Muusikalavastuse auhind – Dmitri Bertman ja Mart Madiste

Raili Sule

Dmitri Bertmani lavastus „Wallenberg”. Muusikateater on liikumises ülespoole, seda võib tõdeda juba mitu viimast hooaega. Siin ei  saa piirduda ainult Estonia ja Vanemuisega, sest oopereid on lavastanud ka Nargen Opera ja Pärnu Ooper. Nominentide rea lõpusirgel oli žürii kaalukausil kümmekond tegijat, kellest joone peale jäi kuus. Teater algab lauljast. Vahepealne madalseis on möödas. Tooni annab lauljaisiksuste uus põlvkond, oluline on nende motiveeritus, vokaali arendamine ja professionaalne töökeskkond.

Maailm on avatud ja need, kes on rakendust leidnud mujal, ei ole kuhugi kadunud. Aile Asszonyi (vabakutseline) säravad ülesastumised kontserdi- ja teatrilaval  ei ole jäänud tähelepanuta. Musikaalsed, jõulised ja hingestatud olid  tema kangelannad Beethoveni „Fidelios” (Leonore) Viinistus Nargeni festivalil ja Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergis” (Naine). Tatjana Romanova (Soome Rahvusooper) võimas ja südamlik esitus andis Pärnus Bizet’ „Carmeni” Micaëla rollile lausa uue tähenduse. Pärnus ju statsionaarset ooperit ei ole, aga sealsetest projektidest on saanud oodatud teatrisündmused,  mille taga suuresti „PomFesti” kunstiline juht ja dirigent Erki Pehk, kelle panus on oluline ka muusikalide projektide puhul.

Angelika Mikk on noore tegijana  tõestanud oma  musikaalsust, head rollikujundust, hääle kandvust ja tarkust jõuvarude  jagamisel – Roxane Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac” ja  Gilda  Verdi „Rigolettos” on kõige öeldu tõenduseks. Mart Madiste on jõuliselt esile kerkinud meie mõlema ooperitrupiga  teatri nõudlikes tenorirollides, pakkudes nauditava ja nüansirikka  lavakuju Hertsogina „Rigolettos” ja Hoffmannina Offenbachi ooperis „Hoffmanni lood”.  Lauljad  jõudsid nominentide hulka suurrollidega, aga ometi tahan ära märkida ühe kõrvalosa, mis jäi meelde kõigile: Mati Kõrts nukuomaniku Spalanzanina „Hoffmanni lugudes”. Võib olla vajaks uuendamist muusikapreemiate statuut?

Mõne aasta eest teatrite loomingulistele juhtidele esitatud küsimusele, mida nad teeksid teisiti, kui oleks rohkem raha, on Arvo Volmer ja Hendrik Vestmann vastanud, et kutsuksid väga häid tippklassi lavastajaid (kogumik „Teatrielu 2004”). Juba teist hooaega on muusikateatri nägu kujundanud külalislavastajad. Eelmisel hollandi lavastaja Michiel Dijkema Rossini „Tuhkatriinu” ja  nüüd  Moskva lavastaja Dmitri Bertman Estonias lavastustega „Wallenberg” ja Vanemuises „Hoffmanni lood” – lavastused, mille pärast lihtsalt peab ooperisse minema ja neid peab nägema, et mõista lavastaja analüüsivõimet ja originaalset ning vaimustavat tulemust. Muidugi sündisid lavastused koos meeskonna  ja siinsete abilistega.

Ja veel, meie teatriloo huvides vääriksid nominendid ja auhinnasaajad ning lavastused rohkem jäädvustamist ja tähelepanu visuaalses meedias. Klassikaraadio kuulajad on selles osas õnnelikus seisus.