Näidendivõistlus 2009

M.V.

2009. aasta näidendiv õistluse võitjad :I koht (40 000 krooni) – Martin Algus, „Postmodernsed leibkonnad”.II koht (25 000 krooni) – Siim Nurklik, „Kas ma olen nüüd elus”.III koht (20 000 krooni) – Loone Ots , „Libuhunt”.Eripreemiad: Raivo Kütt, „Brüsseli hull”; Andri Luup, „Piloot”; Lauri Vahtre, „See toru seal laes”.Äramärgitud: Jaan Aps, „Õnnelikud lapsed”; Katariina Kabel, „Aline ehk Tuled põlevad, aga kedagi pole kodus”; Mart Kase, „ELU 2.0”, Kaido Liiva, „Onu Alberto miljonid”, Kaur Riismaa, „Tulvavesi vaatama”, Katrin Ruus, „Katel”, Enn Vetemaa ja Erki Aule, „Ühekäeline bandiit”.Žürii: Toomas Kall, Sven Karja, Liina Pihlak, Anne-Ly Sova, Garmen Tabor, Taago Tubin ja Ingomar Vihmar

Toomas Kall, näidendivõistluse žürii esimees, kuuldavasti olevat seekordse näidendivõistluse tase üllatavalt kõrge. Milles see väljendus?

Ma ei oska varasemate võistlustega võrrelda, aga minu jaoks väljendus see igas mõttes, nii sisuliselt kui ka vormiliselt, lõpetatud tekstide arvukuses. Tähtajaks, viimasel hetkel kiirustamisi valmis visatud näidendeid nagu ka grafomaanlikke tekste polnudki nii palju, nagu võis karta. Vormiliselt võiks näidendid jagada peredraamadeks ja nn muudeks draamadeks. Erilise, mittetraditsioonilise keskkonna valikuid oli vähe, mille järgi võiks arvata, et üldpilt kisub tavaliseks. Aga psühholoogilise näitemängu kese ongi enamasti perekond, mitte mingi formaalne suhtlustasand. Esikoha töö, Martin Alguse „Postmodernsed leibkonnad” tõestas,  et perekonnaelu võib kujutada vägagi huvitavalt, näidates, kui lähestikku võivad asuda armastus ja vihkamine. Omaette vürtsi andis leibkonda üks pereliige, kes oli nii neeger kui homo – ühest küljest originaalne, teisest juba ootuspärane valik, millega autor mõõdab eesti ühiskonna sallivust. Väga mitmeplaaniline, ambivalente tekst, kus on tasakaalus tõsine ja koomiline, absurdne tasand. Omamoodi postmodernne segu kõikvõimalikest uue aja nähtustest,  kehtivatest normidest ja tabudest, samas ka kui uute klišeede, kohustuslike teemade paroodia – rassism, homoteema, võõraviha.     

Mis võiks olla see uus, mida seekordne näidendivõistluse saak võiks meie teatrisse tuua?

Vaevalt et nüüd midagi enneolematult uut, aga värske hingamise toovad uued näidendid iseenesest kaasa. Traditsiooniliste, lõpuni komponeeritud näidendite kõrval pakkusid huvi ka nn lavatekstid, mis jätavad lavastajatele rohkem fantaasia- ja mänguruumi. Teise koha saavutanud Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd  elus” on just üks näide sellisest lähenemisest. Äärmiselt sisutihe, vaimukaid paradokse pilduv tekst, täis pikki, ühiskonnakriitilisi monolooge. Lavastajatele tõeline pähkel, ent ilmselt ka paras loominguline motivatsioon. Parimad näidendivõistluse tekstid toovad meie lavadele kindlasti selle, mis on aktuaalne täna, 2009. Ja see on juba omaette väärtus.     

Mis sind kui aastakümneid dramaturgiaga nii kirjutaja kui tõlkijana seotud vana kala üllatas?

Oli põnev ja loomulikult üllatav, kui julgelt noored kirjutavad. Julgus ja vabadus mõelda ja kirjutada sellest, mis neile oluline, mõtlemata  sellele, kas näidend või lavatekst on lavastatav või kuidas publik selle vastu võtab. Traditsioonide raamid neid ei kammitse. Kolmanda koha saavutanud Loone Otsa „Libuhunt” üllatas, kui meisterlikult oli oma idee läbi viidud. Sageli väsib kirjutaja originaalset ideed teostades ära, aga siin oli kahe maailma, Kitzbergi „Libahundi”-aja ja tänapäeva ühendamine jõuliselt, sügavate allhoovustega lõpuni viidud. Või näiteks äramärgitud tööde hulgas äratas  imetlust Kaur Riismaa „Tulvavesi vaatama”, puhtalt kirjandusliku, lugemistekstina ülimalt nauditav, kuigi lavastada on seda ilmselt väga raske. Aga, jah, julgus pakkuda lavastamiseks kõrge kirjandusliku kvaliteediga tekste, see soojendas vana kala külma südant.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming