Näitlemine autentsuse ajajärgul

Kõigile kehtiva tõe otsimise kõrval võib näitleja eesmärk olla ka teadlik ambivalentsuse külvamine.

EERO EPNER

Olen aastate jooksul pidanud teatris tegema aeg-ajalt ekskursioone maapiirkondadest saabunud õpilasrühmadele, tutvustama hoonet uudishimulikele, luurama majja tunginud varga järel, kes hiilib minema näitleja ülikonnaga või − nagu teatris ikka − on juhtunud, et pärast etendust, kui ainuke järelejäänud valgus on roheliselt kumav hädaväljapääsu sildike ukse poole jooksva mehikesega, tuleb pärast viimast hetke teatrisaalis kõndida ukse poole. Ent ühelgi neist kordadest ei ole ma läinud üle lava. Avastasin selle alles hiljuti ja juhuslikult, kui pidin minema grimmituppa põsepuna järele ning leidsin end ühel hetkel lava tagaservast, olles teinud nii nelinurkse jänesehaagi kui ka mitmemeetrise ringi, vältimaks igal juhul lavale sattumist. Miski hoiab mind sealt eemal.

 

Silmakirjalikkuse templid. Tahtmata küll laskuda teatriromantikasse, tundub siiski, et selle hirmu taga on mingisugune teatrimüüdi sünnihetk: lava on koht, kus kõik muutub teiseks ehk ei ole enam autentne. Natuke nagu indiaanlased ei tahtnud lasta ennast pildistada, sest nad kartsid, et lääts röövib nende hinge, nii pelgab miski minus, et laval ei ole ma enam mina ise (nii selle hirmu kui ka „mina ise“ naeruväärsus on mulle hästi teada). Ainsad korrad, kui olen lava peale läinud, on pärast festivalietendusi, kui ma peaaegu et uimas olen haaranud endale trellpuuri ning kõigile oskajatele ette jäädes lammutanud kiirustades, seinu maha kukutades ja kruvisid põrandale laiali paisates lava, ning kuigi mu suu pobiseb teistele vabanduseks, et seinte laadimisega on kiire, sest auto peab saama veel enne öö langemist täis laaditud, tean ma mitte eriti sügaval hinges, et see on minu väike mannetu vastuhakk teatrimüüdile − katse lõhkuda teatri alusprintsiip, lammutada tema maagia, olla mina ise kohas, kus keegi seda olla ei saa, nagu prooviks patune teha sobi ja jätta mõned põrguringid vahele, ja ainus, mis mul selleks kasutada, on Makita akutoite ja silmapaistva löögisagedusega trellpuur.

Ma ei ole oma võitluses üksinda. Viimasel paarikümnel aastal on teatrit, eriti aga tema näitlemist rünnatud, kahtluse alla seatud, vaiba alla pühitud ja küsitud − täiesti õigustatult −, milleks meil on vaja kunstiliiki, mille südames on vale? Miks peaks tulema keegi lavale ja olema mitte tema ise? Miks me vajame näitlemist, seda, et inimene eitab oma isesust ning hakkab korraga olema piraat, taluperemees või Richard III?

Rimini Protokoll valib lavastustesse osalema „argielu eksperdid“, mittenäitlejatest oma ala spetsialistid. Lavastuses „Cargo Congo-Lausanne“ on nendeks kaks veoautojuhti, üks pärit Aafrikast ja teine Euroopast.

Mathilda Olmi

Veelgi enam: miks tuleb inimene teiste ette kõnelema, kuid tema sõnad on kellegi teise omad, ette kirjutatud näitekirjaniku või lavastaja või teatri eelarveliste vajaduste poolt? Miks ei esinda inimene sel areenil iseennast, vaid kedagi teist, alati kedagi teist, ja sedagi mitte iseendana, vaid kellegi teisena − alati kellegi teisena? Milleks see manipulatsioon massidega, valetamisest läbi imbunud mahhineerimine, milleks need teeskluse ja silmakirjalikkuse riiklikud templid linnasüdametes, kus hämarates saalides oma mõtete, oma telje ja oma näota inimesed igal õhtul sadadele midagi etendavad? Milleks näitlemine, ja seda ajastul, mille üheks südamikuks näib olevat emantsipeerumine, iseendaks saamine, ulatudes poliitiliseks subjektiks kasvamisest hingerahu leidmiseni eneseabipraktikate kaudu?

Säärane kriitika on kõlanud nii vasakult kui ka paremalt. Näitlemist kui valetamise instrumenti on rünnanud nii nüüdisaegse teatri eestkõnelejad, kelle sõnul on teatril viimane aeg muutuda esteetilisest asutusest poliitiliseks ja sellel teel jätta kogu või vähemalt olulisem osa senisest butafooriast ukse taha, kui ka need, kelle arvates koopia tegemine millestki elavast ei ole eriti hea mõte, sest milleks kopeerida ajalist, banaalset, argist ning − ehedat.

Raske on kriitikaga mitte nõus olla, isegi kui argumendid on erisugused. Kui palju on näha teatrilavadel ilma idee, vormi ja sisemise teljeta näitlemist − näitlemist harjumuse tõttu ja kommunaalsete hüvede eest, meenutades pigem mõnusat klubilist tegevust kui kunstilist pretensiooni. Säärast näitlemist aitavad peita teatri tavapärased manipulatsioonivahendid „salapärane valgus“ või „igatsuslikud helid“, rääkimata publiku peal aastakümnete jooksul katsetatud näitleja maneeridest (ilutsemine, kunstlikud paisutused, võltssügavus jne), mis päästavad kõigil kriitilistel hetkedel − näiteks kuulsatel „reaetendustel“ −, nii et õhtu võiks endiselt lõppeda etendusjärgset pimedust katkestava tänuliku aplausiga. Näitlemine ei tundu neil hetkedel olevat midagi enamat Kadaka turu barbaarsest mürast, mis summutab selle, mis võiks tegelikult tõesti midagi tähendada. Ikka ja jälle meenub neil hetkedel kunagi kuuldud lugu noorest näitlejast, kes disainlampidega varustatud teatrigarderoobis lausus: „Ehh, kamraad, kas pole meil hea elu − õhtuti natuke näidelda, suur osa päevast aga vaba!“

Teater ilma näitlemiseta. Olgu siinkohal märgitud, et kuigi teatrit on kogu XX sajandi süüdistatud poliitilises tuimuses, dünaamika puudumises, põhjendamatus roidumuses, lootusetus sentimentalismis ja eneseimetluses, mistõttu teater meenutab pigem lämmatava suvepäeva lõppu kuulutavat norinal võrkkiiges magavat maa soola kui uudishimulikku vilgast poisikest, siis ei sattunud XXI sajandi alguses kriitika alla enam teater tervikuna, vaid just nimelt näitlemine.

Teater kui areen, avalik platvorm, taasavastati ning taaskehtestati −, kuid seekord ilma näitlemiseta. Lavadele ilmusid performer’id, kes kas keeldusid näitlemisest või näitlesid hoopis teistmoodi, kontseptuaalselt ning vaatajat ja tema intellekti rohkem usaldades kui ettehooldav näitlemislaad, mis püüab publiku eest läbi nämmutada ja talle kurku toppida nii mõtted kui ka emotsioonid, mida publik peaks mingitel hetkel kindlasti tundma.

Raske on unustada Rasmus Kaljujärve tõdemust, et juba kaheksa-aastasena tabas teda esimene blaseerumishoog, kui ühel õhtul džunglijõnglasena lavalt maha astudes ja oma kunstvalgusega vooderdatud garderoobi poole kõndides oli talle lõplikult selgeks saanud, mis nipid on vajalikud, et 500pealine publik kollektiivselt naeraks või nutaks. Lapsnäitleja hing igatses tol hetkel millegi järele, mille kohta maalikunstnik Ando Keskküla lausus: „Tahan teha head pilti, mitte hästi maalida. Hea pildi tegemiseks on vaja maalimist osata just parajalt, mitte hästi.“ Näitlemine on alati olnud publikuga manipuleerimine ning jääb selleks ka edaspidi, kuid poliitiliselt teadlikumad ajad lootsid teatrilt, et see hülgab vaataja infantiliseerimise ning asub mitte tema eesthooldajaks, vaid partneriks.

Peagi astusidki lavale ka tavalised inimesed oma tavaliste lugudega, nn argielu agendid, ja kõik nad kasutasid teatri poolt pakutavaid haruldasi manipulatsiooni- ning kommunikatsioonivõimalusi, kuid tegid seda ilma näitlemiseta − või vähemalt pole see näitlemine kirjeldatav nendes kategooriates, mida me olime harjunud näitlemiseks pidama, näiteks nagu rolli tegemine või ümberkehastumine või emotsioonide kunstlik paisutus. Hindan sellist teatrit väga kõrgelt, olen saanud ja saan ka edaspidi nüüdisaegsest mittenäitlevast teatrist („mittenäitlemine“ on see kõik muidugi vaid esmapilgul) erilaadseid elamusi ning kriitilisi kogemusi, sest häbipisarad eesriide avanemisel, kui näitleja lausub seestununa esimesed sõnad kellegi teisena, on mullegi hästi tuttavad. Miks ta teeb nii? Miks see normaalne mees arvab järsku, et ta on pika ninaga puunukk, vene aadlik või salamander? Miks?

Üks Euroopa juhtivaid sõnateatreid NTGent läks hiljuti isegi nii kaugele, et kehtestas oma manifestiga korra, mille kohaselt tohib igas lavastuses kõlada maksimaalselt 20 protsenti kellegi teise (näiteks klassiku) teksti, sest nende iha on naasta Shakespeare’i aegadesse, kui näitlejad olid ise oma sõnade autorid. Sama manifesti seitsmendas punktis kuulutatakse aga: „Igas lavastuses peab laval olema vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalsed näitlejad. Nende hulka ei loeta loomi, kuigi ka viimased on väga teretulnud.“

 

Publik tuli vaatama tõde. Kuid küsigem sellest hoolimata: kas näitlemine tema teada-tuntud võtmes on tõesti museaalne veidrus, teatrikeha rudiment, jäänuk ajast, kui vajati klounaadi tõe kuulutamiseks? „Kus on näitleja? Kas teda üldse ongi enam?“ küsis kevade lõpul Saksamaal puhkenud suures diskussioonis näitleja Fabian Hinrichs. Või on temas siiski mingit potentsiaali − ning seda just tänases päevas? Kas näitlemisel on meie ajastul siiski midagi pakkuda?

Tõsi, kriisi tunnused on end märku andnud juba aastatuhandeid: juba antiik-Roomas ei antud näitlejatele kodanikuõiguseid, sest nad ei kvalifitseerunud poliitilisteks subjektideks, nende agentsus − olla iseenesena osaline ümbritsevas elus − ei olnud usaldusväärselt tõendatav, kuna näitleja igaõhtused rollivahetused meenutavad pigem sotsiaalset kamuflaaži kui poliitilist vastutustunnet. Jah, Mati võib täna olla paavst ja homme kerjus, kuid kes on Mati?

Ka hilisematel sajanditel on näitleja olemine toetunud ühiskondlikus hierarhias kanajalgadele, leides endale natukenegi soodsama mütoloogilise positsiooni − kummalisel kombel − ühiskondades, mis valetavad. Hetkel, kui ümberringi valitseb Suur Vale, on näitlejale omistatud võime torgata tõe valus astel Suure Vale pahuralt tukslevasse veeni.

Berliini Schaubühne „Ricahrd III“ (nimiosas Lars Eidinger). Selle lavastaja ja teatri kunstiline juht Thomas Ostermeier on kaitsnud trupiteatri ideed ning öelnud: „Ühiskond palkab endale narrid, kellel on täielik vabadus sedasama ühiskonda peegeldada, küsimuse alla seada, välja naerda. Ühiskonna olukord ei saa ju olla hull, kui ta veel usub, nagu oleks tähtis ja õige iseennast mänguliselt küsimärgi alla panna.“

Arno Declair

Meenutagem kas või narride tänuväärset positsiooni, mis lubas neil avalikult rääkida diktaatoritest ning ühiskonnast tõtt, või kui see näide tundub olevat liialt rebitud, siis käivitagem videomagnetofon, pistkem sinna mõni 1980. aastate Eesti Draamateatri lavastuse videokassett ning vaadakem, kuidas toonane näitleja voki ääres istudes mõtlikult millestki räägib. Näeme teatrikonventsiooni tema puhtaimal kujul: laval on keegi, kes miskipärast on otsustanud sel õhtul seitsmest üheksani tõmmata pähe pearäti, palunud lavameestel natuke nihutada tema ees olevat autentset vokki, millega ta mitte midagi praktilist teha ei oska, ning kes selle kõige tagatipuks räägib voki ehtsat puidupinda puudutades ettekirjutatud sõnu, harjutatud hoolsalt koos kolleegide ning lavastajaga, kes on parandanud siin-seal tema intonatsiooni, rütmistanud pause, palunud mõned sõnad tähendusrikkalt ja „näitleja võluvahenditega“ alla joonida. Kui palju teravat kriitikat paiskaks nüüdisaeg säärase näitlemise vastu. Milline kohatu estetism! Milline kapseldumine pearättide, lavameeste ja lavastajate manipulatsiooni! Milline … vale!

Umbes samasuguse etteheite tegi hiljuti ka lavastaja Milo Rau, kes meenutas oma lapsepõlve teatrikogemusi kui täiesti arusaamatuid: „Näitlejannad, kindlasti väga head, jooksid võltskaskede vahel ringi, aeg-ajalt mängis keegi kitarri, üks näitleja raius kolmandas vaatuses kaske, üks vahetas samal ajal riideid, ja nad rääkisid pooleldi omavahel, pooleldi publikule, nii et tegelikult mitte kellelegi.“ Sellist näitlemislaadi süüdistab Rau kõige muu hulgas ka selles, et nii kaaperdab kodanlik näitlemislaad tema viha ja tema aja (mida ta tajub autentsetena) ning muudab need kodanlikuks meelelahutuseks. Vastukaaluks toob ta näitlemise, kus näitlejad on „nii targad, nii suveräänsed“, et nende mängus „ei ole midagi poleeritut, midagi teeseldut“ ning kõik sünnib hetkes ja ometi suudab olla ka selle hetke ülene, kuna „ei lutsutata kellegi teise teksti, vaid kõik on üks kollektiivne vihakosk“. Selle kõigega on raske mitte nõus olla. Kuid siiski …

Kurvakstegeval kombel on meie kujuteldav videokassett poolik. Kaamera pole kordagi vaevunud end keerama publiku poole, pealtvaatajaid justkui polekski olemas ning me võime peaaegu jääda uskuma, et näitleja on sel õhtul kõigi poolt ära unustatud, jäetud lava peale hämarusse üksinda vokiga rääkima, kui kaamera sotsiaalselt tundlikku mikrofoni ei oleks kosta aeg-ajalt mõni köhatus, see teatriillusiooni suurim vaenlane − märk reaalsusest. Ometi publik oli, ning nii palju, kui saab tutvuda omaaegse kirjandusega, võib sealt välja lugeda: pealtvaatajad tulid vaatama tõde. Nad tahtsid näha laval näitlejat, kes nende asemel räägiks sellest, millest nad ise ei saanud või ei tohtinud. Maa­rajoonides istuti busside peale, kollektiivides korjasid aktiivi esindajad pileti­raha, alevikes lasti pulverisaatoritest peale midagi natuke peenemat − ning kiiresti täitusid teatrisaalid sadade, tuhandete, isegi kümnete tuhandete inimestega, kes ootasid, mil tuleks lava peale näitleja, kes räägiks tõtt.

Näitleja oli sel hetkel publiku ruupor: ta esindas pealtvaatajat. Näitleja enese isesus oli kõrvaline, tema agentsus ei puutunud asjasse, sest sel hetkel andis ta hoopis sadadele pimeduses istuvatele inimestele natukenegi tagasi neilt äravõetud agentsust − ühiskonnas, kus poliitilist subjektsust ei tohtinud olla, rääkimata tõest, andis näitleja oma vaatajale tagasi killukese mõlemast. Lühidalt öeldes: kehtis kunagi Aare Pilve geniaalselt sõnastatud printsiip, mille kohaselt peab vahel tõde selleks, et säilida tõena, põgenema väljamõeldisse.

Ent keda esindab näitleja täna? Ajastul, mil igal inimesel on olemas mitte ainult vabadus, vaid ka võimalus avaldada oma mõtteid, tundeid, selfisid? Ajastul, mille tuumaks näib olevat absoluutne emantsipeerumine, iseenesest teadlikuks saamine, kohati peaaegu et enese fetišeerimine? Kõigil on nüüd oma väike maja preerias, mille aknast karjuda endale meelepäraseid loosungeid − isegi kui kuulmas on vaid tuulest kantud maailma viimane heinapall, on ometi saavutatud mingisugune agentsus. Milleks siis veel näitleja? Kelle eest ta kõneleb? Minu eest? Ei, minu eest ta küll ei kõnele. Miks ma peaksin teda vaatama, rääkimata vajamisest? Miks ta üleüldse tuleb lavale? Mis seda õigustab? Kas temas ongi mingit muud ainest peale selle, et mind veidi lõbustada ja hiljem mõnes ajakirjas põhiväärtustest rääkida, milleks on iseenese hindamine, sirelitesse uppuv maakodu ning omatehtud naadipesto − ehk autentsus?

 

Meelerahu ja kurgisupi vahel. Ent küsigem nüüd vahelduseks mõned küsimused mitte näitlemise, vaid autentsuse, selle tänapäeva kroonimata kuninga kohta. Küsigem, on ta üldse olemas? Tahtmata laskuda neisse ideoloogilistesse vaidlustesse, mis a-sõna ümber käivad, pean siiski tunnistama enda kuulumist nende leeri, kes sügavalt kahtlevad, kas meile esitletav autentsus seda tõesti alati ka on. Liiga palju mõrasid ja pragusid ilmub peaaegu igasse ennast autentsusena esitlevasse näkku, liiga palju kaubastatud huvisid looritavad end üleskutsega minna kohtadesse, mis on puutumatud, et leida kontakt sellega, mis on päris. Liigagi sageli vilksatavad autentsuse kõrvakohtade juurest mingid nöörid, kinnitamas autentsust maskina mõne ideoloogilise platvormi või pakendatud instinkti ette − olgu selleks pornograafia või vasakpoolsus, turuliberalism või kaamerakultus, mõni uusreligioon või moejoonistamise kursused algajatele.

Ent kõige kahtlustäratavam on autentsuse juures tema ülbus: tema usk, et ta kehtib kõigile. Uuemal ajal on välja kujunenud mitte eriti pikk rida autentsuse tunnuseid, mida meile ikka ja jälle ette söödetakse kui ainuvõimalikke ning neist tunnustest väljapoole jäämist hinnatakse automaatselt mitteeheda või ebasiirana. Autentsus on võimalik maal kevadel lõhnava nõgesepuhma kohal, aga mitte öösel trammiga koju loksudes. Autentsus on võimalik laulupeol või vähemalt pärimusfestivalil, kus sponsorlogoga kaelakaardi kile kattub päris tantsust tekkiva higiga, aga mitte lennukiaknast tuumajaama vaadates või jalgpalli põrnitsedes mittemidagi tehes.

 

Autentsus on võimalik käsitsi kirjutatud kirjades ning näost-näkku suhtluses, aga mitte SMSides või − päris kindlasti mitte − hilisõhtul supermarketis pesupulbrit ostes. Ja mis peamine: autentsus on võimalik siis ja ainult siis, kui me oleme meie ise, aga mitte siis, kui me oleme keegi teine. Pastoraalsus on ulatanud käe eneseabiõpikutele ning kusagil seal, meelerahu ja kurgisupi vahel asuvatki autentsus.

Teatud autentsuse konventsioonid on loomulikult jõudnud ka teatrisse. Näiteks rüütab autentsuseihalus end sageli „siiruse“ mundrisse, mille nööbirea helki loodetakse leida näitleja silmist või laval kõneldavatest soojadest sõnadest. Ent siirus ei ole tunne ega stiilivõte, vaid seisukoht, suhe maailma, üleskutse tungida läbi kuhugi, tõmmata eesriie eest milleltki − ning kui eesriie on eest tõmmatud, ei oota meid seal sageli kenad tunded ja põlismets, vaid barbaarne lärm, naeruväärsed poosid või tume surm. Raske on sel hetkel pea kõrvale pöörata ja sosistada „emmakem“, eriti kui mõne näitleja natuur kaldub misantroopiasse, üksindusihalusse või melanhooliasse. Temale võrdub üleskutse „emmakem“ palvega muutuda kollektiivselt silmakirjalikuks, sest talle võib siirus ilmneda sel hetkel hoopis karjes, vihasööstus või vakatuses − või hoopis heas põsetäies naerus.

Mind on alati hämmastama pannud näiteks Von Krahli teatri lavastuste sildistamine „iroonilisteks“, mille all mõeldakse võõrandunud suhet maailma, irvitamist, suutmatust olla „siiras“, väljendada „päris“ tundeid, vonkrahlilik iroonia olevat olnud justkui üleolev vaap meie eheduse pinnal. Ometi ei näe ma nende lavastustes mitte midagi ebasiirast või mitteautentset. Mitte nende suhe maailma ei olnud võõrandunud, vaid maailm avaneb nende lavastustes iseenesest võõrandununa, mitteautentsena − põhimõtteliselt oleks Krahli lavastuste kavalehe vahel võinud olla turismifirma brošüür, millega reklaamitakse „ehedaid elamusi Galápagose saartel“.

 

Absoluutne kohalolu. Kui kõneleme siirusest teatris, ei tohiks mööda vaadata inimemotsioonide spektri kogu ulatusest: ka viha ning raev võivad olla sama siirad nagu hälin või sosin „emmakem!“, ning on väga kaheldav öelda, et üleskutse armastusele on mingil moel autentsem või siiram kui palve ühiskonnale selg keerata. Ainus alati autentne asi teatris on näitleja absoluutne kohalolu − ja see on ka teatri suurim relv võõrandumise vastu. (Eelmise lause superlatiivid on muidugi dramaatilise efekti suurendamiseks.)

Ent küsigem veel. Küsigem, et kui autentsust ehk polegi, kuid püüe tema poole ometi on − siis kas on see püüe hea? Sest autentsus ei ole kindlasti erapooletu külma kõhuga kategooria, millega iseloomustatakse letil müüdavat kaupa: „On see lest ka autentne, Toomas?“ Ei, autentsust mõistetakse moraalse imperatiivina ning millegina, mis on tingimusteta hea. Mittepäris on halb (ja seega liigitub paljudele siia automaatselt ka näitlemine), päris ning tegelik on aga hea − need on ideaalid, mille poole peab moodne tsivilisatsiooni prahi alla maetud inimene taas püüdlema. Lubage imperatiivis aga siiski kahelda.

Toon näitežanritest nüüdisajal tõhusaima − elulise. Hiljuti õnnestus teatris nautida ühe mu lemmiknäitleja mängu. Tema roll oli väike, minimalistlik, peaaegu olematu, kuigi lavaaega oli tal piisavalt − tema ülesanne oli istuda tund aega kuu peal ning lugeda raamatut. Kõik. Säärased rollid asuvad tavaliselt teatrisootsiumi marginaalias, ärapõlatuna vedelevad nad samas hunnikus rollidega nagu Härra-teile-on-kiri või švammpeadega päkapikud jõuluajal: neist viisakas seltskonnas ei räägita, sest lavaaeg on kallis, iga hetk laval tähenduslik ning diplomeeritud näitleja lihtsalt niisama lavale loiberdama ei lähe.

Ent ometi sündis lemmiknäitleja mängus midagi olulist. Ta ei teinud tõesti pealtnäha midagi: ta ei lugenud valju häälega, vaid nõjatus elegantses valges ülikonnas kuu peal asuvale toolile, võttis sisse veidi dekadentliku poosi, hoidis raamatut avatuna enda ees ja sellisel kaugusel, millest teravam pilk võib välja lugeda tasapisi lähemale hiilinud keskea, ning libistas rahulikult, peaaegu leplikult silmadega üle ridade. Vaid aeg-ajalt tõstis ta raamatult pilgu, et lahkelt lehvitada kuust mööda lendavatele noorematele kolleegidele. Miski tema olekus ei viidanud seejuures sellele, et ta oleks tahtnud kuidagimoodi olla päris või osaleda päriselus. Ta oli tõusnud kõrgele lava kohale kuu peale, eemale sellest pinnast, mille meie matsakad jalad on ümaraks tallanud, luges raamatut ja tegi minu arvates suurepärase rolli, mistõttu jälgisin hoolimata ülejäänud lavalise tegevuse äärmisest intensiivsusest terve etenduse teise poole peaaegu ainult teda. Selles oli salapära, müstikat, ambivalentsi ja isegi inimlikku soojust − kuni hetkeni, mil etendus lõppes.

Nimelt oli lemmiknäitlejal juhtumisi samal päeval sünnipäev ning kummardamise ajal, kui näitleja peab niikuinii tegema − kellele meeldiva, kellele väljakannatamatu − hüppe sealt siia, lavareaalsusest pärisellu, hakati talle sõbralike kolleegide poolt laulma sünnipäevalaulu. Koheselt liitus sellega sama sõbralik publik ning vaid viie sekundiga oli kunagise sõjaka lennukiangaari vallutanud soe sünnipäevalaul minu lemmiknäitlejale, keda tuhandehäälselt ülistati „kalliks“. Tema ilme peegeldas sel hetkel väljakannatamatust. Kui talle toodi pikk punane roos, oleksin tahtnud talle appi tormata, roosi käest rebida ning ta päriselu küüsist päästa.

Kindlasti oli tegu minu ületõlgendusega, jah, muidugi, kuid liiga palju olen kuulnud mitme näitleja suust samasugust tõdemust, et pidada seda vaid haige fantaasia sünnituseks. „Ainult laval suudan ma olla mingil moel õnnelik,“ ütles aastaid tagasi ühes Saksamaa raudteejaamas üks näitleja, kui vaatasime Subway restorani pesemata akendest, kuidas suured rongid võtsid tasakesi hoogu, et peatselt üle lumme mattunud Alpide ronida. Ma ei küsinud kunagi üle, kuid tema sõnadest ning olekust õhkus umbes sellist tõdemust: eksistents on tühi, kuid selle tühjuse kohal mängides, aga mitte moraliseerides on ehk võimalik üksteisel käest kinni hoides primitiivne sillake moodustada ning vastu pidada.

Tema hobiks oli õhtuti pärast etendust tulla saali ning vaadata, kuidas lavatehnikud lava maha võtsid: ta nautis lavamüüdi muutumist proosaliseks kruvide ning õige suurusega seibide logistikaks. Murdehetk teatrist millessegi autentsesse meeldis talle, kuid selles ei olnud igatsust päris järele − nagu ei olnud tema lavaline õnnetunne seotud kõige vähemalgi määral näitlemisedu nautimisega. Näitlemine oli talle − ma hoiatan kohe järgneva pidulikkuse eest − eksistentsiaalne vajadus.

Umbes nii, nagu Konrad Mägi kirjutas, et päriselu on õudne ning ainult kunstis võib inimene leida oma rahu. Kunsti poolt, maailma vastu − ka see tagasihoidlik soov võib olla autentne, ka see võib olla hea, kuigi näib eitavat meie poolt tavaliselt tegelikuks peetava võlusid. Sest oletagem, et need näitlejad, nii „kallis“ kui ka too vaksalis kõnelenu, ei ole ainsad.

 

Rolliks on segaduse tekitamine. Oletagem isegi midagi sedavõrd pöörast, et sääraseid pole rohkem mitte ainult näitlejate, vaid ka publiku seas. Oletagem, et publikus on isegi vajadus mitteautentse järele. Mis siis, kui me igatseme valet? „Ma pean oluliseks tekitada ja leida näitlemisega auke ja selleks, et auk oleks nähtav, peab seal ümber olema mingi teeseldud realism,“ kirjutas kunagi ühes kirjas Juhan Ulfsak. „Äkki nendest aukudest paistabki valgus − liiga ere ja tundmatu, et sellesse üksi vaadata. Üksinduses sunnib see Xanaxi ja nööri järgi haarama. Aga olen täheldanud, et kellegagi koos (vaatajad/kolleegid) on eksistentsi valu ja tõe suhtelisust taluda valgustav.“

1972. aastal ilmus ajalehes Sirp ja Vasar artikkel, kus sotsioloog analüüsis teatrit. Muu hulgas kirjutas ta: „Samas aga on lavastus ühtlasi tunduvalt vähem määratletud kui tegelikkus. Teatrimängus võime välja mõelda mis tahes reegleid ja lasta tegevusel sündida vaba fantaasia alusel. Tegelikkuse ebareaalsemaks muutmine, kunstniku väljamõeldud normide kehtimapanek peab vaatajale looma võimaluse hiljem ka igapäevasust teisiti näha.“

Ma ei tahaks laskuda näitlemise liigsesse poetiseerimisse, sest miskipärast leitakse just sentimentalismi, ilutsemise ja romantika umbkaevudest näitlemise eksistentsiaalsed eluõigused, kuigi need võivad olla pigem poliitilised. Seetõttu otsin sõnu, aga ei leia neid. Vaatan välja Frankfurdi lennujaama akendest, loojuv päike heidab valgust läbi kellegi väikeste rasvaste näpujälgede aknaklaasil − nagu oleks mõni ahne jõnglane pidanud akna taga tõusvat kuud pontšikuks ning selle järele haaranud −, ning proovin leida õiget vormi mõttele, et ka tänapäeval ning just nimelt tänapäeval on näitlemisel oma selge roll: ja selleks on segaduse tekitamine.

Ajastul, mis püüdleb autentsuse, emantsipeerumise ning autonoomse subjektsuse poole, on kunsti üks võimalusi − nagu ikka − ujuda vastuvoolu. Kus veel kui mitte teatris on võimalik haruldane: enese fetišeerimise asemel rollidesse pihustumine, autentse tuuma asemel harulisus, kindlate jaatuste või eituste asemel lõppematu rida küsimärke. Sest ma ei vaja vastuseid, ma vajan küsimusi. Ma ei vaja selgust, ma vajan kahtlust, sest „kuigi me ei oska selle plaane lõpuni mõista, / muutub me olek selle tõttu ikkagi“ (Denise Levertov). Ma ei vaja usku, vaid umbusku ning kahtlemist. Ma ei oota teatrist, et ma saaksin näitlejat usaldada, kuna ta räägib mulle tõtt − sest ma ei usu, et ta teab tõtt. Ma ei usu, kui näitlejad muutuvad oma tegelastest targemaks või kui nad tulevad lavale eesmärgiga verbaliseerida ja kehastada mingi moraalne autentsus, sest just sellega võtavad nad minult agentsuse ning muudavad mind enese mängukanniks.

See on manipulatsioon, seejuures kui näitlemine − jah, see põlatud teatraalsus, ebaloomuliku häälega rääkimine ning veider emotsioneerimine − võivad manipuleerimisest vabastada, kuna segases, hägusas, ambivalentses, kõike küsimuse alla seadev ja maailmas kõhklev näitlemine võib paljastada lihtsa, kuid lohutava näitleja tõe: mina ka ei tea. Kui juba hakata näitlema − ning tuleb tunnistada, et see on lavale vaadates järjest vähem iseenesestmõistetavalt arusaadav −, siis võiks näitlema hakata mingi eesmärgiga. Tänapäeval, kui tõejanu näib ületavat kõik muud janud, tunnen igatsust sürrealistliku, segadusseajava, hämara, sogase, aga mitte elutruu või tõde väitva näitlemise vastu. Kiitusest „kui ehe joodik!“ või „ta on nii tema ise!“ jääb väheks − sest säärane näitlemine kordab vaid üle seda, mida me end juba niikuinii arvame teadvat. „Kui ehe joodik!“ või „Sel tegelasel on absoluutselt õigus!“ ei ole midagi muud kui oma karakterist üleolek, banaalsuste vorpimine, klišeede kopeerimine, kuni neid on saanud sedavõrd pealetungivalt palju, et me pimedas teatrisaalis alistunult ohkame, käega lööme ning masendununa selle kõik „tõeks“ tunnistame − sest ühtegi teist võimalust meile teatris ei näidatud. Tõde on alati jaotatud inimeste vahel laiali, kellelgi ei ole seda täielikul kujul, ütleb Milo Rau, „ja kui läheb mängimiseks, siis on tegemist rituaalse kokkuleppega, kus kunagi pole võimalik öelda, kes sa oled ja kes on teine.“

 

Ebamäärane oma piirjoontes. Nüüdisaegset teatrit on sageli kahtlustatud selles, et näitlejad ilmuvad laval „iseendana“. Nagu juba eelpoolgi viidatud, juhtub seda tegelikult haruharva − laval lihtsalt ei saagi keegi olla tema ise, isegi kui ta seda tahaks. Mõned näitlejad suudavad küll mängida „iseennast“, kuid seegi on tegelikult juba fiktsiooni loomine ning uue karakteri kasvatamine. Mäng ei ole säärases teatris kaotanud grammigi oma aktuaalsusest, kuid tema eesmärk ei ole enam muinasjutumaailmas elamine, vaid reaalsuse ja fantaasia hall, hämar ning võluv piiritsoon. Olla võimalikult lähedal reaalsusele, kuid seda mitte kopeerides, vaid reaalsust provotseerides, santažeerides ja fiktsionaliseerides, õõnestades vaikselt, kuid järjekindlalt seda, mida meile nii reaalsuse kui autentsuse pähe serveeritakse.

Hindan seetõttu kõrgelt nii reaalsust kui ka realismi, kuid neil ei ole midagi pistmist näitlemisega, mis mõistab reaalsust kui midagi, mis on „päris“, ja realismi kui midagi, mis seda meile „autentsena“ vahendab − sest tulemuseks on laadanali. Minu usk lava maagilisusesse on jätkuv: midagi siin juhtub. Ja selleks ei ole tegelikkus. Selleks on kujutlus. Alati ebamäärane oma piirjoontes, igavesti kõhklev oma autoriteedis, sest nagu on klassikud oma memuaarides kirjutanud: „Südames olen ma mina ise, aga et ma ei tea, kes see on, siis mu püüded seda teada saada on laialivalguvad ja kohmakad − ja muidugi vastuolulised“ (Andre Agassi).

Ainult seal, inimliku ambivalentsi lõpututes koobastes võib veel leida pelgupaika ükskõik milliste ideoloogiliste normatiivide eest, ning ainult selle koopa seintelt võib veel leida piisakesi, kus peitub midagi, mida pidulikumates seltskondades võiks nimetada „eluks“. Ent nagu elu, nii ei saa ka säärane mäng sündida juhuslikult, vedamise korras ja alati. Ütlen seda mitte kellelegi mitte midagi ette heites, vaid teatud nukrusega, mis saabus märkamatult, kuid siiski ootamatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht