NB-festival – viis päeva hea ja kurja maailmas

Mari Nurk

Kuni maksab arusaam, et lasteteatri tegemisega saab hakkama igaüks, olukord ei parane. „Maria Bonita”, Batida (Taani).

NB-festivalilt jagub mõtlemisainet ja materjali viimasele kui ühele esitatud küsimusele ja väitele lasteteatri kohta. Nii tõestuseks kui ümberlükkamiseks. Kokkuvõttes ei kujunenudki kõneaineks oodatult festivalil nähtu, kuivõrd kõrge kunstilise tasemega etendusi sai näha küll, vaid see, mida nähtud valik festivali kontekstis lasteteatri hetkeseisu kohta ütleb.

Väga südantsoojendav ja liigutav oli igaõhtustel aruteludel kuulata NB-festivalil osalenud ASSITEJ väliskülaliste ja eestlaste aatelisi üleskutseid ning esitatud põhimõttelisi küsimusi. Tõstatati teema, kas vanusepiirangud on lasteteatris vajalikud, ning kõlas ka võlusõna „fair-play” ehk „aus mäng“ ja selle olulisus lasteteatris. Oli näha, et kõigil on suur valu lasteteatri pärast ning suur armastus oma eriala vastu. Ent kontrast päeval laval nähtu ja õhtul esitatud võimalike ideaalide vahel näis kohati liiga suur, et headel soovidel ka reaalne kate oleks. 

Kuni maksab arusaam, et lasteteatri tegemisega saab hakkama igaüks, olukord paraneda ei saa. Kuidas muidu siis seletada fenomeni, et kuulduste järgi antakse Eesti lasteaedades pea iga kuu vähemalt üks teatrietendus? Kui ei tehta vahet soovil ja oskusel teha lastele teatrit, siis kunstiline tase kannatab. Ja jääbki professionaalidel üle vaid küsida: miks meie teatrit tõsiselt ei võeta? Kõnealuse festivali puhul võib välja tuua kolm faktorit: teatrialaste teadmiste kasinus, publiku alahindamine, oma publiku eripära mitte tundmine.

Festivalil osalenud mitmete poolprofessionaalide (näiteks teater Tuuleveski) puhul võis märgata kerget amatöörteatri maiku: esikohal on tegijate siiras soov teha lastele teatrit, ent puudu jääb oskustest ja teatraalsest ning kunstilisest vilumusest. Siinkohal tekib terav vastuolu festivali ja ASSITEJ loosungite ning teatritruppide saavutatu vahel. Juhtkond igatseb kõrget kunstilist taset, ent samas tehakse mööndusi väikeüritajate puhul, kes lasteteatri nime all tegutsevad. Kiidetakse, et ollakse tublid, ning julgustatakse edasi tegutsema. Geograafiliselt tegutsevad need trupid teatritest puutumata piirkondades, seega võib nende tööd pidada tõesti tänuväärseks. Ent kuidas jääb siis kunstiliste soorituste tasemega, mida nii kiivalt lasteteatrilt oodatakse? 

Üks näide lasteteatri maine kahjustamisest ning oma publiku silmanähtavast alahindamisest on festivalil nähtu põhjal Soome Aurinkobaletti „Tuhkatriinu”. Just eelmisel päeval olin vaimustunud tantsuteatri lavastuste valikust sel festivalil (Renate Valme „Second Land” ja Insightout Company „Opus Tempus”), kus mitmeti tõlgendatavus, läbimõeldus ja kergus, millega koreograaf-lavastajad on oma teemat käsitlenud, peaks töömeetodi ja ülesehituse mõttes olema eeskujuks sõnateatriski. Ootasin põnevusega soomlaste tuntud muinasjutu tõlgendust, ent tühjaks ootuseks see jäigi. Pea üleni roosas lavamaailmas jutustati meile Tuhkatriinu lugu punkt-punktilt tantsukeeles. Mida laps sellest lavastusest leida võis, julgen vaid oletada. Vähemalt julgesid nad tunnistada, et võtsid lastele mõeldud lavastuse mängukavva, kuna väljamüüdud saalid on niiviisi tagatud.

Ootamatult kriitikavabalt suhtusin  Endla teatri lavastusse „Reinuvader Rebane”. Ma ei teadnudki, kui väga olen harjunud nägema kooliajast saadik laval pappkuuski ja ringi lippavaid rebaseid ning karusid ega oskagi enamat tahta. Esindatud olid kõik repertuaariteatrite lasteetendustele iseloomulikud jooned: näitlejateks on noored just teatrikooli lõpetanud või vanemad vähem hõivatud näitlejad, lavastajaks tundmatu noor lavastaja või peanäitejuht ise, näidendiks mõni tuntud lastemuinasjutt, natuke laulu ja natuke nalja ning valmis ta ongi. Kahetsusväärne on vaid asjaolu, et selliste lavastuste põhjal on üles kasvamas uus põlvkond, kes näeb samadel vanadel põhimõtetel loodud teatrit, justkui poleks edasiminekut ajas ega arengus toimunudki. 

Festivalil furoori tekitanud Norra Isenkramteatereti „Mänguasjade vastulöök” pani kisama kogu lapspubliku, kuid nõutult pealt vaatama kõik täiskasvanud. Lastel paluti etendusele kaasa võtta oma lemmikmänguasi, õpetati „õigesti” plaksutama (kõva aplaus, mürista jalgadega ning kilju samal ajal hästi valjusti) ning kutsuti üksikuid ka ise mängus kaasa lööma. Etendus põhines improvisatsioonitehnikal, milles jutustatavad lood sündisid koostöös publiku ettepanekutega ning nende toodud mänguasjadega. Pidevalt lapsi mängu haarates ning kaasaelamist ergutades jõudis etendus (või peaks seda rohkem nimetama aktsiooniks?) lõppfaasi, kus lapsi kutsuti ühe esineja kehastatud jahimeest kinni pidama. Lapsed jooksid ta pikali maha ning hüppasid talle otsa. Tulid ka need, kes olid seni olnud sunnitud viimastes ridades kõike jälgima. Lõppes kõik kui tõeline rokikontsert. Lapsed ei tahtnud rahuneda, vaid jäädagi mängima. Kisa ja möllu jagus kõikjale. Noored improviseerijad õigustasid end sellega, et tahtsid avada teatriruumi, anda lastele tunde, et nad on samaväärsed näitlejaga ja et ka nemad saaksid hakkama teatrietenduses osalemise, selle kirjutamise-lavastamisega. Seda kaost, mis aktsiooni lõpuks tekkis, ei saa siiski kahjuks ainult heasoovlikkusega vabandada. Finn Poulsen võttis professionaalide reaktsiooni Norra improvisatsioonile kokku sõnadega: „Küsimus on selles, kas me mängime nagu lapsed või on tegemist lasteteatriga? Probleem oli selles, et lapsed ei järginud enam teie pakutud reegleid ja väljusid kontrolli alt. Väga kerge on panna lapsed endale kaasa elama, aga kuidas nad jälle maha rahustada?”

Vaatamata soovile olla täiskasvanute teatriga samaväärne, ei saa lasteteatri puhul eitada spetsiifilisust ja vastutuskoorma suurust oma vaataja ees. Puhtalt loosungitest ega Stanislavski öeldule („Lastele tuleb mängida niisama hästi kui täiskasvanutele, ainult paremini”) toetumisest aga ei piisa. Seda tuleb tõestada kunsti kaudu. Ja senikaua, kuni tegutsevad naiivselt trupid, kes enda hinnangul head teevad ja turgu täidavad, jäämegi võitlema lasteteatri maine eest.