Mis sul seal kodus on?

Ott Karulin

„Petroskoi” ja „Kullervo” on mõlemad rahvuse ühismälus sorkivad lavastused, mis püüavad oma meelelahutusliku esituslaadiga petta vaataja kaasa mõtlema. Teatteri Telakka „Petroskoi”, lavastaja Ari Numminen, valguskunstnik Katja Muttilainen, kostüümikunstnik Tiina Helin, muusikaline kujundajaAntti Raekallio. Mängivad Minja Koski, Jussi-Pekka Parviainen, Petri Mäkipää, Kaisa Sarkkinen ja Mait Joorits. Esietendus 4. IX Tampere teatrisTelakka.Teatteri Vanha Juko „Kullervo”, autor Aleksis Kivi, lavastaja Lauri Maijala, kunstnik Perttu Sinervo. Mängivad Erni Kask, Tanjalotta Räikkä, Sakari Tuominen ja Maruska Verona. Esietendus 4. IX Soomes Lahti teatris Vanha Juko.

Arvustades suvel Võsul etendatud „Kööki” (Rakvere teater, lavastaja Andres Noormets), nimetasin lavastuse peateemana sallivust (Sirp 26. VII). See vähe välja ütlev ja kujundlik kahe rahvuse kohtumine kardetud vähemustega oli Eesti teatri kontekstis harjumatult mitteverbaalne ning dialoogis ühiskonnaga siin ja praegu, kuid käsitletud teema oli esitatud siiski piisavalt abstraktselt, et mitte suveteatripublikut eemale peletada. Näinud nüüd triloogia kahte järgmist osa – „Köök” on üks kolmest rahvusvahelise koostöö tulemusena sündinud lavastusest „Petroskoi” (Teatteri Telakka, lavastaja Ari Numminen) ja „Kullervo” (Teatteri Vanha Juko, lavastaja Lauri Maijala) kõrval –, tundub, et eestlased on soomlastega võrreldes võõraste sallimisel ja ajaloo käsitlemisel märksa vaoshoitumad, eelistades pigem distantseerivat eneseirooniat emotsionaalsele läbi- ja kaasaelamisele. Eestlane seob haava emalikult nahavärvi sidemega kinni, soomlane raputab sellele aga soola peale.

Elämä on Petroskoi!
Tükeldatud matrjoškadest ja veinipudelikorkidest ketid lae all rippumas, seintel läbisegi õigeusupühakute ja hirmuvalitsejate ikoonid – see on maailm, kuhu Ari Nummineni lavastuses luuakse Karjala unistus. Karjala Vabariigi pealinn, Ida-Karjalas asuv Petroskoi ehk Petrozavodsk on nime saanud oma asutaja Peeter I ja tema loodud relvatehase järgi ning praegu on seal karjalasi ja soomlasi alla kümnendiku elanikkonnast. 1917. aastal läks Lääne-Karjala Soome koosseisu, kuid 1940. aastal vallutasid venelased selle tagasi. Ida-Karjala on Soomele kuulunud vaid sakslaste toel peetud Jätkusõja vallutuste tulemusena (1941–1944).
Seejuures tundub esmapilgul, et „Petroskoi” lavailma kannab maailmasõdade-vaheline Suur-Soome idee, mis seadis eesmärgiks ühendada Soomega teiste soomeugrilaste alad (utoopilisemates plaanides ka Eesti, kuid miinimumprogrammina vaid piirnevad alad, kus elasid soomlased, sh Karjala). Nii näitab Numminen meile venelasi sissetungijatena, karjala kultuuri ärandajatena, kui laseb põliskarjalasel (Kaisa Sarkkinen) karjala rahvaviise esitavatelt venelastelt (Mait Joorits ja Petri Mäkipää) küsida: „Kelle laulu te laulate?”. Õnneks ei jää lavastus juba Jätkusõja-järgselt maha kantud utoopiasse kinni ning püüab mõista ka teist poolt, enamust, kes peab omaenda sünnimaale kuulumist ikkagi tõestama: „Mida te vahite? Mida te teate minust?” karjub vene keeles publiku peale põliskarjalaselt sugeda saanud rahvalaulik (Mait Joorits).
Eestlastena oleme harjunud arvama, et meie keerulist suhet venelastega suudavad mõista vaid kaaskannatajad, teised okupeeritud olnud (Ida-Euroopa) rahvad, kuid soomlaste russiviha on ehk kirglikum ja mitmetahulisemgi. Vähemalt siinkirjutaja pole selle haaret ja mõju viimasel kümnel aastal nähtud soome lavastustele ilmselt täielikult adunud, mistõttu olen ehk liigagi kergekäeliselt soome teatris sageli tajutavat vene teemat võtnud sügavama tähenduseta retrohuvina sovetliku esteetika vastu. Teema pealispindset käsitlemist võimaldab ka „Petroskoi”: estraadikavalikus lavastuses lauldakse vaheldumisi nukrameelseid rahvaviise punklärmakate omaloodud sotsiaalkriitiliste paladega, tantsitakse vaheldumisi pärimuslikku ainest ja loodetavasti irooniliseks kujundiks pürgivat omaloomingut (eriti paneb vaataja tegijate kavatsuste tõsiseltvõetavuses kahtlema natsisõdurite „ülakehad paljaks!”-sõjatants), sekka publiku kaasaelamist ja -tundmist õhutavad monoloogid. Nii vaadates võib „Petroskoi” kujuneda üsnagi lustakaks teatriõhtuks, stseenideks etteantud teemal, ning passib hästi lahutama päevatööga kokku jooksutatud meelt.
Usun siiski, et tegijatel oli pretensiooni enamaks ning trilla-tralla esitusviis mõeldud vaid matrjoška sissejuhatava, esimese nukuna. Iseasi, kas näiteks Eesti vaataja, kes pole Karjala ning Soome ja Venemaa suhete ajalooga kursis, oskaks tahta seda estraadilikku „Petroskoi”-matrjoškat kätte haarata ja vaadata, mitut väiksemat ja raskemeelsemat nukku see endas peidab. Tasuks, sest „tants kestab veel!”-poosi tagant avaneb vägagi trööstitu pilt piirile viidud inimestest: võimuvahetustega kaasnenud ümberasustamised on rahvuse kildudeks löönud, kuid tahet tunnustada rahvuse vundamendina päritolu asemel asupaika pole, sest õige aeg tundub möödas olevat. Nii Ida-Karjalas kui ka näiteks Ida-Virumaal.

Kuri karjas
„Kas keegi on mu poega näinud?” kostub ei tea kust kaeblik-ähvardav naisehääl. Alles saaliuste avanemist ootav publik vaatab hämmingus ringi ja õige pea ilmubki nurga tagant suurt kasvu kepile toetuv naine (Tanjalotta Räikkä), kes komberdab aina nõudlikumalt poja asukoha järele pärides publikumassi, pannes iga vaataja tundma end isiklikult vastutavana. Esimese ehmatuse lahtudes, kui vaatajale meenub, et ta ei saagi kuidagi selle poja asukohta teada, ja kui ta märkab polsterdusi nõudjanaise kleidi all, jõuab talle kohale ka lavastaja Lauri Maijala „Kullervole” valitud mänguviis: groteskne farss, mis naeruvääristab ülepingutatud paatosega oma tegelasi. Laval näidatakse keskmist soome perekonda: ülekaalus laululembene ema, käsi vaid telekapuldiga opereerimiseks kasutav isa (Sakari Tuominen) ning teismeline tütar, ripsmetušš laiali nutetud, kuid kiuste nii jäetud (Maruska Verona). Näidatakse perekonda, kellel kaks kodualtarit: ühel troonib Soome lipp, teisel foto kadunud pojast Kullervost.
Kullervo on „Kalevala” tegelane, kes sünnib kättemaksumõtetega ning müüakse tema võimalike tegude kartuses orjaks. Ikkest põgenedes külvab Kullervo orjamärgiga mässajana hukatust ja häda, kuhu iganes läheb: tapab oma emanda, heidab ühte oma õega, mistõttu ütleb perekond tast teistkordseltki lahti. Kullervo teod ei muuda vaid ema armastust poja vastu. Lõpuks leiab Kullervo otsa omaenda mõõga läbi. Kullervo kui isepäine õigluse eest võitleja, keda saatus kiusab, on soomlaste ühismälus olulisel kohal ning temas on nähtud isegi riikliku iseseisvuse eest võitleva Soome metafoori. Müüdi alusel on kirjutanud Aleksis Kivi näidendi (1859) ning Jean Sibelius sümfoonia (1892).
Ka Maijala „Kullervos” on koju naasnud pojal märk laubal, kuid orjusega pole sel svastikal midagi pistmist. Nii pole ka tema kurjusel mingeid väliseid põhjusi. Erni Kask mängib Kullervo mudelperekonnast intellektuaalselt üle olevaks nukujuhiks, kellel pole mingit põhjust kellelegi kätte maksta – teda lihtsalt ei huvita keegi teine. Maijala groteskses tõlgenduses on Kullervo vaimne üleolek perekonnast nii suur, et viimasest ei hakka isegi kahju. Ilmselt tahtis lavastaja näidata mugavusühiskonnas omaenda rasvas mõnuleva keskmise soomlase vaimuvaesust ja selle paratamatut tulemust – laisalt näritud rämpstoidu kätte lämbumist. Seetõttu on ootuspärane, et Kase Kullervo ei tee endale otsa peale – milleks vaevuda, kui seljavõit juba ammu käes. Säilib siiski võimalus, et ma mittesoomlasena, võõrana, ei tajunud piisavalt „Kullervo” päevakajalisust ja Maijala müüditõlgenduse nutikust. („Kalevala” orjapõlve saadetud Kullervol on ainsaks kodust kaasa saadud esemeks nuga, mille ta murrab, kui lõikab leiba, mille isand on kividega täitnud. Maijala „Kullervos” söödab kadunud poeg ema praetud sibulaga. Selle sees on kivi, mis naisel hamba murrab, ning nuga on Kullervol alles lõpuni, otsuseni end mitte ära tappa. Nihe on ehk sama, kui Arno jääauku kukkunud Teele päästmise asemel neiu pea kurja naeru saatel vee alla suruks.)

Kust läheb piir?
„Petroskoi” ja „Kullervo” on mõlemad rahvuse ühismälus sorkivad lavastused, mis püüavad oma meelelahutusliku esituslaadiga petta vaataja kaasa mõtlema. Varjatult juhib vaataja rahvusluse tuumani ka „Köök”, eelistades seda teha vaoshoitud kujundimänguga. Kolme lavastuse kõrvuti vaatamine pakub lisaks väljakutsele võõra kultuuri kontekst lahti muukida ka ebameeldivalt palju äratundmist, kui ühtmoodi väikesed ja hirmunud me, eestlased ja soomlased, oleme. Perussuomalaiset on juba parlamenti jõudnud, meie rahva-konservatiivid valitakse ilmselt lähipäevil nii mõnessegi volikokku. Seega on küsimus sallivusest kui luksusest, mida väikerahvad ei saa endale justkui eriti palju lubada, õhus mõlemal pool lahte. Erinevalt mõnedest erakondadest käsitletud lavastused seda lubatava luksuse piiri paika panna ei püüa – õnneks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming