Näitleja kui omaenese lühikroonika

Alvar Loog

Ülim viis teatrilaval aus olla on olla ise, „mängida” iseennast, tegeleda omaenese reaalsete probleemidega. Teatri NO99 „Iga eht südamelöök”, autorid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja NO99 trupp, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Mängivad Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Inga Salurand ja Marika Vaarik. Esietendus 22. II teatris NO99. Von Krahli teatri „Ori”, lavastaja ja esitaja Ivo Reinok, lava-, kostüümi-, foto- ja videokunstnik Jana Solom. Esietendus 13. III Von Krahli teatri pööningul. Teatrit on kõigist kunstiliikidest kõige enam hinnatud meditsiini kategooriates: juba vähemalt Aristotelesest peale käsitletakse lavakunsti ühel või teisel moel kui teraapiat. Varem nähti teatri eesmärgi ja vähemal määral ka olemisõigustusena ennekõike publiku katarsist (ehk emotsionaalset puhastumist). Dramaturg, lavastaja ja trupp olid selles protsessis pelgalt ämmaemanda rollis. Autoriteatri ajastul on üha olulisemaks muutumas dramaturgi, lavastaja ja/või näitleja katarsis – ja seda mitte pelgalt vahendi, vaid eesmärgina. Nimetatud tähenduses toimib teatrilava seal askeldajatele psühhoanalüütiku diivanina. Minu jaoks tegi psühhoanalüütilise teatriga Eestis otsa lahti Tartu Uue teatri „Elud” (2009, lavastaja Andres Keil) – täpsemalt üks osa sellest lavastusest, kus iga näitleja rääkis oma loo. Sel aastal olen ilma otsimata sattunud juba kolmele kaudselt sarnast pretensiooni ning probleemipüstitust evivale uuslavastusele: mõne kuu eest vaatasin teatris NO99 „Lindmeest”, 2. aprillil nägin aga ühe õhtu jooksul NO99s ja Von Krahli teatris vastavalt lavastusi „Iga eht südamelöök” ja „Ori”. Järgnevalt vaatlen lähemalt kahte viimast.

1.

Ülim viis teatrilaval aus olla on olla ise, „mängida” iseennast, tegeleda mitte näitekirjaniku väljamõeldud, vaid omaenese reaalsete probleemidega, ning loota, et need ka publikule korda lähevad. Või siis müüa vaatajatele koos lahendusega maha ka oma probleemid. Milliseid probleeme lahendatakse kahe meie juhtiva avangardteatri nimetatud uuslavastustes?

„Iga eht südamelöögi” kavalehe tekstis räägitakse elust ning selle vahetu kujutamise võimalikkusest teatrilaval, nimetades meie argist eksistentsi muu hulgas üldistavalt „rutiinseks, väsitavaks, tüütuks”. Konkreetse lavastuse põhjuseks ning olemisõigustuseks esitatakse sealsamas otsekui kriisikava aluspostulaadina mõjuv äratundmine: „ainult kunstis ongi veel võimalik kogeda tõeliselt elavaid hetki”. Teatri kodulehel lubatakse laval näidata ning seeläbi publikule tunda anda „ehedaid südamelööke”, lavastuse sihtgrupina määratletakse inimesed, „kes tunnevad, et sellest kõigest, mis moodustab nende elu, ei piisa ning kes otsivad võimalust kogeda, tunda ja näha midagi, mis tuksub me elude sügaval südames”.

„Orja” lavastaja ja ainuke näitleja Ivo Reinok lausub lavastuse kohta selle kavalehel: „Tunnen, et mu sisse on 25 aasta jooksul kuhjunud viha, tunge ja ihasid, millest ma tahan lahti lasta, et minna edasi parema ja puhtama inimesena. […] Tahtsin, et see toimuks inimeste ees, et ka teised saaksid sealt mingi puhastumise kogemuse”.

Seega on mõlema lavastuse näol tegu kunstiteostega, mille puhul võib – või koguni tuleb? – mõõta õnnestumist mitte niivõrd nende esteetilise (ehk abstraktselt kvalitatiivse), vaid pigem praktilise (ehk konkreetse ning sellisena kvantitatiivselt mõõdetava) mõju järgi?

2.

Huvitav ja uudne on ka viis, kuidas mõlemad lavastused tehniliselt teostati. Ivo Reinok kolis lava Von Krahli teatri saalist sama maja pööningule, kohe päris katuse alla, kus on sama külm kui õues (minu nähtud etendusel paar miinuskraadi). Intervjuus Raadio 2-le (1. IV) sõnab Reinok, et plaan oli etendusi anda algusega kell 4 öösel, hiljem kujunes (eelkõige seadustega määratletud öörahu kaalutlusel) algusajaks kell 22.

Teater NO99 kogus Hooandja veebiportaalis raha, et saata kõik trupi seitse näitlejat kolmeks nädalaks reisile, igaüks eraldi eksootilisse kohta. „(Ä)ramineku tingis lavastus ise,” ütles teatri dramaturg Eero Epner intervjuus Postimehele (veebis 3. I). Tunnistan, et olin millegipärast kindel, et see on lihtsalt NO-teatri järjekordne sotsiaalne eksperiment, millele järgneb pedagoogilise sisuga praktiline puänt – umbes nagu kirjanik Kivisildniku aastatetagune suuresummaline rahuldatud rahataotlemine kultuurkapitalilt teose „Kutse” väljaandmiseks (Kivisildnik pani papi endale tasku, voltis mõnikümmend puhast paberilehte kokku, kirjutas peale „Kutse” ning sisse „Tulge mõistusele!”).

Kuna oli välja kuulutatud, et „Iga eht südamelöök” baseerub Juhan Liivi luulel, tundus see reisiaktsioon kuidagi imelik. Miks peaksid näitlejad tema valu, melanhoolia ja joovastuse mõistmiseks kodumaalt – mida Liiv ise luules hellitavalt oma „salanaiseks”1 nimetab – ära sõitma, miks peab neid „ehedaid südamelööke” piiri tagant importima? Uskusin, et see raha (15 185 eurot 518 annetajalt) antakse lõpuks nt mõnele Eesti Vabariigi asüülitaotlejate varjupaigale, et aidata siia „ehedaid südamelööke” otsima tulnud põgenikest avantüristidel kodutee uuesti üles leida vms.

3.

Aga midagi sellist ei olnud. Teater NO99 saatiski oma näitlejad mööda maailma laiali, kusjuures sihtkoha sai igaüks kuuldavasti ise valida. Lavastuses endas nendest reisidest minu silme läbi nähtuna mingit suuremat jälge ei leidunud, üksnes üks kümneminutine ports kokkukleebitud koduvideosid, kus kordus läbisegi iroonilisel ning paatoslik-poeetilisel moel isamaa ja üksinduse temaatika. Enne seda lugesid näitlejad paarkümmend minutit kesklaval seistes Juhan Liivi luulet, igaüks omas võtmes. Hästi ja kuulamapanevalt lugesid, ent traditsioonilisest kooliaktuse luulekavast eristas seda üksnes kohatine iroonia ja teksti kasutamine kõneharjutuse atribuudina.

Suurema osa ülejäänud etendusest moodustas miski, mis tundus justkui improvisatsiooniliste etüüdide fikseeritud best of. See nägi välja kui teatrikooli prooviklassi lavaletoomine, näitleja loomingulise ja tehnilise enesearendamise protsessi mahamüümine kunsti pähe. Otsekui mingi aususe ja siiruse illusiooni loomiseks askeldasid laval näitlejate kodanikunimelised tegelased. Kavalehel kirjutatakse selgituseks, et näitlejad „mängivad neidsamu inimesi, kes nad ise on, kuid mitte iseennast” (?!?). Publikule pakuti raskesti söödavat segu metateatrist ja metaeksistentsist. Toimus esineja võõritus nii iseendast kui inimesest ja iseendast kui näitlejast. Küllap see näitlejatele midagi andis. Ent mida see pidanuks andma publikule?

Lavastajatele Tiit Ojasoole ja Ene-Liis Semperile on pealtnäha hakanud huvi pakkuma üks spetsiifilist tüüpi fenomen: „näitleja ausus” ja selle aususe pealt potentsiaalselt võimalikuks saav emotsioonide vallandumine/vahendamine. Aususe avamisele ning emotsioonide avaldumisele usutakse kõige paremini kaasa aitavat erisugused piirialad ning -situatsioonid, iseäranis see niitkitsas eikellegimaa elu (resp inimese) ja kunsti (resp näitleja) vahel. Trupi esitatud etüüdid olid justkui teatav teatritehniliste vahenditega toimuv „Fight Club”, kus näitlejad püüdsid iseennast ning üksteist enese vaimse ülesäratamise eesmärgil emotsionaalsest ja intellektuaalsest tasakaalust välja lüüa. Üks lavastuse märksõnu võiks olla „kultiveeritud ebamugavus”. Lavastaja Ojasoo sekkus mitmel korral saali poolelt etendusse, esitades näitlejatele nimeliselt suunatud küsimusi, millele ta tegelikult vastust ei oodanudki. Üksikute halvasti artikuleeritud repliikide kõrval sai ta reaktsiooniks üksnes (taotluslikult halvasti?) näideldud kohmetust.

Ivo Reinoki „Ori” on klassikalise jaotuse kohaselt rohkem tantsu- ja muusika- kui draamalavastus. Selle ainus sõnaline osa tuleb lindilt: need on katked intervjuust muusik John Frusciantega. Mulle on tähenduslikuna meelde jäänud etenduse algusesse paigutatud lõik, kus Frusciante räägib, kui oluline on iseend mitte liiga tõsiselt võtta, kuidas inimesel (iseäranis rokkstaaril) pole kolmandat valikut kahe võimaluse vahel: kas olla bad nothing või good nothing. Ori ja peremees on lavastuses seega ilmselt üks ja seesama subjekt.

Lavastuses „Ori” tõlgitakse emotsioonid muusika ja füüsilise eneseväljenduse keelde ning kasutatakse seejuures intellektile mõeldud sümbolismi (lava kujunduselemendid, mängud hämarate identiteetidega, koreograafilised metafoorid jm) segamini kõige räigema naturalismiga (kohe alguses kuseb Reinok nt publiku silme all ämbrisse). Ühtaegu on taotletud ausust ja ehedust ning selle tavatust hulgast tulenevat näitleja ja publiku ebamugavustunnet. Reinok katsetab selle umbes 50 minuti jooksul, mis etendus kestab, nii enese kui ka vaatajate füüsilist taluvuspiiri: ruumis on väga külm, kuid poolalasti näitleja roomab ja viskleb otsekui marutõbise kummitusena mööda lava ning esiridasid ringi, karjub ja kähiseb, jäme rauast kett kaela soonimas. Kui keegi soovinuks ära minna, tulnuks tal kõndida üle lava. Minu nähtud etendusel ei „soovinud” keegi.

Mõlema lavastuse (kui kultiveeritud kannatuse) lõpus toimus kirgastumine: vastavalt tants ning ahelate heitmine, mis pidanuks justkui lavalolijate kõrval tervendavalt vabastama ka saalisistujad.

4.

„Ori” on väga intensiivne, terviklik ning meeldejääv teatrikogemus, mis vastab kogu oma šokitaotlusele vaatamata liigagi hästi lavakunsti kompositsioonireeglitele. Ühtlasi on see rohkem rituaal kui teatrietendus (kui neid kahte siinkohal tinglikult vastandada) – ideaalis võiks see olla ühekordne sündmus, mitte repertuaariühik. Teatrilavastusena jäi see mulle natuke õhukeseks ning üheplaaniliseks, hoopis parema „hinde” annaksin „Orjale” performance’i kategoorias.

Kui „Ori” raamib (ehk põhjendab ja selgitab) end ise väga hästi, siis NO99 uuslavastuse puhul on teatri lavastajad, dramaturgid ja näitlejad mõelnud end sisse kaanonisse, millele publik (vähemalt minu näitel) – ja vist ka lavastuse praktiline teostus – veel päris hästi järele ei tule. Trupp on kulutanud lavastuse kontseptuaalseks väljamõtlemiseks ning füüsiliseks väljatöötamiseks pikki kuid, arendanud kõik meta- ning metametatasandi nüansid peensusteni välja, kuid pole võtnud arvesse, et vaatajal on selle kõigega suhestumiseks kõigest need vähem kui kaks tundi, mis etendus kestab. Isegi kui lahenduse saab selle ajaga kätte, siis probleemi ennast kardetavasti mitte – ja lubatud katarsisega on lood juba hoopis kehvad.

„Iga eht südamelöök” on kogu oma pretensioonikuse juures liiga vähe eneseküllane, see ei suuda end ise raamida ning vajab dramaturgi kirjutatud kasutusjuhendit: selgitusi, põhjendusi ja ehk isegi õigustusi. Kuid lavastuse kavalehel ning teatri kodulehel esitatud tekst on vähemalt mulle liiga üldsõnaline, kohati ka sisemiselt vastuoluline. Ja suur probleem on mul ka selle pretensioonikusega: kavalehel kirjutatakse, et teater „ei saa olla suurem kui elu”, küll aga loodetakse ja peaaegu lubatakse, et selle lavastuse puhul on teater „intensiivsem” ja „ehedam” – ehk elusam – kui elu. Äkki peaksid NO-teatri poisid-tüdrukud tõesti rohkem teatrimajast väljas käima?

5.

Mõlema vaadeldud lavastuse eelreklaamis rõhutati, et nende puhul pole oluline mitte vorm või sisu, vaid vahetu mõju. Reinok lootis eelkõige ise puhastuda. Loodetavasti ja usutavasti see tal ka õnnestus. Ja minul oli saalis külm, väga meeldejäävalt külm, kohati natuke õudne ka – seega sain samuti mingi vahetu elamuse. Teater NO99 lubas otsekui benji-hüppe korraldajate turgu solkides pakkuda midagi väga ehedat ja intensiivset, mida tavaelust muidu (enam) ei leia. Kuid minu subjektiivne arusaam ehedusest ja intensiivsusest erineb tugevasti NO-teatri lavastuse teostusest ning ilmselt ka mõttelisest ideaalist (juhul kui need peaksid üksteisest erinema). „Iga eht südamelöögi” etendusel kohtusin ma ikkagi üksnes teatriga, mis oli liiga abstraktne ehk liiga kunstlik selleks, et mõjuda ehedalt. Otsitud aususe ning intensiivsuse seisukohast oli selles kõiges liiga palju punnitatust ja tühikäiku. Tunnistan, et mul oli väga raske sellega kuidagi kontseptuaalselt või emotsionaalselt suhestuda.

Mõlema lavastuse puhul jäi ühtlasi meelde see peaaegu religioosne pühalikkus ja akadeemiline tõsidus, mis saatis kogu eelreklaami ning etendussituatsiooni. Tundub, et meie teatriavangard on jõudmas senisest postmodernistlikust „palaganist” uude epohhi, kus tegijad ei vaja enam iroonilist distantsi maailmast, iseendast ning oma loomingust, mis mõjuks sisemise surve all vastavalt lõhki ning lolliks minna ähvardavale kunstile ja kunstnikule ventiilina. Mõlema lavastuse isiklikkuse aste on sedavõrd suur, et suutmatus tunda näitleja(te) valu ja vaeva näitab vaataja empaatiavõimetust ning selle suutmatuse väljendamine puudulikku lastetuba. Tunnistan, et minul isiklikult oli seda sorti teatriga kohtudes natuke kitsas. Väga ehedalt ja intensiivselt kitsas.

6.

„Orjad, ärgem needkem elu!”2


1 Juhan Liiv, Sinuga ja sinuta. Eesti Raamat, 1989, lk 117.

2 Arthur Rimbaud, Hooaeg põrgus. Illuminatsioonid. Tõlkinud Lauri Leesi. Perioodika, 1997, lk 85.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming