratult suur saksakeelses ruumis, kuid vähe tuntud mujal – nende ridade kirjutamise ajaks pole The Guardian isegi märganud, et üks teatriuuendaja, „Saksamaa olulisim kunstnik” (Berliner Zeitung), on maailmas vähem… Ühes oma viimastest intervjuudest ütleb Schlingensief lihtsalt: „Õnnelik ollakse siis, kui ollakse vaba – nii vaba, et sa saad ka ennast  küsimuse alla seada. Aga sellest ei saa keegi aru, sest on raske täiesti üksinda olla ja öelda: „Ma ei ole see, kes ma olla tahtsin. Kuidas asjad küll nii läksid?”.” Mis saab edasi? See küsimus huvitas Schlingensiefi kuni lõpuni.

Kui olin artikliga poole peale jõudnud, tuli Tiit Ojasoolt sõnum: „Aarma kirjutas, et enne surma hakkab inimene kiiremini hingama. Suvel Schlingensiefi lavastust vaadates mõtlesin, et küll ta hingab ikka kiiresti. Tema tegi  tõesti iga lavastust kui viimast, iga etendust kui viimast”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming