Neli trumbita, rekontraga

„Palju õnne argipäevaks!“ armastusnelinurga kõik värvid ja varjundid tulevad esile puhtas ja neutraalses valguses, vähimagi staariteatri mõjutuseta.

VEIKO MÄRKA

Polygonteatri „Palju õnne argipäevaks!“, autor Jaan Tätte, lavastaja Tamur Tohver, kunstnik Kalju Kivi, muusikaline kujundaja Andrus Rannaääre, valguskujundajad Triin Hook ja Aleksander Erstu. Mängivad Karin Rask, Maarius Pärn, Toomas Täht ja Inga Lunge. Esietendus 31. VII Vana-Antsla mõisa kõrvalhoones.

Eriti üllatas ja väärib esiletõstmist Anna kuju Inga Lunge esituses.

Meelika Hirmo

Jaan Tätte 2001. aasta näidendivõistluse auhinnatekst jõudis kiiresti paljude teatrite lavale. Tallinna Vene teatri repertuaaris püsib see juba üheteistkümnendat hooaega, mis annab tunnistust mitte ainult näidendi igihaljusest, vaid ka sügavast internatsionaalsusest. Aeg-ajalt on näidendi algset, võiks öelda, et kanoniseeritud varianti ehk Tallinna Linnateatri 2001. aasta lavastust näidatud ka ETV ekraanil. (Selliseks määratluseks annab põhjust asjaolu, et autor ise mängib üht kandvat osa.) Nii on juba fakt ise, et Tamur Tohver söandas selle oma teatris taas vaatajate ette tuua, suur julgustükk.

See julgustükk on õigustatud. Päris mitme aspekti tõttu on sellel uuslavastusel meie teatripildis uudisväärtust. Esiteks on see täiesti vaba igasugusest jantlikkusest, mida teema ju nii väga soodustab: abielunaine võtab endale majapidamisse lisaks veel teise mehe. Seejuures ei ole dialoogi koomilisus ja omapärasus kusagile kadunud. Lihtsalt tavaelus nii tuttav väljend „palju õnne!“ kõlab seekord tunduvalt kibedamalt ja sarkastilisemalt, kui varem nähtud versioonides. Teiseks: kuna selle trupi puhul ei ole tegu eesti teatri esimese järgu staaridega, pääsevad lavastuses maksvusele puhas idee ja puhas mäng. Armastus­nelinurga kõik värvid ja varjundid tulevad esile puhtas ja neutraalses valguses, vähimagi staariteatri mõjutuseta.

Kuna laval on neli näitlejat ja neil kõigil on mingisugune omavaheline suhe klaarida, võib „Palju õnne …“ puhul tõmmata paralleeli bridžipartiiga. Anett (Karin Rask) on käsi, Anna (Inga Lunge) laud, mehed peavad moodustama vastasmängijate paari, ehkki see tundub neile esialgu täiesti vastuvõetamatu. See, kuidas nad järk-järgult olukorraga kohanevad ja lõpus end enam-vähem normaalselt tunnevad, on näidendi üks nauditavamaid tegevusliine. Analoogiat bridžiga suurendab asjaolu, et lavastuses peavad samuti kõik kõigiga läbi mängima, et jõuda lõpptulemuseni.

Kes on sellisel juhul võitja, kes kaotaja? Suurim õnnestuja on muidugi Anett, sest tema ju käivitab mängu ning annab sellele suuna, määrab käigu. Fredi seis jääb lõppkokkuvõttes enam-vähem neutraalseks, ehkki esimestes geimides kogeb ta väga õnnetuid altminekuid. Anna lõpetab ilmselt miinustes, aga temal on ka ülekaalukalt kõige halvemad kaardid. Manfredi lõppseisu ma eriti täpselt välja öelda ei julge, aga kuna bridžis peavad kõigi mängijate plussid ja miinused lõppkokkuvõttes võrduma, siis võib öelda, et see sõltub Aneti võidu suurusest. Ja tundub, et väga suur see ei ole. Lahendus rahuldab teda enam-vähem, kuid jääb happy end’ist siiski kaugele. Abielu on pealtnäha mõneks ajaks taas kokku traageldatud. Aga me teame, et kui ülikond on juba kord hakanud kotti kiskuma, siis on targem see siiski ära visata ja uus muretseda. Päris kindlasti oleks näidendi saanud lõpetada tunduvalt optimistlikumas toonis, aga see ju oligi lavastaja omapära, et ta seda ei tahtnud.

Näitlejad sulandusid oma osadesse sujuvalt ning harmooniliselt. Eriti üllatas ja väärib esiletõstmist Anna kuju Inga Lunge esituses. Tallinna Linnateatri „akadeemilises“ versioonis ei olnud ta psühholoogiliselt päris võrdne kolme ülejäänuga, kippus jääma mõttetu tšiki tasemele pöörase absurdi taustal. Polygonteatri esituses on tema traagika, tema väikesed, lihtsad ja inimlikud unistused ja püüded toodud välja tunduvalt eredamalt. Suurepärane oli Maarius Pärna abielumees. Tema tunnete gradatsioon jahmatusest kohanemiseni, solvumisest mõistmiseni, segadusest selguseni moodustas lavastuse selge ja kindla pealiini. Ka suutis just tema suurimal määral oma rolli „ära kaduda“. Karin Rask Anetina, „naisena, kelle käes on trumbid“, imponeeris eelkõige oma tarkusega, sest tarka inimest on laval üldiselt väga raske usutavalt kehastada. Kui see tõesti ka välja tuleb, on rõõm seda suurem.

„Palju õnne …“ suurim dramaturgiline puudujääk on Manfredi taandamine lõpplahenduses tulnukaks, s.t kibeda, kuid paeluva elu argipäeva taandamine millekski muinasjutuliseks ja ebareaalseks. Paraku varjutab see ka Polygonteatri lavastust, seda enam, et Toomas Tähe näitlejaaura on nagunii kaunis ebamaise varjundiga. Kui jälle „ürglavastusega“ võrrelda, siis jättis Peeter Tammearu tublisti maalähedasema ja elutervema mulje. Puht mänguliselt ei langenud aga ka Täht kvartetist hetkekski välja.

„Palju õnne …“ jõudis vaatajate ette Vana-Antsla mõisa abihoones, seda mängiti Alatskivi lossis ja mängitakse ka Tallinnas 8. ja 9. oktoobril Kumu auditooriumis – veel üks tõestus Tätte näidendi universaalsusest ja sobivusest igasse konteksti.