Nihkunud tasakaal

TAMBET KAUGEMA

Riigikantselei strateegiabüroo ja Euroopa Liidu sekretariaat hoiatavad: järgmise viie aastaga kahaneb tööealiste (20–64aastaste) inimeste hulk Eesti tööjõuturul 44 000 võrra. Ilmselt ei pea selleks olema Paul Krugman, et aimata süveneva suundumuse põhjusi: Eesti rahvastiku hoogne vananemine (pensionäride hulk kasvab peadpööritava kiirusega), õitsvas tööeas inimeste väljaränne kõrgema palgaga peibutavatesse riikidesse ning tootmise muutumine üha keerukamaks, mistõttu hariduse ja oskusteta tööotsijaile kipuvad jääma tühjad pihud. Täbara olukorra ehk tööjõupuuduse leevendamise ühe võttena nähakse võimalust tuua tööturule (tagasi) sealt seni eemal olnud. Nende seas ka eakamad inimesed, kellel pensionipõli küll auga välja teenitud, kuid kelle korras tervis, terane mõistus ja kopsakas elukogemus lubavad oma erialal veel üht-teist vajalikku korda saata. Ega asjata ole poliitik Kaja Kallas kirjutanud oma blogisissekandes „Tööturg vajab eakate kogemust“: „Ühiskond koosneb nii vanadest kui ka noortest ja selle paremaks toimimiseks on kõikide panus võrdselt vajalik.“

Loomemajanduse tähtsust ja tähendust ei tasu tõesti alahinnata, kuid kultuuriministeeriumi kaunite kunstide eksasekantslerile Ragnar Siililegi on selge („Need nimenaljad on need kõige nõmedamad,“ tavatsenud öelda Sirbi ekspeatoimetaja Mihkel Mutt.), et teatrid ja seal tehtav näitekunst pole see, mis paneks Eesti majanduse kohinal ja mühinal kasvama – see lihtsalt pole kunsti ülesanne. Ent sellegipoolest võib korraks vaadata, milline on olukord teatrivaldkonna tööjõuturul ja kuidas on sellel lood vanemaealiste näitlejate tööhõivega.

Eestis on seni domineerinud sõnateater, mis on, teadagi, keelekeskne nähtus. Seetõttu pole ka olnud eriti hirmu, et siinne teater jookseb näitlejatest tühjaks, sest need istuvad laevale või lennukisse ning põrutavad joonelt välismaale tööle. Esimese hooga meenuvad vaid Müncheni Kammerspieles mängiv Risto Kübar ja Londoni Lyric Hammersmithilt ahvatleva pakkumise saanud Sergo Vares – mõlemad NO99 taustaga – ning praegu Wiesbadeni teatris töötav Toomas Täht. Eks neid näitlejaid-lavastajaid, kes lühemat või pikemat aega välismaal ametis, ole muidugi veel ning üha rohkem muude etendus- ja visuaalkunstidega ristuva, põimuva ja seguneva sõnateatri tingimustes tuleb neid ilmselt aina juurde. Siiski, suurt rahvaste rännet ei ole sõnateatris oodata, valdav osa näitlejatest jääb ka edaspidi kodumaale ning peab leidma siin endale meelepärase ja enam-vähem tasuva rakenduse.

Tööjõupuudusest ei ole sõnateatris seega põhjust rääkida, pigem ületootmisest, sest meie kaks teatrikooli lennutavad orbiidile üha uusi lende ning eriti Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud noortel näitlejatel on keerulisem kohe mõnesse teatrisse palgale pääseda. Ega sellest tegelikult suurt midagi olegi: tugevamad, läbilöögivõimelisemad ja loodetavasti ka andekamad ujuvad lõpuks ikka päris teatrisse välja, kui neil on selleks soov. Pealesunnitud või ka vabatahtliku vabakutselisuse tulemusena on aga sündinud mitmeid huvitavaid truppe ja teatrikooslusi, mis turvalisemates oludes oleksid jäänud võib-olla sündimata. Tõsi, on sündinud selliseidki, kelle olemasolu peamine põhjus on see, et kuskil mujal nad näitlejana naljalt tööd ei leiaks.

Tegelikult hoolitsevad suuremad teatrid noorte näitlejate tööhõive eest kaunis usinalt. Ikka ja jälle on kuulda, kuidas mõnda neist läheb korraga tööle trobikond teatrikooli lõpetajaid, olgu põhjuseks see, et teatri kunstiline juht on ühtlasi ka teatrikoolis kursuse juhendaja, või lihtsalt vajadus uue hinguse järele. Edasi sõltub kõik juba noortest endist ja ka õnnest, sest teatriteadlased teavad rääkida: esimesed kümme teatriaastat on määrava tähtsusega, enamasti saab siis selgeks, kellest saab asja ja kellest mitte.

Tormi ja tungi pahupool on aga selles, et vanemad näitlejad peavad teenimatult vara loovutama oma töökoha noorematele, keda tulvab aina peale. Palgafond võimaldab hoida teatris tööl kindla hulga töötajaid, mis tähendab seda, et kui keegi tuleb juurde, peab teisest otsast keegi lahkuma. Tänapäeva tingimustes poleks Lembit Eelmäe jõudnud „Põrgupõhja uue vanapagana“ Jürka rolli võib-olla ära oodata. Selleks, et saada oma kahlustele kinnitust, võtsin ette Eesti suuremate ja/või olulisemate teatrite palgaliste näitlejate nimekirja. Pisut arvutamist ja selgus, et Eesti sõnateatrite keskmine näitleja (vabakutselised jäid seekord välja) on sündinud 1975. aastal ehk saanud või kohe saamas 40aastaseks. Tõesti, kuldne iga, igati mõistlik. Kui hakkasin aga lugema kokku neid näitlejaid, kelle sünniaasta jääb allapoole 1950. aastat, siis tuli näppudele lisaks appi võtta vaid mõni varvas. Muidugi, võrreldes noortega on pensioni saaval näitlejal hulka lihtsam teha oma tööd vabakutselisena, ent siiski on tasakaal nooruse ja kogemuste vahel pisut paigast nihkunud – mitmekesisuse kahjuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming