Mis talletub kehasse?

MARIE PULLERITS

„Et keha mäletaks” on erilaadsete (teatri)kultuuride kokkupanek, mis eelkõige toob aga esile inimeste sarnasuse, inimliku ühisosa.   Rahvusvaheline ühislavastus „Et keha mäletaks” („Memories for life”), autor ja lavastaja Matilda Sundström (Soome), koreograaf Lenka Vagnerová (Tšehhi), dramaturg Christoffer Mellgren (Soome), muusikaline kujundaja Robert Kock (Soome), kunstnik Viviana Rella (Itaalia), kostüümikunstnik Tyra Therman (Soome), valguskujundaja Andrea Violato (Itaalia). Kaasprodutsendid teater Viirus (Soome), teater NO99 (Eesti), ProFitArt Company (Tšehhi), Scarlattine Teatro (Itaalia) ja Asterions Hus (Taani). Mängivad Maria Ahlroth (Soome), Viktor Idman (Soome), Tilde Knudsen (Taani), Radoslav Piovarci (Sloveenia), Helena Pruuli (Eesti), Oskar Pöysti (Soome) ja Jessica Raita (Soome). Esietendus 23. V Peterburis, Eestis anti etendusi 16. – 28. VI Tallinnas teatris NO99, Hiiumaal Suursadamas ja Saaremaal Kuressaare Linnateatris.

 

You will think of your memories.”

Memories? Good ones?”

I’m afraid you won’t get to choose …”

(„Elad oma mälestustes.”

Mälestustes? Kas heades?”

Ma kardan, et sa ei saa valida …”)

Teater NO99 osaleb rahvusvahelise festivali „Kohtumine Odüsseiaga” raames kolmeaastases teatriprojektis, mis tutvustab Euroopa nüüdisteatrit. Ettevõtmise avalavastuse „Et keha mäletaks” eestvedaja on Soome teater Viirus, mille lavastaja Matilda Sundström ning Euroopa teatrite kunstnikud ja näitlejad uurisid kehamäluga seotud lugusid ning arendasid nendel põhinevatest improvisatsioonidest välja mitmekihilise tantsu- ja sõnateatri kombinatsiooni. Lavastuses käsitletakse delikaatselt, isiklikult ja sügavalt puudutavalt mälestuste, vananemise ja kehalisuse teemat ning uuritakse nendevahelisi suhteid. Erilaadsete (teatri)kultuuride kokkupanek toob siiski esile eelkõige inimeste sarnasuse, inimliku ühisosa.

NO99 dramaturg Laur Kaunissaare märkis 17. juuni etendusele eelnenud vestluses, et liikumine, mälestused ja vananemine on juba olemuslikult väga seotud, kuivõrd keha ja selle vananemine on tõestus aja edasiminekust. See on ka väga isiklik teema: oma keha ja selle muutumise kogemus on meil kõigil. Inimese suhe kehaga on mitmetine. Keha käib meiega läbi aja kaasas, sellest ei saa kunagi lahti. Keha on ka pidevas muutumises ning mida vanemaks saame, seda rohkem annab tunda, et keha võib hakata elama meie tahtest sõltumatut elu. Ükskõik, mispidi seda vaadata, on emotsionaalsed mälestused midagi, mis käivad meie ja me kehaga alati kaasas.

Mälestused on talletunud kehasse nii kujundlikult kui ka otseses tähenduses, neuronite tasemel. Mälu mõiste seostub enamasti mõtlemise ja teadliku mäletamisega, mida on võimalik tahtlikult teadvusesse tuua, verbaliseerida, teha selle põhjal järeldusi. Meie tegevuses on ka palju sellist, mida oleme õppinud, kuid sooritame juba teadvustamatult, implitsiitse mälu kaudu oma kogemusele toetudes. Teadvustamatut on sõnades keeruline väljendada. Ka intuitiivset teavet kehalise kogemuse ja puutelise info tähenduse kohta võib pidada implitsiitseks: me ei mäleta oma elu esimest kallistust, ometi on selle tähendus meile selge ja seostub hulga emotsionaalsete reaktsioonidega. Kehalised kogemused (asendid, liigutused, puutelised kogemused) toimivad mälestuste ja emotsioonide elavdajana ning kujundavad seeläbi mõtlemist ja minapilti. Sama toimib vastupidi: mälestus ja emotsionaalne kogemus võivad olla ajendiks kehalisele reaktsioonile. Seda suhet uuris ka lavastustrupp, jälgides dramaturgilise materjali kogumiseks Euroopa vanadekodudes intervjuusid läbi viies eakate kõnepause, žeste, asendeid ja liigutusi vestluse jooksul. Sellega loodi lavastusele peale füüsilisuse, meelelisuse ja tähenduslikkuse ka sotsiaalne, dokumenteeriv tasand.

Lavastuse narratiivi raamib noor naine Maria (Maria Ahlroth), kes otsib kedagi vanadekodust. Selle kaudu hargnevad pildiliku tegevuse ja koreograafiliste stseenidena lahti sealsete elanike mälestused: kes on käinud sõjas, kes meenutab noorpõlvearmastust, kes helget lapsepõlve. Näeme erilaadseid elujooni, mida ühendab küsimus: mis on talletunud inimesse ja tema kehasse? Milline mõju on möödaniku lugudel inimesele, keda näeme enda ees praegu? Nendele küsimustele otsitakse vastust osaliselt sõna, suuremalt jaolt aga liikumiskeele kaudu.

Koreograaf Lenka Vagnerová on loonud grupi- ja soolopilte varieerides valguse ja heli koosmõjuga tõeliselt puudutavaid hetki, mis mõjuvad nii visuaalselt kui ka kinesteetiliselt. Näeme varju ja valguse mänge, grupiviisilisi liikumisi, tõukamisi, tõsteid, teineteisele toetumisi. Kõike ühendab ajahetkes koosviibimine, inimeste mõju üksteisele.

Etendajate oskus muuta vormis artistikeha liikumisenergia kaudu hetkega vanaks, nõrkusest tudisevaks ja väsinud kehaks on tõeliselt muljetavaldav ega tundu paroodiana. Tantsuliselt mõjuvaima stseeni esitas Tilde Knudsen: naistantsija joonistab oma katkendliku, seejuures äärmiselt plastilise liikumisega välja keha erisuguseid faase eri eluetappidel, seisundeid, olekuid, asendeid, žeste. Eakuse väljajoonistamist toetavad peened asendidetailid: sõrmede kängutõmbumine, vaevumärgatavad värinad, mikroskoopilised silmade värelused. Tajutav on ka etendajate sisemise energia muutmine vastavalt esitatavate tegelastüüpide vanusele. See on emotsionaalse mälu kehastatus.

Eraldi väljatoomist väärib äsja lavakunstikooli XXVI lennu lõpetanud Helena Pruuli: esmapilgul nägin tema pisut koomilisena mõjuva kärkiva vanaeide karakteris ohtu pöörata lavastuse teema groteskseks või parodeerivaks. Etenduse kulgedes sai aga peagi mõistetavaks, et erisuguste emotsionaalsete varjundite mängutoomine aitab ära hoida liigset raskepärasust ja rusuvust, kuivõrd etendajate esitus on läbivalt võrdlemisi intensiivne ja vaataja suhtes nõudlik. Samuti ei saa salata, et lavastus on käsitletava teema suhtes aus: vanadust ei kujutata groteskselt või ülevõimendatult, see tuuakse vaatajani võimalikult ausalt ja ilustamata. Noore Helena Pruuli võime kehastuda meisterliku hääletöö, miimika ja liikumisega kärkivaks vanaks naiseks avaldas muljet.

Lavastuse helikeel (Robert Kock) toetab dramaturgilist tervikut. Kombineeritud on minimalistlikku muusikat, kus domineerivad klaver ja keelpillid, ning looduslikke ja olmehelisid: murenevad kivid, kella tiksumine, põranda nagin, sahinad ja praginad. Heli ei ole hetkekski lavategevusele fooniks, vaid loob sellega koos terviku: mälestused võivad pudeneda kiviklibuna peost, langeda koormana nende kandja õlule või voolata valulise varinguna välja neist ülekoormatud inimese sisemusest.

Traagilisi mälestusi õnnestub harva laval elustada nõnda, et see ei oleks banaalne või melodramaatiline. Seekord on lavastusmeeskond selle lahendanud oivaliselt, kusjuures kandev osa on seejuures kehalisel väljendusviisil. Frederic Hoffmanni (Radoslav Piovarci) valusad sõjamälestused rulluvad vaataja ees lahti eelkõige liikumises. Märgilisemad žestid vahelduvad koreograafilise tähendusloomega: liikumisjoonised, rullid, dünaamilised hüpped ja pöörded duettides ja triodes, millel pole imiteerivat või mimeetilist funktsiooni, kuid mis oma energia ja kujundlikkusega on mõistetavad ka mitteverbaalselt. See on keha keel. Valusate sõjamälestuste mõju on tõlgitud liikumiskeelde ilma pateetikata, ent puudutavalt.

„Et keha mäletaks” näitab, et keha on mälestuste varasalv. Valusad mälestused talletavad end meisse aga lõikavamalt, intensiivsemalt ja tajutavamalt, kuivõrd valu on meile ka ellujäämiseks olulisim aisting. Keha mäletab nii ilusat kui ka valusat.

Edaspidi kellegagi käteldes, tervitades või emmates nägemiseni jättes tasub selleks ehk hetk rohkem aega võtta – et keha saaks mäletada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming