Murtud stereotüüpide suvi

Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“ on nähtuist kõige suurejoonelisem, aga ka kõige külmem ja steriilsem, distantseeritum, isegi ebasõbralik.

MARIS PETERS

Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturg Paavo Piik, kunstnikud Mae Kivilo, Raul Kalvo ja Kadarik Tüür Arhitektid, helilooja Sten Šeripov, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Emil Kallas, videokujundaja Lauri Urb. Mängivad Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu jt. Esietendus 11. VI Lavaaugus.

Kaks meest, aga üks naine: Demetrius (Kristjan Üksküla), Helena (Liis Lass) ja Lysander (Mikk Jürjens).

Kaks meest, aga üks naine: Demetrius (Kristjan Üksküla), Helena (Liis Lass) ja Lysander (Mikk Jürjens).

Siim Vahur

Mida mõtlete, kui öeldakse „suveöö unenägu“? Ilmselt kerkib vaimusilma ette midagi ebareaalset, ebatavalist, uskumatut, teistsugust ja seejuures sooja, sumedat, lõhnavat, ööbikute, jaaniusside ja sõnajalaõitega. Selline kujutluspilt on kindlasti natuke vanamoodne ja romantiline, ent traditsioonilisena midagi samalaadset, nagu on jaanituli eestlase mõtlemises. Mingid asjad käivad justkui olemuslikult kokku.

Mõneski mõttes on „Suveöö unenägu“ sama populaarne kui jaanituli. Vaieldamatult on tegemist Shakespeare’i ühe armastatuma näidendiga ning vabaõhulavastused, kus loodus ise on toimuvale fooniks, seisavad rõõmsalt kõrvuti fantaasiaküllaste suure lava versioonidega, mida mängitakse aastaajast sõltumata. Seekordne Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“ murrab täielikult sooja ja romantilise suveöö stereotüübi. Minu paljudest nii Eestis kui ka piiri taga nähtud „Suveöö unenägudest“ on see kõige suurejoonelisem, aga ka kõige külmem ja steriilsem, distantseeritum, isegi ebasõbralik.

Juba esimene hetk, kui astuda Lavaauku püstitatud suurde saali (eks ole suur saal ju Tallinna Linnateatri üks unistustest-unenägudest), on kohe tunne, et oled tuttavliku, mõnevõrra kammerliku Tallinna Linnateatri asemel sattunud tundmatu külalistrupi anonüümset laadi etendusele Saku suurhallis. Distantseeritust võimendab omakorda see, et ootamatult suures lavaruumis toimetavad mutukad vajavad helitehnikat, et ennast kuuldavaks teha. Õhku ja ruumi on aga isegi liiga palju.

Seekordne teatrikogemus on mõnevõrra nagu kohtumine lavastuse reklaammaterjalist vastu vaatava Medusa peaga – kui vaatad, siis tardud. Kõigepealt lööb see uimaseks kõigega, mis sinna sisse on pandud. Sellesse lavastusse on aga pandud sisse kõik, mis on tundunud n-ö äge, kuid see ei ole andnud tulemuseks paremat tervikut sellest niigi eri laadis lugudest ja episoodidest koosnevast näidendist. Mõned tõlgendused on aga sellised, et unenägude välimäärajata (tegijate selgitusteta) jääb peidetud kavatsus sootuks varjule.

Lavastuse alguses domineerivad suured valged, tohutuid jääkuubikuid (või antiikmaailma suurejooneliste ehitiste-varemete plokke) meenutavad kastid. Neilt kiidab rahvale oma võidukat sõjaretke diktaatorlik Theseus, kõrval vangistatud ja ikka veel maskeerimiskombinesoonis amatsoonide kuninganna. Kastide otsast kuulutavad oma armastust Hermia ja Lysander, kastide vahelt lentsib kohale Helena. Kui enne etenduse algust lootsin, et neist kastidest ilmuvad ootamatult lagedale haldjad või et sündmuste ja meeleolu markeerimiseks hakatakse neid seestpoolt täitma eri värvi valgusega, siis midagi sellist ei sündinud. Esimese stseeni lõpuks saabub kohale kamp töömehi, kes tassivad kastid lihtsalt minema. Kas Ateena (ja Kreeka?) dekonstruktsioon? Grexit? Kultuuriväärtuste mahaparseldamine võlgades sipleva riigi või praegusel juhul siis Theseuse sõjakulude katteks? Kes teab …

Paraku ei jookse kavatsetud roopasse käsitöölistest näiteseltskonna muundumine. Iseenesest on igati mõistlik asendada kangrud ja lõõtsapaikajad kellegagi, kes seostuvad tänapäevase vaataja tajus rohkem füüsilise tööga (siinsel juhul ehitustööline kui võõrtöölise prototüüp), kuid sellegipoolest ei osanud ma käsitöölistest ehitustöölisteks muundunud seltskonnas eelinfota kuidagi näha Briti võõrtöölisi Kreekas. Ega osanud ka pärast selle saamist. Pigem mõjus see üheselt ja selgelt meie endi lahe taha käivate Kalevipoegade ja nende intellektuaalsete võimete naeruvääristamisena. Kelle või mille üle me siis Pyramuse ja Thisbe õnnetult välja kukkuvat lavastust vaadates naerame?

Ma ei tea, kui paljude inimeste mõtlemises võrduvad tänapäeval kuulsused haldjatega. Päris kindlasti ei ole nad ju nähtamatud, vaid liigagi esiplaanil. Oberon ja Titania sarnanevad meediakuulsustega vaid ehk selle poolest, et liht­surelikud neid kolmemõõtmeliste lihast ja luust olevustena enamasti ei kohta ega näe. Oberoni ja Titaniat tutvustav pildirida, kus nad on kujutatud koos teiste kuulsustega (Oberon Elizabeth Taylori ja Barack Obamaga, Titania Einsteiniga ning mõlemad koos Oprah’ tele-show’s), on selle interpretatsiooni selgitamiseks ilmselgelt vajalik. Aga kas ka veenev?

Glamuurimaailma kujundi jätkuna on Titania saatjatest saanud midagi ööklubide puuri pistetud tantsijate taolist. Kas haldjatele on valgusvanikud külge riputatud kuulsuste prožektorisäraga seose loomiseks? Loomulikult, põhimõtteliselt on näiteks Titania ja Oberoni sõnelus väikese poisi pärast just selline kuulsuste tühjast tõusnud tüli, mis on maiuspala igasugusele kõmupressile. Kuigi kõmupressi kontekstis mõistetav, mõjub Titaniat natuke liiga naeruvääristavana siiski pildirida sellest, kuidas nad Bottomiga autoromu parandavad. Muidugi, armunud teevadki koos igasugu imelikke asju, aga küllap oleks rikkal kuulsusel (haldjakuningannal) olnud võimalik oma armastatud Bottomile ka hoopis ägedam auto kinkida. Liiga krüptiliseks jääb seegi, kas Oberon peaks sarnanema Londoni blondi ekslinnapea Boris Johnsoniga. Lõpuks: ükskõik kui võimsad näivad meile meediakuulsused, on ikkagi mõningaid asju, mida näidendis saavad teha vaid haldjad.

Millise loogika alusel kuvatakse Hermia ära pahandatud isa Egeust vaid videokõne vahendusel jahi pardalt (turvamees selja taga ümbruskonda seiramas)? Sellisele isale läheb vaevalt väga sügavalt korda, kellega ta tütar lõpuks abiellub. Miks ta tolle siis omapead on jätnud? Segaseks jääb, miks võtab Theseus Egeust ülepea kuulda (v.a muidugi juhul, kui tegemist on olnud mõne tema sõjakäigu suursponsoriga). Selleks ajaks, kui lavastuse lõpus Theseus tema soovi tütart karistada hülgab, on Egeus purjetanud juba kes teab kuhu. Tuult purjedesse!

Igasuguste „ägedate“ lähenemiste ja lahenduste kõrval mõjuvad noored armastajad kohati liigagi traditsiooniliselt ja natuke isegi igavalt. Lysanderil ja Demetriusel pole tegelikult suurt vahet, Hermia ja Helena erinevus on aga näidendisse juba sisse kirjutatud (pikkuse ja juuksevärvi osas). Murdeiga paistab eriti selgelt välja Helena kasvule jalgu jäänud keha lontis ja kohmakast hoiakust. Hermia mõjub temaga võrreldes küpse noore naisena ning seega on ka selge, miks noored mehed eelistavad teda spanjeli moega Helenale. Armastajate neliku sebimised öises metsas, mis selles lavastuses meenutab pigem veealust maailma ja meduuside parve, paistavad tõesti noorte armunute suhteliselt mõttetu saginana. Nii palju võhma läheb tunnete ja kogemiste kirjeldamisele! Selle kõige kõrvalt tullakse kokku, minnakse lahku, tülitsetakse ja tullakse taas kokku. Just nagu Facebookis, aga kindlasti pole neil liblikad kõhus.

Iga unenägu saab kord otsa. Dramaatilist Shakespeare’i aastat!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar