Näitleja teeb vahekokkuvõtte ehk Kuidas lavastatakse aega

Katrin Ruus

 

Von Krahli teater, “Hamletid”. Saša Pepeljajevi kontseptsioon ja lavastus, Taavet Janseni videokujundus. Mängib Juhan Ulfsak. Esietendus 3. X. “Faust”. Taavi Eelmaa tekst ja lavastus, Chalice’i muusika ja laulud. Mängivad Rein Pakk ja Chalice. Esietendus 6. X.

“Erki ja Tiina”. Autorid Mart Kangro, Tiina Tauraite ja Erki Laur, mängivad kaks viimast. Esietendus 31. X.

 

Von Krahl esitleb: Faust – Rein Pakk,

Hamlet – Juhan Ulfsak, Tiina – Tiina Tauraite,

Erki – Erki Laur.  2X ALAN PROOSA

 

Vaataja meeltes toimub teatrietenduse kestel midagi ajaga. Mis see on?

 

Von Krahli teatri kolm sel sügisel etendunud soololavastust pakkusid kõik väga erineva kogemuse,  kuid ühisnimetaja võiks kõigi puhul olla tegelemine teatri olemusega. Kitsamalt  näitlejaga teatris, ajaga teatris. Võtan kolme lavastust kui komplekti: Krahli näitlejad teevad vahekokkuvõtteid, püüdes mõelda selgeks, mida teater ülepea tähendab, kes on näitleja, missugused on ta rollid, kuidas möödub aeg teatris, kui võrrelda reaalajaga. “Hamletid” kestab tunni ja nelikümmend minutit, “Faust” ning “Erki ja Tiina” tund aega. Kella vaatamine etenduse ajal on tavaliselt negatiivse märgiga liigutus –  kui vaataja hakkab kella vaatama, järelikult on tal igav. Mida lühem etendus, seda tõenäolisem, et vaataja ei hakka rahutult nihelema, tal ei hakka igav. Sageli mõõdetakse sellega ka lavastuse headust: näe, ma ei vaadanudki etenduse ajal kella, järelikult oli hea. 

 

Tund aega mahutab igaviku

 

Taavi Eelmaa lavastus “Faust” on üsna pessimistlik. Kõige üle maailmas on jumal, õigemini mõned tema organid (suu, silm, munad ja aimatav perse) ilma kehata. Jumal on presenteeritud täieliku monstrumina, kes võimutseb, keelab surra ja situb. Kõik tundub kaamosliku hädaoruna, lõputu agooniana. Ei saa jätta tähele panemata, et inimkonna huku, jumala halastamatuse teema, on läinud lavastajale väga isiklikult korda, selles on mingit trotsi, paratamatuse tajumist ja ehk ka viha. Paralleeli võiks tõmmata Jalaka “Võluflöödiga”, kus keskmes sarnased probleemid, katastroofi äärel kõikuv maailm. Pean ennast samuti idealistiks, aga nii suured teemad nagu maailma mõte, inimese mõte, öko- ja globaalprobleemid on tahes-tahtmata kuidagi devalveerunud, ka teatris käsitletuna. “Faust” kuidagi seda devalveeritust tagasi ei pööranud, aga miks ei võiks jumala olemasolu ja inimese olemasolu viisi üle mõelda näiteks Taavi Eelmaa. Jumalat on kukutatud, tühistatud, eitatud, süüdistatud ka varem. Krahli puhul ongi positiivne, et ei tehta lihtsalt mingeid etteantud tekste, lugusid, vaid alati seda, mis lavastajale ning näitlejale korda läheb, oluline on suhe asjasse. Tegija isikliku suhte, selle kaudu, et tehtav ka tegijale endale korda läheb, on võimalik üleüldse elus teater, mis võib vaatajale samuti korda minna.  

Mefisto (Rein Pakk) on istunud lõputu aja perses ja oodanud sealt pääsemist. Ainsaks pääseteeks – et ei peaks enam jumala mune sügama – on surm. Surmaga on aga Mefistol keerulised lood. Jumal on talt surma võimaluse ära võtnud. Nii ta siis ootab seal perses, ootab ja sügab, arutleb elu ja surma mõtte üle, jälle ootab ja sügab. Mefistole oleks surm olemise viis. Surm ei ole lõpp, vaid algus, olemasolu algus. Aeg läheb, Mefisto ootab. Aja möödumist  ja kestvust märgib ka veel auto “Faust 2006” kapotil olev kuldne kass, kelle käpp liigub kui pendel, tik-tak, tik-tak, tik-tak.  Lõppeks Mefisto ka pääseb teise olemisse, oletatavasti ta sureb. Etendus kestab tund aega. Kell on olnud alles seitse, peagi on see kaheksa, ning etendus on läbi. Selle aja sisse on mahtunud  üks maailm. Selle aja sees on Mefisto oodanud terve igaviku persest pääsemist. Tund aega võib olla igavik. Teatris me võtame vastu teatri mängureeglid ja teatri aja. Teatril on eriline võim aja üle.

Kui “Fausti” vaatama läksin, ütles üks tuttav möödaminnes, et see on ju see tükk, kus sitta mängib mannapuder, kes on samaaegselt ka kaskadöör. Irooniline küll, aga mõnes mõttes kirjeldab see väga hästi teatrit ja näitleja igapäevaskisoidsust: mängid kedagi, kes võib-olla omakorda mängib veel kedagi, ning oled samal ajal ka  näitleja või  kaskadöör, kes on ka inimene päriselus. Näitleja peegeldab pidevalt iseennast, mängitavaid tegelasi ja inimesi tänavalt. Tal on väga vastutusrikas ülesanne.

 

Kes näitleja on?

 

Aja transformeerimisega ja näitlejaga tegeleb ka Saša Pepeljajevi lavastus “Hamletid”. Hamletiteks Juhan Ulfsak.  Pepeljajevile meeldib lammutada müüte ja klišeesid, nii nagu ta tegi seda  “Luikede järves” ja “Kirsiaias” (NO99), nii jätkab ta ka “Hamletite” puhul sama suunda. Seekord püüti aga eemalduda nii-öelda postmodernistlikust võtmestikust, minna tagasi alglätete juurde. Olemas on Pepeljajevile omane  ekspressiivne, kehaline, kineetiline teatrilaad. Shakespeare’i “Hamlet” on algtõukeks, seda teksti paigutatakse küll lavastuse peale ja alla, kuid põhiliselt vaadatakse teksti enda sisse. Hamleti lugu ei ole vaid ühe noore mehe ideaalide otsimise ja kaotamise lugu, vaid seekord lugu näitlejast, lugu teatrist. Mida tähendab see tekst ühele näitlejale?

Algul on üsna arusaamatu, mida Ulfsak laval teeb. Haarad küll “Hamleti” monoloogi katkeid, äratuntavaid tegevusi (mürgi kallamist kõrva, mõõgavõitlust jne),  liikumisi, kuid päris täpselt ikka ei mõista, mida nüüd näidatakse. Selgus tuleb hiljem, kui kõik need tegevused videokunsti abil kokku pannakse. Reaalajas tehtu liidetakse. Siis alles taipad, et näitleja mängis ju kõik need rollid ühe stseeni ulatuses läbi, ta oli kõik tegelased, nii Hamlet, Polonius, kuninganna, kuningas, Laertes… Ja kui pilt kokku saab, on üsna võõristav ja naljakas, samas seletab teatriparadokse väga hästi. Näitleja on paljudes rollides kogu oma elu ning võib-olla üsna tõenäoline, et ta jõuab oma elu jooksul ka “Hamleti” kõik tegelased ära mängida. Kuid milline tegelaskuju on talle kõige hingelähedasem?  Kes näitleja üldse on, kui tal on nii palju minasid? Nii ongi, et sa võid valada mürki kõrva iseendale, pidada mõõgavõitlust endaga, armastada ennast, vihata ennast. “Hamletid” on teraapiline lavastus näitlejale. Vaatajale harutab lahti teatri ja näitleja elukutse olemuse.  Meelde sööbis väga selgelt Ophelia kujutamine õmblusmasinana. Hamlet räägib Opheliaga, Ophelia vastab, aga tema tekst on vaid õmblemine, nõela kiired teravad liigutused. Tema tekst on kui müra. Tõlgendustega võib ületada kõiksugu piire, aga miks mitte mõelda siin, kuidas näitleja oma rolli üles ehitab, kes on ta lavapartner, kuidas ta temaga suhestub, millal võib muutuda lavapartneri tekst vaid ühtlaseks müraks? Mis olukordades asjade tähendused teatris muutuvad, moonduvad?

Üks lavastuse trumpe on kindlasti video. Taavet Jansen ei demonstreeri  oma oskusi videokunsti alal, vaid lõpuks ometi on Eesti teatris üks lavastus, kus video on omal kohal ja üldise eesmärgi teenistuses. Üllatavad ja värskendavad lahendused, video ei ole vaid illustreeriv komponent. Tunnistan, et varem olen eesmärgipärast ja tehniliselt perfektset videokasutust näinud Eestis vaid Norra Dance Company Wee ja Francesco Scavetta kahes tantsulavastuses (“Live*” ja “Hey dude, let’s stick around a bit longer this time”). Mõlemat on mängitud Tartus. Äkki nüüd ongi Eestis saabunud videokunsti ja teatri suhetes teised ajad. Jääb üle loota.

 

Aeg liigestest on lahti

 

Ka “Hamletites” on tegu väga konkreetselt ajaga. Ajaga mängitakse. On olemas reaalaeg, kus kõik toimub, ja on olemas kokkupakitud aeg – me näeme videolt kõikide reaalajas sündinud rollide summat. Tuleb tunnistada jällegi teatri aja erinevust. Teatri võimalust mängida ajaga, kombineerida seda ümber. Aeg on olnud tegijate käes kui üks voolitav materjal. “Hamletite” algul jookseb ekraanil lõik filmist “Thijl Ulenspiegel” (Mosfilm), kus Lembit Ulfsak on Ulenspiegelina rattale tõmmatud. See mõnesekundiline lõik kordub mitmeid kordi, on luupima pandud. Millegi kordumise läbi ja kestvusele rõhumise kaudu luuakse uusi tähendusi. See ei ole enam lihtsalt rattaletõmbamine, vaid pidevalt ja korduvalt rattaletõmbamine. Kestvuse kaudu tekivad metafüüsilised tähendused. Kestvus on teemaks ka kolmandas soololavastuses “Erki ja Tiina”, mida esitab duett Erki Laur ja Tiina Tauraite.

 

Aeg koosneb kestvustest

 

Tantsuetendust “Erki ja Tiina” on reklaamitud kui lugu stereotüüpidest (Romeo ja Julia, Daphnis ja Chloë, Rudolf ja Irma, Antonius ja Kleopatra, Bonnie ja Clyde, Barbie ja Ken, ema ja isa, tõde ja õigus, sõda ja rahu, sina ja mina…). Aga kui midagi juba ette määratleda, siis võib see võtta hoopis teistsuguse kuju. Kui laval mängivad meest ja naist ka tavaelus mehe-naise suhetes inimesed, siis tekib tihtilugu mingi nihe: kas niimoodi ikka peaks? Tundub kuidagi triviaalne. Aga seekord ei tundunud, kuna midagi ei varjataud. Erki ja Tiina olid laval kui näitlejad-tantsijad, samas ka kui  nad ise, Erki Laur ja Tiina Tauraite. Piirid polnud selged. Tantsuetenduse puhul on väga raske kirjeldada laval toimuvat, kuidagi kohatu tundub hakata kõiki liigutusi, mida näitlejad teevad, ette lugema. Oluline on hoopis see, mis neist liigutustest kokku saab. Koreograafia on ülesehituselt nagu muusikateos, mis koosneb  üksikutest nootidest, aga kokku saab meloodia. Tantsu puhul ei ole mõtet hakata seetõttu üles lugema ka samme ja hüppeid, sest olulisemaks võivad osutuda hoopis üleminekud, rütmid, hääled. Need loovad loo ja õhustiku.

“Erki ja Tiina” vastas kõige vähem sellele, mida oodata oskasin. Laval oli kaks näitlejat, kes tantsisid hästi, teineteist sajaprotsendiliselt tajudes. Kuna kasutatud oli väga ökonoomset teatristiili – kaks näitlejat, nende kehad, natuke sõnu ja linnulaulu, siis tekkis ka paratamatult publikus selline hinge kinnihoidmise seisund. Lummus.  Iga hääl ja liigutus sai oluliseks, märgatavaks – ülim fokuseeritus. “Erki ja Tiina” etenduse tund läks kõige kiiremini, kuigi lavastuslikult  oli kasutatud palju kordusi, kestvusi, mis iseenesest võiksid ju tüütavaks minna, aga ei läinud. Üks osa lavastusest, kus Erki ja Tiina mängivad magamist ning teevad helisid, mis kaasnevad magamisega (kõiksugu ebamäärased häälitsused ja norskamised), see osa kestab päris tükk aega, nii et muutub naljakaks. Viis minutit ja kauemgi korratakse ühtesid ja samu helisid, liigutusi. Naljakas on seetõttu, et elus nii ju ongi. Inimesed, kes koos elavad, tajuvad seda pidevalt. Kõik kordub, kogu aeg. Kui liita kõik need hääled ja norsatused, siis mitu minutit see nädalas kokku teeks? Samamoodi oli, usun, et ühe Eesti teatri pikima suudlusstseeniga, see on lõpuks naljakas ja kohati ehk ka ebamugav. Nii kaua ja nii pikalt… Aga jälle. Nii ju ongi, kui liita kõik need suudlused (Romeo ja Julia, Daphnis ja Chloë, Rudolf ja Irma, Antonius ja Kleopatra, Bonnie ja Clyde, Barbie ja Ken, ema ja isa, Erki ja Tiina), siis palju see tundides ühes aastas teeks? Armastajad tegelevadki veidrate asjadega. Ka tegevuste ajaks ümberarvestamisega.

Kõigi etenduste puhul vaatasin ma  kella, aga mitte seetõttu, et mul oleks igav olnud, vaid tekkis huvi – millest siiski sõltub, et aeg läheb vahepeal lavale vaadates kiiremini, vahel venib lõputult? Füüsikasse  puutuvalt ei erine aja kestus, ei ole aeglustusi, kiirendusi. Vaataja ajus ja meeltes toimub teatrietenduse kestel midagi ajaga. Mis see on?

 

“m6ned asjad j22vad

 sinu jaoks saladuseks

 ja usu nyyd mind!

sellepärast t88tabki meie suhe!”

Chalice, lavastusest “Faust” ja plaadilt “Mysteeriummysteerium”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming