Nelipühad madalal treppredelil

Madis Kolk

Lavastuse ilmalikus aegruumis on keskseid kujundeid madal treppredel keset Johannes Redelikirjutaja kirikut. Eesti Draamateatri „Nelipühad”, autor David Edgar, tõlkija Aulis-Leif Erikson, lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguskujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater), video autorid Vladimir Anšon ja Tauno Makke, lavaliikumise konsultant Rein Oja, muusikaline konsultant Liisa Hirch. Mängivad Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Hendrik Toompere jr jr, Martin Veinmann, Mait Malmsten, Kersti Kreismann, Maria Avdjuško, Jekaterina Novosjolova, Liis Haab, Mihkel Kabel, Roland Laos, Mari Lill, Marta Laan, Märt Avandi, Jim Ashilevi, Maria Klenskaja, Raimo Pass, Kristo Viiding, Guido Kangur ja Laine Mägi. Esietendus 6. V Eesti Draamateatri suures saalis. David Edgari „Nelipühad” on ambitsioonikas lavaline maailmamudel, omamoodi sportlikult mõjuv eksperiment uurimaks, kui palju ja millisel kangusastmel annab ühte näidendisse koondada nn suuri teemasid, et teos säilitaks veel terviklikkuse ja saavutaks üldistusjõu, muutumata plakatlikuks, ning omades seejuures ka võimalikult laia auditooriumi kõnetavat ühiskondlikku aktuaalsust. Peab ütlema, et tohutu tekstimassiiv ise tekitab mõnegi eelloetletud komponendi osas esmapilgul kerge skepsise. Tekstimahu ja läbielamisvalu poolest keskne immigrantide teema, mis on näidendi endaga võrdlemisi lõdvalt seotud pealkirja kaudu tõstetud kujundi staatusse, on ju tõepoolest aktuaalne ja üha aktuaalsemaks läheb, ent kipub näidendi sünnihetkel 1994. aastal ennekõike Ida-Euroopa väravas läbi mängituna koguterviku üldistuspotentsiaali tänases päevas siiski pisut pärssima. Ka sellest tulenev äraspidine nelipühi-teema, maha jäetud ja eri ideoloogiate mõjul erisuguseid usutunnistusi talletanud kirikuruum kui rahvaste sulatuskatel on iseenesest leidlik, kuid deklaratiivsuseohuga võte, mis vääriks tegelikult teemasse süüvivamat lähenemist. Balkani maade keerukat ja põnevat kirikulugu arvestades on mõned olulisemad kohustuslikud teemad näidendis küll osavasti markeeritud ja tagatipuks veel kirikuseina katva fresko ning selle oletatud araabia päritolu kaudu koguni kauniks – ühtaegu nii rahvaid ühendavaks kui ka lahutavaks – kujundiks põimitud, kuid ikkagi kummitab kogu seda „kõik ühes” maailmavalupaketti teatav well-made pinnalisuse taak.

Ent nagu juba öeldud, seda kõike esmapilgul. Lavastaja Mladen Kiselov ja kunstnik Vladimir Anšon elustavad kumbki oma vahenditega ka näidendi varjatud kõneregistrid ning kummutavad seeläbi, vähemalt osaliselt, ka materjali ülalesitatud puudused. Materjali vastupanu on tulnud ületada vähemalt kahel tasandil: esmalt kirju tegelaskonna suhu topitud rohke teksti tegevusliku põhjendamise, teiseks aga selle all varjuva kontseptsiooni nähtavaks tegemise kaudu. Kui esimene on ennekõike lavastaja-näitejuhi töö, siis teine on sündinud lavastaja koostöös stsenograafiga.

„Nelipühade” temaatika sõnaohtra esituse sobivus teatrilavale peab ennekõike tulenema teise vaatuse sündmustikust, kus multikultuurne põgenike jõuk on vallutanud kiriku ning võtnud pantvangi seal kunstiteose üle vaidleva teadlaste rühma. Kui esimene vaatus annab toimuvale kontseptuaalse katuse ning juhatab sisse aja, koha ja edasise tegevustiku, siis teine vaatus peab teatrisaali täitma n-ö päriseluga ning tegevuslikult tõestama, kui hapral pinnal käib esimese vaatuse hermeetiline diskussioon. Ometi hakkab dünaamiline teine vaatus ühel hetkel oma sõnumit lihtsalt topeldama, samas kui esimese vaatuse „kohustuslikes” käikudes ei mõju miski üleliigsena.

Kunstiajaloolase Oliver Davenporti (Ain Lutsepp) ja kuraatori Gabriella Pecsi (Harriet Toompere) kohtumine vanas kirikus, mille seinal varjub krohvikihi all väärtuslik mõistatus, on vaatamata staatilisele dramaturgilisele olukorrale tulvil küsimärke ja ootuspinget. Lutsepa Davenport avaneb detailhaaval, seestpoolt väljapoole, püüdes vist esialgu tõrjuda isegi mitte niivõrd kuraatori abstraktsevõitu ettepanekut, kui just kahtlast ja kummalisena mõjuvat slaavi naist ennast. Gabriella groteskne veenmistaktika võiks mõjuda lavastaja ja näitleja maitsevääratusena, kui see ei hakkaks toimima dialoogis Oliveriga omamoodi veenva oma-võõra kehtestamismänguna: et kellele siis ikkagi kuulub see tõeline uusaja häll ja eurooplane olemise au, kas vabadust ja muid mugavusi enesestmõistetavaks pidavale briti kuivikerudiidile, kes stseenis, kus XX sajandi suuri diktaatoreid kujutav seinaprojektsioon taandub „Kristuse leinamise” ees, võtab selle kui museaalse iseväärtuse ees mütsi maha, või väliselt tahumatute maneeridega idaeurooplannale, kes peab aga lõpuks tõdema: „Ma olin nii naiivne, et mõtlesin kogu selle aja, kuidas kõik meie maali tunnustavad. Kuidas katoliiklastele sümboliseerib see Euroopa kultuuri levikut, meie rahvuskirikule võiks see sümboliseerida meie püha slaavi hinge iidset väljendust. Ja suurte lääne intellektuaalide jaoks oleks see üpris hea Jumala foto või hääletoru. Aga mitte iial, iial poleks ma uskunud, et tegelikult on see püha lehm, mis lüpsab valuutat.” Gabriella koomiliselt kramplikus püüdes tabada autoriteetse vestluspartneri huumorisoont (lootusetu üritus, mis õnnestub alles teise vaatuse kriisisituatsioonis – inglise huumor ja inglise maneerid?) peegeldubki osalt teadlik, osalt tahtmatu valearvestus, mis aga just nimelt panebki Davenporti avantüüri vastu huvi tundma.

Maailmavaateliselt üksteist vihkav, kuid ühise ürituse nimel nelipühi vaimu diiliks tranformeeriv kohalik nelik: õigeusu preester isa Sergei (Lembit Ulfsak), katoliku preester isa Petr (Ivo Uukkivi), rahvuslane Pusbas (Martin Veinmann) ja endisest vabadusvõitlejast võimuesindaja Anna Jedlikova (Kersti Kreismann) on küll kujutatud karikatuursete joontega, kuid lavastaja on võimaldanud siiski igaühele kas või põgusa pihtimusliku hetke, laskmata neil jääda pelgalt taustaskeemi mutrikeseks. Ning lisaks Oliverile ja Gabriellale luuakse selles nelipühade küünilises karikatuuris eriti inimlik tegelaskuju n-ö Jeruusalemma kauge kajana mis tahes vajalikke „keeli kõnelevast” kunstiajaloolasest Leo Katzist (Mait Malmsten), kes suudabki jätta lahtiseks selle, kas tegemist on õilsa ürituse kohaletellitud nurjaja või teose tõelist väärtust vaata et ainsana tajuva ja kaitsta püüdva eksperdiga.

Seevastu teine vaatus venib, vaatamata oma sündmusterohkusele, ilmselgelt pikale ning paneb proovile lavastaja hea tahte täita tekstiballast inimliku sisuga. Ideoloogiliselt ja dramaturgiliselt igati mõistetav taotlus rääkida lahti kõigi põgenike saatus hakkab ometi mõjuma dubleerimisena ning osutama võimalikele kärpekohtadele. Ometi on lavastaja leidnud igale tegelasele vähemalt ühe stseeni, kus end suureks mängida, kuigi dramaturg ise ei ole seda ülesannet just lihtsaks teinud. End esimeses vaatuses kehtestanud peategelastele lisandub teises vaatuses Marta Laane palestiinlanna Yasmin.

Kuid, nagu juba öeldud, aitab näidendit oluliselt avada ka Vladimir Anšoni lavakujundus. Olles mõlema valdkonna praktik ning kõneldes teatri- ja ikoonikunsti suhtest, on ta öelnud: „Ma ei arva, et religioosne teater oleks õige tee. Ühendada saab neid umbes nii, nagu vett ja õli klaasis. Vorm on sama, aga vesi vajub põhja, õli tõuseb pinnale. Kuigi neid ei saa ühendada, võib nende eesmärkides olla mingeid kattuvusi, mõlemad tegelevad ju inimese kujundamisega. Teatris võib läbi mängida olnud situatsioone, mille kaudu inimesele teadvustatakse mingeid probleeme ja nende lahendusvõimalusi. [—] kui aga rääkida mingist müstilise reaalsusega tegelevast teatrist, siis see ei ole lihtsalt teatri valdkond, selleks on teised organisatsioonid, teine suhtlusvorm ja teostamisviis” (Teater. Muusika. Kino 2007, nr 10, lk 10).

Vähe sellest, et „religioosne teater” on mõistena paradoks, pole David Edgar püüdnud sellele isegi oluliselt vihjata: fresko avastamise ja hävitamise lugu on esitatud pigem ühiskonnakriitilise ja hoiatava loona – taotlemaks meeleparandust pelgalt nähtu analüüsi kaudu. Nelipühade mõõtme toob kontekstina lavastusse aga eeskätt just stsenograafia. Kõige mõjuvamalt lõpu eel, stseenis, kus minister Mihhail Czaba (Hendrik Toompere jr jr) otsustab pingestunud pantvangidraama lahendada viisil, mis toob ohvriks seinamaalingu, kuid tekkinud kaost ja ministri põhjendavat sõnavõttu tõuseb lavaportaali ette jälgima Kristuse pühakuju, tõelise ikoonina, andes mõista, et hävitatud kunstiväärtusele vaatamata paljastas debatt selle ümber paljuski hoopis vaidluse puusliku üle. Irooniliselt mõtestab see kujund üle nii avastseenis kõlanud Gabriella lause, et kõnealuse riigi kultuuriministrit nimetatakse nüüd muinsuskaitseministriks, kui ka näidendi keskse tüli selle ümber, kellele kuulub eelisõigus tuua kolmemõõtmeline renessansiaja vaim ikoonikunsti ning panna sellega maha „Lääne kunsti 600aastase ajaloo lähtepunkt”, mille saavutused ja viljad on näidendi tegelaskonna meelitanud nende kohtumispaika, paraku tunnistama nelipühal Püha Vaimu väljavalamise läbi sündinud Kiriku üht järjekordset sümboolset hävitamisakti.

Neid jälgivaid silmi ei tasu tõlgendada ülemäära sentimentaalselt, pigem aitab just ikoonimaalijast stsenograafi põgusaks hetkeks lavale loodud teoloogiline vaatepunkt näidendiga provotseeritud tunderõhulisust hoopis ohjata: „Nelipühi and on seega paasasalasuse vajalik viimane faas. Just Püha Vaim valmistab ette Kristuse tulekut, kuulutab, ilmutab ja kehastab teda ning toob ta kirikukogukonda kohale, kuid tuleb ka rõhutada, et teisipidise liikumisega palub Kristus nelipühist alates Isa saata Püha Vaimu; Issand saadab Püha Vaimu Isa käest. Kristus saab niimoodi omakorda Vaimu jagajaks ja see jagamine muutub põliseks Kiriku elus salasuste (sakramentide) kaudu pidevas ja kestvas nelipühis” (Metropoliit Stefanus, „Pilguheit õigeusku”, Tallinn 2011, lk 16). Lavastuse ilmalikus aegruumis on üks keskseid kujundeid keset Johannes Redelikirjutaja kirikut seisev madal treppredel, millelt kunstiteadlased maali uurivad. Nii see, kui ka kõik muud äraspidist nelipühivaimu paroodiliselt väljendavad võtted jääksid ka pelga iroonia või ühiskonnakriitikana kontekstituks, kui vähemalt korraks ei püütaks luua lavalist tajuvastet näidendi pealkirjale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming