Mulle meeldivad teatrimaniakid

Rein Agur

Kultuuriministeeriumile ei lähe korda Jõhvi teater Tuuleveski. ´Rahvusvahelisel laste- ja noorteteatri päeval 20. III andis ASSITEJ Eesti Keskus preemia pikka aega lasteteatri vallas tegutsenud lavastajale Rein Agurile. Tähelepanuteatri preemiat antakse välja 2007. aastast. Möödunud nädalal tähistas aga Jõhvis tegutsev venekeelne harrastusteater Tuuleveski oma 20. sünnipäeva. Jõhvi kontserdimajas esietendus Rein Aguri lavastatud „Teatrimaania”. rait avestik

Elavat teatrit ei saa teha nagu ametnik kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas. Seal, kus nii tehakse, haiseb teater koolnu järele ning on mõttetu, tundetu – ja igav. Kui kohtusin esmakordselt Jõhvi teatriga Tuuleveski, siis üllatasid nad mind oma pidurdamatu innukusega, oma tegutsemisrõõmuga ja ausa sooviga ammutada uusi ideid, et korrastada  oma loomeaparaati, mis oli pikka aega olnud professionaalse lavastajata. Venekeelne Tuuleveski oli siis juba üle kümne aasta tegutsenud noorsooteatrina, kes mängis ka mudilastele. Seal Jõhvis nad toimetasid, ka Tallinna vene koolides olid nad omad inimesed. Eestikeelne ajakirjandus ei teadnud siis ega tea praegugi neist midagi, kuigi märtsi lõpus tähistas Tuuleveski  juba kahekümnendat sünnipäeva.

Selle teatri lugu on koomiline, traagiline, heroiline – kõik läbisegi ja samaaegselt. Teatri loomise hetkeks olid nõukogulikud noorsooteatrid ennast juba ammu ammendanud ja nad kadusid kõikjal N Liidus. Alles jäid loomingulisemad ühendused, kes suutsid uutes oludes leida oma niši  ega piiranud end teatriliigi kitsaste võimalustega. Jõhvi teater jäi ellu. Oli oma maja, parajalt pisike, ka selle linna mastaabis. Kui mina seda maja esimest korda nägin, siis olid seal kõik kohad potsikuid ja vanne täis, sest oli just vihma sadanud. Oli aasta 2004.  Järgmisel aastal maja lammutati, nüüd on seal Rimi. Kaubakeskus. Teater sai nurgakese kultuurimajas ja võimaluse kasutada ka lava. Nüüdseks ei ole enam ka seda kultuurimaja. Teater töötab nüüd kenas Eesti Kontserdi rajatud klaasmajas, kus Tuuleveski saab kammersaali kasutada neli korda aastas – Jõhvi teenindamiseks! Vald doteerib seda, andes umbes 8000 krooni etendusepäeva eest. Majas on kontsertideks ehitatud saal ja lava, kuhu ei saa lüüa naela ei põrandasse ega seina. Aga iga lavakujunduselement, ka minimaalne, peab kuidagi püsti seisma.

Teatrile on antud kaks korda märku: pole neid Eestimaale vaja, kaks korda on võetud neilt mängukoht. Sel aastal jättis kultuuriministeerium nad ilma riiklikust toetusest. Seega on kujunenud olukord: hakake aru saama, teid pole vaja!  Õnneks vald ja linn veel nii ei arva, nad maksavad Jõhvi kontserdimajale Tuuleveski ruumide üüri.

Jõhvis pole oma teatrit, kuhu noored harjuksid kogunema. Teater on koht, kus inimesed saavad  vaimule jõudu ja kosutust. Teater tõmbab noored tänavalt ära, millegi kauni juurde. Kaunid kunstid kaunistavad inimese mõtteid ja hinge. Ilu päästab inimkonna, arvas ammu üks väga tark mees. Meie riigi ametiinimesed on otsustanud, et Jõhvile pole seda vaja. Minu Eestimaa ametnikud on otsustanud, et Eestimaa ei vaja mitte sõpru, vaid rahulolematuid, vaenulikke pahasoovijaid. Ei taheta märgata, et kaunid kunstid ühendavad inimesi, rahvusi, kogukondi.

Tuuleveski näiteseltskond ei ole Eesti-vaenulik, see on ikka veel Eestit oma koduks pidav seltskond. Imestama paneb see sünnikoha truudus ja imestama paneb sünnimaa külm hoolimatus. Eestis elab vist 93 rahvusest inimesi, Ida-Virumaal on need kõik ka esindatud. Teatril oleks nende rahvaste unikaalse kultuuri esiletoomise, erisuse näitamise, uurimise ja säilitamisega lõpmatult palju kogukondi liitvat tööd. Erinevatel kultuuridel on kindlasti midagi ühist ning leiab ka neid ühendavat. Kuhu vaatavad integratsiooni-ametnikud? Miks tahavad nad näha selles suures rahvahulgas vaid venelasi?

Üheksakümnendate alguses tegin haridusministeeriumi kantslerile ettepaneku luua vene teatri juurde näitetrupp, kes teeks lingvistilist teatrit, s.t mängu inimestega või inimestest ja rahvustest, kes kasutaksid väga erinevalt kõlavaid sõnu sama tunde ja mõtte väljenduseks. Arvan, et noortes võib see lingvistiline mäng keelte vastu huvi äratada. Ka eesti keele vastu. Toona liikusid siia Euroopast keeleõppeks suured summad. Arvasin, et hariv ja mänguline teater, mida viljeleb paljurahvuseline kollektiiv, võiks olla inimeste lähendamiseks tõhus vahend. Arvan seda seniajani. Meie Vene Draamateater võiks ja peaks olema ka Ukraina, Kaukaasia rahvaste, soomeugrilaste ja lätlaste teater. Kõikidele meie kodanikele ja mittekodanikele peaks ta austust avaldama ja nende kultuuri tutvustama, ühtlasi aitama neil oma rahvuslust alal hoida. Me laseme oma hoolimatuses hääbuda unikaalsetel kultuurinähtustel, mis on veneaegse sundmigratsiooniga meile kui kingiks toodud. Vene teater on aastakümneid tõestanud, et niisugusel kujul, nagu teda hooldatakse ja poputatakse, ta reanimatsioonipalatist välja ei tulegi. Tõestuseks kurb tõsiasi, et noored, kes koolitati välismaal ja said Eesti riigi stipendiumi, ei leidnud siin väärilist tööd. Ükski noor näitleja ei lahku heast ja perspektiivikast teatrist! Mitte kunagi.

Tuuleveskilased plaanivad kõige kiuste oma tulevikku ise. Pole näha, et nad laiali jookseksid. Nad teevad tööd, mida nad armastavad. Nad armastavad oma teatrit kirglikult, jäägitult ja on teatrile truud. Neil on kujunenud truu ja kindel vaatajaskond. Etendused on ette välja müüdud. Nad sõidavad marsruudil Jõhvi linn ja Eestimaa vene koolid.

Kui Eestil oleks tark kultuuripoliitika ja toetataks arukalt lõimumist, siis oleks Eesti inimsõbralikum maa, kus kõigil on mugavam elada. Siis oleks siin hommikul rõõm tervitada vastutulijaid, tööl poleks oluline, mis keeles sa suhtled, oluline, et asjad sujuvad.

Kujutage ette pilti, et üle silla  tuleb  Novgorodist väike mees suure portfelliga, paneb koti Jõhvi teatris lauale ja ütleb: siin on palju dollareid ja mõned  stsenaariumid, mille mängimine minu suurele riigile palju kasu toob. Sind ju sinu riik ei taha. Kui raha otsa saab, toon juurde, peaasi et teie teater minu juhatusel tegutseks.

Mida teevad Eesti kultuuriametnikud? Ei midagi, sest meil on demokraatlik riik ja mõttevabadus. Tõenäoliselt toimivad nad nagu jaanalinnud, kes torkavad pea liiva sisse, et mitte näha ja kuulda. Jaanalind teeb nii seepärast, et ta silm on suurem kui aju. 

Eesti ajakirjanduses otsitakse halbu ja veel halvemaid uudiseid, uudisekünnise ületab skandaal. Jõhvis elab andekaid inimesi, kes teevad head teatrit ja kellega ei käi kaasas skandaalid. Järelikult neid pole olemas. Kui teeks ühe korraliku skandaali!? 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming