Mis on esietendus?

 

Aeg-ajalt  avaldatakse arvamust või küsitakse: miks lavastus esietenduseks valmis ei saa? Esietendusel tunduvad lavastused justkui toored, sissemängimata jne, ometigi ajakirjandus kutsutakse just esietendusele, et kiireid vastukajasid saada. On see norm või juhus? Küsimusi on veelgi: kas esietendusel on ka eriline, teistsugune publik? Miks sageli soovitatakse vaadata hoopis viiendat-kuuendat etendust, mitte esiettekannet? Sirp uurib, mida arvavad sellest tegijad ise ja küsib meie lavastajailt:  mis on esietendus?  

Hendrik Toompere jr

Kindlasti on igaühe mälus mingi situatsioon, mida ta võib esietenduseks nimetada. Ja seetõttu ehk polegi see tunne nii võõras. Mingiks hetkeks tuleb end täielikult kokku võtta. Ja me ei tea, mis juhtuma hakkab. Kuigi plaan on tegevuseks olemas ja ka taju eeldatava vastuvõtu kohta olemas. Aga erutus uue ja ootamatu kohtumise ees kütab meid üles, avab kanalid ja parimatel juhtudel muutume me publikuväljas olles targemaks, paremaks, hingelisemaks ja õilsamaks, kui me tegelikult oleme. Me saame enda kohta palju teada. See on metafüüsiline eufooria. Halvemal juhul me sulgume, läheme krampi ja ükski asi, mis varem sujus, ei õnnestu enam. Esietendus on alati PIDU, millel on kaks poolt.

Kui nüüd praktikast rääkida, siis iga asja küpsemiseks ja valmimiseks on oma aeg. Kunstlikult neid kiirendada ei saa ja venitada ei tasu. Lavastus peab valmis saama täpselt selleks päevaks, kuhu ta on planeeritud. Aga tihti tuleb ette olukordi, kus sekkuvad haigused, voolukatkestused ja muud sigadused. Kui segavad asjaolud on meist sõltumatud, mobiliseerib see tegelikult kõiki osalisi. Kui segavad asjaolud on aga inimlikud nagu laiskus, uimasus, upsakus ja teadmatus, siis nakatuvad sellest kõik ja tulemus ongi tähenduseta, jõuetu ja nutune.

Mõnikord aga tekivad iseenesest uued ideed, mis mitte ei hõlma kavatsetut, vaid lükkavad selle ümber. Siis on õigustatud esietenduse edasilükkamine, sest siis pole see enam see etendus, vaid hoopis miski muu.

Mina arvan nii, et esietendus on nagu kaklus tänaval: sa kas oled selleks valmis või saad lihtsalt nuiaga pähe. Ja seetõttu ongi esietendus oma olemuselt alati intensiivsem kui taaskordamised. Lõplik olukorra valitsemine saabub alles viiendal-kuuendal  korral. Meie teatripraktikas puudub eelesietenduste traditsioon. Meil on vähe vaatajaid. Oleks ehk hea rakendada sellist võtet, mida on viimasel ajal hakand kasutama tõsiseltvõetavad inglise teatrid. Mängitakse etendusi maja sees keskkooli lõpuklassidele ja tasuta. Aga pärast etendust on kohustuslik foorum, kus räägitakse teemadel, et kas saite aru ja millest, ja kui ei saand aru, siis tehakse kohe ka lavastusse parandused. Nii teevad National Theatre  ja  Royal Shakespeare Company. Ka Unga Klara teater Rootsis kasutab analoogset teed ja tulemused, olen oma silmaga näinud, on muljetavaldavad. Meil on see kõik juhuslik. Kas jummal annab või mitte. Eksperimendiks on võimelised praegu Eestis vaid väikesed teatrid. Suured on koletisliku inertsiga ja nad kardavad kultuuriministeeriumi ametnikke, kes võivad äkki rahakraanid kinni keerata.

Soovin aga kõigile teatrijuhtidele selget meelt ja vahedat mõistust, et kriitilisi momente lahendada.

 

ANDRES DVINJANINOV

Esietendus on kui näituse avamine (ka raamatu lugemine või üldse igasugune kohtumine juba muutumatu loometulemiga, kus muutuvaks(nud) suuruseks saab olla vaid üks pool, vaataja-lugeja ise, sõltudes oma reaktsioonis sellest, mitmendat korda, mis meeleolus jne ta pilti vaatab, raamatut loeb). Esimest korda avaneb uks uude maailma või näitusesaali-raamatusse. Näituse-raamatuga võrreldes on vaid see erinevus, et teatrikunsti Teos, lavastus ise, ei valmi kunagi, jääbki muutuvaks, loodetavasti alati täiustuvaks,  kuigi E. Gordon Craig näeks ka lavastust muutumatuna (Craig, “Näitleja ja ülimarionett”), igal esituskorral  100% samana. Just see pidevalt arenev ja muutuv maailm, lavastus, tingib juba iseenesest selle, et esimest korda vaatajaga resoneerudes on reaktsioon teistsugune, teravam, ootusärevam, otsivam jne, kui kümnendal, sajandal korral. Siis on uued plussid: paikaloksumus, kindlus, ebaõigest loobumine jne, iseenesest ei pea see olema halvem.

Esietendus on teatri pidu.

 

Üllar Saaremäe

Eks põhjusi, miks lavastus esietenduseks alati valmis ei saa, ole mitmeid ja õnneks domineerivad siiski vastupidised näited, aga nn esika reegel kummitab aeg-ajalt tõesti. Nii nagu ka teise etenduse reegel. Kui esikas on läinud üle ootuste hästi, võib teine müraki vastu maad käia jne.

Kui rääkida Rakvere teatrist, siis üheks ja peamiseks mõjutajaks on aeg. Ühelt poolt peab lavastaja arvestama teatri ajakavaga, teiselt poolt nõudma maksimumi. Samas peab teater andma etendusi ja seda mitte ainult omas majas. Ja mitte ainult õhtuti. Oleme siinkohal püüdnud alati lavastaja soovidele vastu tulla, ent trupp, kes proove teeb ja välja sõidab, on üks ja suhteliselt väikene. Midagi pole parata, kui hommikul on proov ja õhtul etendus Eesti teises otsas, alles pärast südaööd ollakse tagasi ning järgmistel päevadel kordub sama, siis on üks põhjus vast nimetatud. Oleme küll püüdnud esietenduse-eelse nädala alati muudest etendustest prii hoida, ent ei oska kuidagi arvestada näitlejate kurnatusega. Vaatan siinkohal siira imetlusega meie truppi ja võrdlen nii mõnegi teise Eesti teatriga… Kust siis võetakse jõud ikka uute ja uutes väljakutsete vastuvõtmiseks?

Ent on olnud ka näiteid, kus lavastaja ise lihtsalt ei jõua või ei suuda lavastust esietenduseks valmis saada. Erinevatel põhjustel. On olnud olukordi, kus  tuleb erandkorras kokku kutsuda loomenõukogu ja langetada otsus, kas esietendus üldse tuleb. Jah, on olnud juhuseid, kus tuleb loota publiku ja kriitika heatahtlikkusele. Ent need on olnud tõesti ainult erandid ja need võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Pean siin silmas oma kümmet Rakvere teatris oldud hooaega.

Märksa tihemini juhtub seda, et lavastuses kõik n-ö toimib, kõik töötab, jääb ainult oodata publikut. Enne lihtsalt ei saagi otsustada, kuidas on õnnestunud. Pean silmas tükke, mille kohta kehtib lause: “Küll see publiku peal minema hakkab.” Ja enamasti hakkab. Publik on väga oluline mängupartner. Samas võib dialoog saaliga tekkida tõesti alles 5.-6. etendusel. Ja mõnikord ei tekigi. Tee või tina. Ma ei usu, et ükski teater või lavastaja esietendaks tahtlikult toorest lavastust.

Miks siis kutsutakse arvamusliidrid ikka ja jälle esietendusele? Ühtpidi on ju siiski reegel, et ollakse valmis näitama “päris asja”. Midagi, millega on tükk aega vaeva nähtud ja millesse oma hing pandud. On see ju ühe protsessi lõpp. Vähemalt lavastajale. Nii ma arvan. Sellest hetkest elab lavastus oma elu. On ka lavastajaid, kes igal järgmisel etendusel kohal käivad ja asja korrigeerivad. Ent neid on vähe. Õnneks või kahjuks. 

Ja mida arvata teatrist, kes on kutsed välja saatnud, kuid teatab nädal enne, et ärge esikale ikka tulge, ei saanud päris valmis. Siis tuleb esietendus lihtsalt edasi lükata. Nagu tegi viimati Linnateater. Uhke. Ent Rakvere teater seda lõbu endale lubada ei saaks. Või mis! Saaks küll, aga kannatajaks jääb eelkõige publik. Ja järgmine lavastaja, kes peaks alustama uue näitemängu proovidega. Nõiaring, mis? Ent ennekõike, on esietendus siiski suur ja tähtis sündmus, millega (kellegi) sündimise päev. Ja seepärast kutsutaksegi kõik toredad inimesed kohale.

Miks meie näeme kriitikuid hää meelega oma esietendustel? Eelkõige sellepärast, et saal (ruum), kus etendus on sündinud, mängib lavastuses tihtilugu olulist osa. Pole ju saladus, et paremad etendused antakse ikkagi saalis, kuhu need on loodud. Ja esietendus on ju põhjus, et kohale sõita. Mõistagi on tallinlasel mugavam, kui lavastus tuuakse koju kätte, ent pahatihti võib sellega kvaliteet kannatada. Lavad on erinevad, tihti ei jõuta proovi teha – kas ei anna majahaldaja enne lava või mängitakse mõnda lasteetendust või midagi muud jne. Vaevalt saadakse dekoratsioon üles ja valgus paika, kui publik juba saali tuleb. On ka muid erinevusi. Näiteks “Majahoidja”, mida me mängime selleks spetsiaalselt kohandatud ruumis Rakveres, erineb suuresti kas Paide kultuurimaja suurel laval või Draamateatri väikses saalis antud etendusest. Küsimus on atmosfääris, ei muus. Tekst on ju ikka sama ja rütmid ja helid. Lugu ise aga täiesti erinev. Need kõik on takistused, millega tuleb sageli silmitsi seisa.

 

JAANUS ROHUMAA

Palju tähtsam on kontrolletendus, sest seal saab tavaliselt lavastus valmis. Pealegi on see esimene kohtumine publikuga ja sageli esimene katkestusteta läbimäng. Kontrolletenduse publik on terane  ja haritud, sest piletid on poole hinnaga.  

Esietenduse publik koosneb väikeste saalide puhul sõpradest ja valitud vaenlastest, suures saalis valitud sõpradest ja taevas teab kellest.

Esietendus on kõigest üks kuupäev ja vajalik teatritöö korraldamiseks. Ja kui teatril on valida, kas kolm õigel ajal esietendunud keskpärast lavastust või üks hiilgav ja hilinenud, siis eelistan igal juhul viimast.

Kõige parem on lavastajal esietendust vaadata valguspuldist. Siis saab ta vahepeal käia fuajees roose nuusutamas.

Soovin kõigile, kellega teatris kokku olen saanud, head teatripäeva.

 

Aare Toikka

Kas lavastus saab esietenduseks valmis? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb küsida, et millal saab lavastus valmis? Ja minu vastus on, et mitte kunagi. Iga lavastust võib lõpmatuseni voolida ja ikka leiab, mida ümber teha. Küsimus on selles, et kuhu ma ise lati sean, et hea küll, selle laseme nüüd publiku ette. Aga protsess kestab publikuga koos ju edasi. See on tõsi, et 5.- 6. etenduseks on näitlejad publikuga harjunud, energiaringi juhtima õppinud. Aga elus lavastus muutub nüanssides kogu aeg. Miks? Selleks, et iga publikuga kümnesse lasta. Publik ju muutub, kuid “TEATER, see kümnetabamus” peab igal etendusel õhtust õhtusse sama olema. Hea lavastus saavutab veel uue hingamise kuskil 50., 60. etendusega ja 150. etendus on veel iselugu, eesti lavastused enamasti sinna piirile ei jõua. Asi pole välistes muutustes, vaid muutustes näitleja sees, koostöös, energiaringis. Reegel on muidugi see, et hea läheb paremaks ja halb laguneb pöördumatult.

Mis asi on esietendus? Esietendus on siiski teatraliseeritud seltskonnaüritus, mille raames esitatud lavastust ei ole väga mõistlik käsitleda kui sõltumatut lavateost. Esietenduse publik pole enamasti adekvaatne ja saalis on liialt ebakohaseid mõtteid ning tundeid. Mina pole oma lavastuste esietendust viimastel aegadel vaadanud, vaid olen istunud tehnikukonkus ja kuulanud pealt, kui sedagi. Ja näitlejatele olen alati valetanud, et “väga hea oli”. Sest kui veel vaja, siis saab järgmised etendused üle vaadata ja korrektuuri teha. Aga selleks, et oma närve hoida, on mõistlik teha varakult publikuga eelläbimänge. Lavastaja kohustus istuda publiku toolil on ju selline oskus, mis tööde lisandumisega loomingulisse biograafiasse peaks paranema, aga minu kogemus ütleb siiski, et alati võib soovunelm su pea segi ajada. Iial ei tasu kindel olla enne, kui publik on saalis. Kui kontrolletendus on kõigest päev enne esietendust, siis ei jõua enam suurt miskit muuta ja mina öösel töötada küll ei viitsi.

Teatrikriitikat vaid esietenduse nägemise baasilt kirjutada on küllalt ebatõsine ettevõtmine. Arusaadav on ju see, et päevalehtede formaat ja uudiskünnis nõuavad oma. Kahju on sellest, et seltskonnaürituse “esietendus” muljetega lavastuste tagasiside ajakirjanduses üldjuhul piirdubki.

 

Neeme Kuningas

Kuna sõnateatri dimensioonid (ja näib, et ka ühiskondlik-kultuuriline roll) on teistsugused kui muusikateatril, siis pole ma ekspert hindama esietenduse mõistet sõnateatri aspektist ning mulle võib olla hämar ajend, mis kannustas seda küsimust esitama. Seega saan selle huvitava teemaga seoses kirjeldada muusikateatrimaailmas meil ja mujal tehtud kogemuslikke tähelepanekuid.

Muusikateatris on esietendus sündmus, mida on ette valmistatud vähemalt aasta, sageli paar või rohkemgi. Enamasti ei ole lihtsalt võimalik, et esietendus edasi lükkuks, sellise otsuse võib tingida ainult mõni oluline teatriväline põhjus: katastroof, streik, dublandita tegelase raske haigestumine vms. Lisaks erialasele professionaalsusele eeldatakse muusikateatri lavastajalt ka võimet täpselt oma prooviperioodi planeerida ja  korraldada. Öeldust arusaamiseks võtkem lihtne paralleel reaetenduseks valmistuva professionaalse näitlejaga (lauljaga, tantsijaga): ta teab ju täpselt, et reede õhtul kell 19 peab ta astuma publiku ette. Ta teab, kuidas ennast etenduseks häälestada, millal ta peab sellega alustama (kolm päeva või kolm minutit enne lavale astumist), ta peab end n-ö loomingulisse seisundisse viima hetkeks, kui avaneb eesriie.

Esietendusel “avaneb eesriie” üldsusele, kelleks on esietenduse publik, kriitikud, pöidlahoidjad ja muidugi kohustuslikult ka ette(v)irisejad. Sel erilisel õhtul on “kohtunike” ees lavastaja korraldatud prooviprotsessis sündinud kunstiline tulemus. Kui tal pole õnnestunud ennast või truppi loominguliselt ja korralduslikult häälestada väljakuulutatud esietenduseks n-kuupäeval, siis, jah, lükkub esietendus edasi. Muusikateatris peavad aga lavastajad arvestama sellega, et sellega kaasneb tuhandeid pettunud vaatajaid, lörri läinud on turundusplaan, kannatab teatri usaldusväärsus, rasked on rahalised hoobid  ja kompaniil  tuleb rinda pista planeerimata sekelduste jad(m)aga. Ükski teater ei astu kaks korda sama reha otsa, ta lihtsalt ei kutsu saamatut lavastajat tagasi ning tema võimetus tööd korraldada ning seda kokkulepitud kuupäevaks ajastada ohustab tõsiselt tema mainet ja edasisi tööpakkumisi. 

Täiesti eraldi teema on see, millist etendust peaks vaatama kriitik. Kui eeldada, et tegemist on inimesega, kes armastab teatrit (ka selle tegijaid) ja selle nautijaid, siis võiks ta olla unikaalne ühenduslüli, kelle heasoovlik või karm nõu tuleks kasuks mõlemale. Kuid esietenduselt saab ta vahendada siiski vaid reportaaži või subjektiivse mulje. See kõik kannustab mind küsima: “Kes on kriitik?” 

 

TIIT PALU

Sageli on esietenduse kuupäev teada varem kui see, kes ja mida teevad. Noh, et sel päeval toimub midagi, tuleb näiteks suure saali klassika või see asi väikses saalis, mis on paralleelis suure saali klassikaga ja mida on vaja teada selleks, et paika panna järgmiste lavastuste trupid ja tähtajad. Lastelavastuste puhul arvestatakse koolivaheaegadega. Kui on külalisnäitleja, siis tuleb tema koduteatri plaane jälgida. See on matemaatika, kohustuslik ja vajalik, ning õnneks paljude muutujatega.

Asjad räägitakse läbi ja sõlmitakse kokkulepped. Kui lavastusgrupp ja esietendus on paigas, tehakse neile repertuaaris ruumi. See tähendab, et viimastel nädalatel on neil vähem väljasõite ja viimasel nädalal sellel laval etendusi võimalikult vähe. Tegelikult elab terve teater eeloleva esietenduse nimel.

Esietendus koondab energia. Paha lugu, kui see raisku läheb. Kui lavastus õnnestub, on kõigil hea meel. Ma ei tähelda erilist seost prooviperioodi pikkuse ja lavastuse headuse vahel. Kui on hea materjal ja töös on mõte sees, siis luuakse ka kahekümne prooviga väga keerulisi rolle ja lahendusi. Mõni nõuab neli kuud laboritingimusi ja ei tule sealt mitte midagi. Kui inimestele läheb asi korda, tehakse proove ka puhkepäeviti ja pikemalt. Ses mõttes mõjub esietenduse tärmin ka psühholoogiliselt – võetakse end kokku.

Normeti ajal oli Pärnus nii: esietendus, nädalaga veel kaks etendust, siis kiirelt Tallinnasse ja Tartusse. Arvan, et ka praegu on väikestes teatrites lavastused tavaliselt värskest peast kõige paremad. Meil pole võimalik mängida lavastust nii tihti kui tahaksime. Pole võimalik ka iga etenduse eel proovi teha, ehkki näitlejad võtavad teksti alati läbi. Kutsume ja ootame  kriitikuid ja sõpru ikka esietendusele, et kuulsus meie tegudest kiiresti ja kaugele leviks.

Olen teinud ka sellise tähelepaneku, et hea lavastus on hea igal mängukorral, sest seda on hea mängida. Kehvakest lavastust oli ilmselt halb ka teha ja seda ei paranda  miski. Kriitiku sulg võib-olla ainult.

 

MARIUS PETERSON

Mulle on oluline nii elus kui kunstis (eelkõige oskan enda puhul rääkida teatrist ja muusikast), pigem ühinemine mingi suurema liikumisega kui see, mida oma lihaste ja ajuga tekitada suudan. Seega on siis vaja pidevalt ka jälgida, mis seda takistab, püüda see segaja leida ja kahjutuks teha, kõrvaldada. Seda nii üldises plaanis kui ülisuurplaanis, elus üldiselt, ühe lavastuse proovi- ja mänguajal, ühe etenduse jooksul, ühe stseeni sees.

Esietendus võib olla üheks selliseks liikumise takistajaks. Nagu ka kahesajas etendus, mille järel klaase kõlistatakse ja monumente raiutakse.

Mis siis teha?

Kui meil tekib oluline küsimus, millele vajame teiste kõrvalpilku või kaasamõtlemist, siis hakkame ju ikka peale lähemast inimeste ringist ega torma keset turuplatsi ruuporiga lõugama, arvamuste (eriti nende põhjani minevalt ausate, lausa veriselt valusate) paljususest rõõmu tundma. Nii on ehk hea ka uue lavastuse puhul. Minu kogemuses on õnnestunumad need prooviruumist väljatulemised, mis on läinud tasapisi, lähedaste ja poolehoidjate abil. Kui õnnestub aegamisi seda ringi laiendada, oma küsimuste ja vastuseaimdustega nakatada veidi laiemat inimeste ringi, siis pole ehk asjatult aega raisatud.

Kardad kriitikat? Ei karda. Aga ajutuult, ülbust ja hoolimatust ei koge meeleldi.

Kahtlemata on “esietendus” turunduslikult mõjus sõna. Mõnda tulevasse, kultuuri-manager’idele mõeldud õpikusse pakun lause: Esietendus – tähtis moment teatriime (mis igal õhtul peab sündima) tootmisprotsessis. Mõnel puhul kaaluda ka selle ootamatut edasilükkamist, sel juhul saata välja pressiteade, milles sisalduks kindlasti sõnapaar “loominguline otsing”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming