„Naine on samuti inimene?”

Vaba Lava „sugu: N“ on naiste kollektiivne appikarje, kümmekonnast ministseenist koosnev allegooriline süüdistuskõne.

ALVAR LOOG

Vaba Lava „sugu: N“, lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, dramaturg ja teksti üks autoreid Maria Lee Liivak, kunstnik Kairi Mändla, valguskujundaja Priidu Adlas. Teksti autorid ja esitajad Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast. Esietendus 25. XI 2015 Vabal Laval.

1.

Mulle meeldivad naised väga. Samuti meeldib mulle väga naistest rääkida. Küll aga ei armasta ma kuulata, kuidas naistest räägivad naised ise. Minu senine elukogemus ütleb, et peaaegu iga naine – ka kõige kirglikum feminist või meestevihkaja – vaatleb ennast ja oma sookaaslasi argiolukorras enamasti tahtmatult ja teadvustamatult maskuliinsest vaatepunktist ehk kohaldab välimusest lähtuvaid seksistlikke kriteeriume. Sealjuures on naised oma järeldustes ja hinnangutes igal võimalusel mõnuga halastamatult (sageli ka ülekohtuselt) kriitilised.

Järeldustest ja hinnangutest ei pääse naised aga kuidagi, sest bioloogilisest soojätkamise soovist tulenev vajadus meestele meeldida ning tajuda parima võimaliku partii tegemiseks oma positsiooni turul on õpetanud nad mõtlema hierarhiliselt. Väliste füüsiliste ja stilistiliste parameetrite hindamise mõõdupuust, sellest meeste ilumeele funktsioonist, on saanud naiste käes vihkamise tööriist – seisukohad, mida see õrnema sugupoole kasutuses toodab, on enamasti negatiivsed, armutult hukkamõistvad oma objekti suhtes (selleks on tihti subjekt ise).

Enesetsensuurita naisterahva jutust ja kehakeelest kumab silmatorkavalt sageli läbi halvasti varjatud etteheide sookaaslastele, et need üldse eksisteerivad: põlgust pälvivad nii liiga noored kui ka liiga vanad, nii liiga ilusad kui ka liiga koledad. Hierarhiliselt mõtlev naine ühtepidi lohutab ja meelitab ennast (vähemalt keegigi on minust vanem ja koledam!) ning teistpidi loob ja süvendab oma komplekse ja alaväärsustunnet (peaaegu igaüks paistab olevat noorem ja pandavam kui mina). „Peeglike, peeglike …“, teadagi. See igapäevane endale korraldatud iludusvõistlus kulutab hinge, jätab kreeni vajuva enesehinnangu üha kasvava gravitatsiooni kätte. Sulguv ring, lõksus teadvus, progresseeruv paranoia …

Avameelses vestluses ennast ja oma sookaaslasi mehelikust vaatepunktist hindav naisterahvas on psühholoogilises plaanis abitu ja alasti rohkemal määral, kui ma naisi idealiseerida armastava mehena näha soovin.

2.

Vaba Lava selle hooaja kuraatoriprogrammi raames välja tulnud lavastuse „sugu: N“ trupp koosneb neljast naisest, kes räägivad laval tunni ja 40 minuti jooksul naistest. Nad on kehastatavate karakteritena üsna abitud ning psüühiliselt päris alasti, aga seda mitte omasüüliselt omaksvõetud maskuliinse vaatepunkti, vaid end igast suunast otsekui paratamatult peale suruva meheliku maailmakorralduse tõttu.

Selgub, et naine olla on alandav ja halb. Seda mitte bioloogilises, vaid sotsiaalses mõttes. „sugu: N“ on noorte naiste kollektiivne appikarje, kümmekonnast ministseenist koosnev allegooriline süüdistuskõne koos süüdimõistva kohtuotsusega. Kuid kes on süüdi? Ega ometi mitte kõik mehed, viimne kui üks? See kõlaks sama jaburalt ja ebaõiglaselt kui kristlik pärispatu õpetus.

Nimesid on siin raske nimetada, sest meeste füüsiline ja sümboolne naiste üle domineerimine, mis omandab kahetsusväärselt sageli vägivalla vormi, on oma ajaloolises kestvuses muutunud kogu meie koduplaneedil sedavõrd normaalseks ja peaaegu normatiivseks, et näib justkui järgivat universumi arhitekti algset loomisplaani. Seda toetavad ja kaitsevad nii avalik arvamus, seadusloome, religioon kui ka peavoolu meedia. Kuidas seda vaidlustada, kellele kaevata, keda vastutusele võtta?

„sugu: N“ tegijad on valinud vaidlustamiseks kunstilise strateegia (võimalik oleks olnud ka kollektiivne töö-, nälja- ja/või seksistreik, pikett, allkirjade kogumine jne). Lavastuse trupp portreteerib teatrikunsti vahenditega status quo’d, ühiskonnas valitsevaid soolisi stereotüüpe ja normatiivseid hoiakuid, mis suunavad meid kõiki soost olenemata käsitlema naisi teisejärguliste olenditena, mitte eesmärgina iseendas, vaid vahendina.

See lavastus on nii sisus kui ka vormis igati kooskõlas valitseva ajavaimuga, mis sünnitanud Eestis viimastel aastatel kodanikuühenduste ning autoriteatri laine (viimast võib valdkonnasiseselt käsitleda esimese avaldumisvormina). „sugu: N“ kannab endas arhetüüpset paljastatud rinnaga relv käes barrikaadile tõusmise paatost (kodanikul on kõrini, ta haarab kirve) ning on seega kõrvaltvaatajale pilkupüüdev ja meeliköitev – sellest ka juba enne esietendust viimse istekohani välja müüdud saalid.

Sündmusele lisas magusat eelmaitset teadmine, et feminismimalakaga ei hakka Vaba Lava black box’is fantoomset maskuliinsust nüpeldama mitte mingid eakad ja füüsiliselt amortiseerunud daamid, kelle „parim enne“ naisena on pöördumatult möödas (mis selgitaks ühtlasi kõigi freudistliku tarkvaraga isikute silmis nende avalikku rahulolematust nii meeste kui ka maailmaga), vaid noored, kenad ja edukad (ning seega ilmselt igas mõttes kompleksi- ja neuroosivabad) naised, kellel pealegi igaühel kodus ootamas lapsed ning tegus, kultuurne ja suuremal või vähemal määral kuulus kaasa. Milline on see nende vimm, mis kogunend salaja, mis end enam talitseda ei luba ning nüüd ja siin lavastuseks peab saama?

„sugu: N“ on tõeline kodanikukunst, mille taga on ilma teatri, valmisteksti ja lavastajata neli naisnäitlejat (Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp ja Evelin Võigemast), üks naisdramaturg (Maria Lee Liivak) ning kongeniaalsete kaaskodanike vabatahtlik materiaalne abi (hooandja.ee). Ehkki seda teatritegu turundati meedias tüdrukutebändi ettevõtmisena ning kujutati oma sisus kui maskuliinse maailmakorralduse dekonstruktsiooni, võeti paar nädalat enne esikat siiski kaks meest (Priit Võigemast ja Henrik Kalmet) appi lavastama, mille peale pisike šovinist ja isehakanud soovõrdsusvolinik minus hõõrusid sportlikust võidurõõmust käsi ning vaatasid üksteisele heldinult silma – told ya!

3.

Naisõiguslus, my ass! Adopteeritud idioot minus küsib eneselt siiralt: kas see teema pole mitte liiga igavene (ehk oma praktilistes põhjustes ja tagajärgedes liiga muutumatu või liiga aeglaselt muutuv) selleks, et olla kellelegi üldse tõeliselt isiklik ja päevakohane? Murelikud arutlused naiste majandusliku, sümboolse ja seksuaalse diskrimineerimise üle kuuluvad justkui eelmisesse ajastusse, kui see „äsja avastatud“ probleem evis teatavat uudsuse võlu ja värskust ka väljaspool väheste valgustunute kitsast ringi. Vähemalt minu eluajal on feminismi diskursus olnud Eesti kultuuriruumis kahjuks rohkem ajutine moeasi ja interpretatsiooniline strateegia intellektuaalses klaaspärlimängus (teatav teoreetiline tööriist tegelikkuse, sh kunsti erisuguste avaldumisvormide tõlgendamiseks) kui püüd leida praktilisi lahendusi sotsiaalsele probleemile, mis pole vahepeal kuhugi kadunud.

Naiste sooline diskrimineerimine on Eestis teemana justkui teadvustatud ja tõsiseks tunnistatud, ent sellest on saanud ühtlasi üks nähtus teiste taunimisväärsete ilmingute reas (nagu kehv kliima, korrumpeerunud valitsus, süvenemisvõimetu ja skandaalijanune meedia, liigselt kosmopoliitilised või rassistlikud kaaskodanikud jms), mida ka haritud ja ilmanäinud inimeste seltskonnas sageli ja meeleldi mureliku suuga kirutakse, ent mille muutmise või muutumise võimalikkusse keegi justkui enam eriti ei usu.

Feminismi diskursus näib olevat XXI sajandil kahjuks kaotanud oma teravad nurgad ja väljendusjõu, saanud otsapidi ise klišeeks ja stereotüübiks, vaibunud üksikute kibestunud koerte kiretuks, monotoonseks ja jõuetuks haukumiseks vääramatult oma kursil teed jätkava karavani sabas. Kuidas jahtunud supp uuesti üles soojendada, et see maitseks värskena?

4.

Mäletan varasest koolipõlvest üht järjekordset klassijuhatajatundi, kus meile, kaakidele, püüti loogilise argumentatsiooni toel selgeks teha, et õpetaja on samuti inimene. See vaatepunkt tundus mulle uudne ja huvitav ning ka arutluskäik pealtnäha korrektne, aga järeldus paistis rutakas. Ise leidsin, et õpetaja on ju ometigi õpilase funktsioon! Väärtuste konflikti õieti ei tekkinudki, minu tõekspidamiste muutumisest rääkimata, sest mina olin noor, rumal ja empaatiavõimetu õpilane ning õpetajate kaitseks tegi kihutustööd üks nende endi hulgast. „sugu: N“ suhtes olin peaaegu samasuguses seisus: mulle kui mehele rääkisid manitsevalt naisõiguslusest (ehk minu ja mu sookaaslaste süüdimatust šovinismist) naised ise. Etendusele minnes ootasin vähemalt ühte kahest: kas väärtuste konflikti või koguni omaenese tõekspidamiste muutumist. Pidin pettuma, sest minu ideoloogiline ja emotsionaalne kongeniaalsus lavastuse autoritega oli peaaegu täielik. Tean juba ammu, et naine on samuti inimene. Kvaasisotsialisti ja liberaalina olen kõigis sotsiaalsetes küsimustes ühtlasi täielik profeminist. Seetõttu oli mul saalis natuke igav. Noogutasin mõttes kõigele kaasa –kunstiteosega kohtumisel seda ideaalis juhtuma ei peaks. Konflikti teravik läks minust mööda, etendus töötas natuke tühikäigul. Aga see on minu, mitte lavastuse probleem.

Üldiselt oli trupil õnnestunud sotsiaalse feminismi mahajahtunud supp valitud kunstiliste strateegiate abil uuesti soojaks, söödavaks ja mõistusele maitsvaks teha. Peamise võttena leidis kasutamist kultiveeritud nihe sõnumi semantilise sisu ning sõnastus- või kujutamisviisi vahel. Rakendust leidsid nii koomika kui ka traagika, nii iroonia kui ka grotesk, sekka helde käega sümbolismi. Ehkki lavastuse sõnum oli sama plakatlik kui pealkiri ning pretensioon varjamatult pedagoogiline, käis esteetika ideoloogiast üle, teostus rõhus intellekti asemel pigem emotsioonidele.

Lavastuse manifesteerivat sisu ühtepidi varjas ning teistpidi pooleldi varjatud moel võimendas õnnestunud kujundiloome: tüdrukute abiellumine kodutehnikaga, katkised nõud nõudepesumasinas, toidu valmistamine ehitustööriistadega jne. Koomilise võõritusefekti kasuks töötasid leidlikud parafraasid: spordireportaaž pereema päevast, kodutehnika kasutusjuhendi esitamine kirikliku abieluvande pähe, tänusõnad sõimu asemel jne. Mitme stseeni satiiri löövus oli „Tujurikkuja“ parimate sketšide tasemel, ainult kuidagi armsal moel pehmem (konteksti arvestades ei sobi vist öelda, et naiselikum?). Kõige vähem läks mulle, kalestunud postmodernistile, nii esteetilises kui ka emotsionaalses mõttes korda lavastuse ainus stseen, milles sõnumi sisu ja selle väljendamiseks valitud kunstilise strateegia vahel polnud vähemalt minu silmis vähimatki loovat vastuolu (Mari-Liis Lille segase sõlmitusega monoloog ühele oma naissoost esivanemale).

Enim küsitavusi ja seejuures ka loovat huvi lavastuse autoripositsiooni vastu tekitas aga avastseen, kus Mari-Liis Lille esitatud kõne naiste sotsiaalsest ebavõrdsusest ja seda saatev lavaline tegevus olid iroonilised ühtaegu nii oma objekti (kädistavad, hüsteerilised, õelad ja meestele iga hinna eest meeldida püüdvad naised), sümboolse subjekti (sentimentaalse sisuga ilukirjandusteostest pärit ideaalide järgi elada püüdev don Quijote) kui ka reaalse subjekti („Mis on sellel pildil valesti?“) suhtes.

Tihedat teksti tuli kuraditosin minutit järjest nagu kuulipildujalindilt, seda sai rohkem, kui keegi süveneda jõudis, ning enne oma sisulist kulminatsiooni („soolise võrdsuse vastand pole mitte sooline erinevus, vaid sooline ebavõrdsus“) jõudis kõnealune monoloog minu silmis ohtlikult ja huvitavalt lähedale sellele, et muutuda (tahtmatult?) enese paroodiaks.

5.

„sugu: N“ on tehtud ja esitatud kirega, mille intensiivsus oli minu arust üks suuremaid viimastel aastatel Eestis nähtud autoriteatri tööde hulgas, rääkimata võrdlusest vana kooli suurte riigiteatrite valmisdramaturgial põhinevate repertuaarilavastustega. Tüdrukutebändi sünergia ja sõnumi pussy power rokkisid ehedalt ja isikupäraselt. Lavastuse välispinnal tundus olevat lihvimata pindasid ja nurki, mis oli vägagi toimivalt punk.

Usun, et tulemus saanuks veelgi mõjuvam, sõnumi lõiketera vahedam, kui tüdrukud oleksid esitanud laval stereotüüpide asemel iseennast. Nad kõik kehastasid ühte ja sedasama ohvrirolli, justkui julgustades naisi end sellest välja murdma. Seejuures jäi mulje, et süüdi on kõik, kes end ohvrina (ära) ei tunne, kes kannatajatega kaasa ei karju, sh kõik oma elu ja ümbritseva sotsiaalse tegelikkusega rahul naised. Etenduse kuludes hakkas mind järjest enam häirima, et laval näidatud lood ja karakterid edastasid üksnes kannatusi ning dramaturgias puudus peaaegu igasugune kõhklus ja/või väitlus: lavastuses esitati rohkem valmis vastuseid kui värskeid küsimusi, andmata sealjuures hetkekski sõna mõttelisele vastaspoolele.

Mees kui selline on lavastuses kogu aeg kohal, aga mitte laval. Meeste eest (ning ühtlasi ühemõtteliselt nende vastu) räägib justkui tegelikkus teatriseinte taga ning seda teaduslikult peegeldav statistika, mis etenduse avastseenis ette vuristati. Mees ilmub selles lavastuses publiku ette üksnes valusa – või parimal juhul tühja – kohana naise kehas ja teadvuses: ta jääb saabumata pidulikule romantilisele õhtusöögile, lõpetab õhtul voodis kolme sekundiga, annab oma olemasolust tagantjärele märku verena naise näol ja pulmakleidil jne. Ta on traagiliste tagajärgede destruktiivne põhjus: südametu, võimukas, kapriisne ja vägivaldne. Ta on konkreetsete etteheidete ebamäärane objekt, otsekui ürgne algkurjus, nagu Saatan kristlikus mütoloogias (saba ja sarvede asemel viidatakse korduvalt tema eenduvatest kehaosadest kõige iseloomulikumale, seda otsekui demoniseerides).

Neid edasikaebamisõiguseta süüdistusi sai etenduse kuludes natuke liiga palju: õiglust jalule seada püüdes loodi uut ebaõiglust, ühte stereotüüpi lõhkudes ehitati teine samasugune asemele. Naistele kaasamõtlemise ja -tundmise asemel hakkasin mehena kohati hoopis ennast sümboolse vägivalla ohvrina tundma, otsisin mõttes tuttavate dramaturgide ja lavastajate hulgas advokaati. Kes kirjutaks ja lavastaks, näitaks, et mees on samuti inimene?

6.

Lõpetan oma heietuse seal, kust alustasin, nimelt omaenese seisukohaga naistest rääkivatest naistest. Usun, et selles võib peituda „sugu: N“ lavastuse trupi probleemi lahendus. Mehelikult seksistliku vaatepunkti teadvustamatu omaksvõtt ja kasutamine, mis vähendab minu silmis naiste veetlust ja isikupära, on samaaegselt peamine takistus teel naiste omavahelise solidaarsuseni. Kapiseksism ja igapäevased endale korraldatud iludusvõistlused ei soosi õrnema sugupoole ühisrinde teket – naine on naisele nõid.

Seejuures olen veendunud, et seda palju kirutud meeste maailma juhivad tegelikult nii otseselt kui ka kaudselt needsamad alamakstud ja üleekspluateeritud naised. Meenub üks tabav ütlus Uku Masingult: „Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride saavutusist, siis oleks kadund ta otstarv ja teda ei oleks enam“ („Pessimismi põhjendus“, lk 36). Sama kehtib tegelikult ka kõigis teistes valdkondades. Ning seega on naiste ohvriroll suuresti omasüüline. Parafraseerides feminismiklassik Simone de Beauvoir’d: ohvriks ei sünnita, vaid saadakse.

„sugu: N“ lavastuses kõlas muu hulgas ebamäärane süüdistus selle kohta, et riigikogu liikmete hulgas on naisi kõigest neljandik. Huvitav, kes need mehed sinna valis, kui enamik valijatest on naised? Sama skeem kordub suuremal või vähemal määral ka mujal. Naised ise ei vali naisi, ei anna neile piisavalt võimalust, vastutust ega palka ei hariduses, äris ega tööhõives.

Usun, et naise täielik sotsiaalne emantsipatsioon ei alga mitte ühiskondlikest väärtushinnangutest või koodeksitest, mis on väidetavalt meeste kehtestatud, vaid eelkõige tema enese peast. Kui sealt kaob bioloogiliselt determineeritud hirm osutuda nii enese kui ka teiste silmis liiga vanaks ja/või koledaks, saab naisest täisväärtuslik inimene, mehega psüühiliselt tugevuselt võrdne, kes julgeb mitte üksnes soovida, vaid ka eeldada ning nõuda meestega võrdset kohtlemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar