Mis oleks üllam: kättemaks või andestus?

Pille-Riin Purje

 „Gorgo kingitus” on osavalt komponeeritud jõuline tekst, tulvil eruditsioonimänge.   Vanemuise „Gorgo kingitus”, autor Peter Shaffer, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre (Pärnu Endla), koreograaf René Nõmmik (Fine 5), valguskujundaja Andres Sarv, muusikalised kujundajad Peeter Raudsepp ja Loore Martma. Mängivad Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Kairi Kilgi, Rauno Kaibiainen, Aivar Kallaste. Esietendus 3. IX Vanemuise suures majas.      Vanemuise sõnateatri hooaeg algas paljutõotavalt: esietendusid Peter Shafferi „Gorgo kingitus” ja Jaan Unduski „Quevedo”, kaks pingsa intellektuaalse koega draamat. Mõlemad tekstid vaevad omal moel loovuse olemust, kirjaniku vastutust ühiskonnas. Nõudlik vaimne repertuaar peaks olema ülikoolilinna teatris  enesestmõistetav, ometi mõjub see praeguses Vanemuises märkimisväärse ja ootamatuna. Shafferi draama keskpunkt, vulkaaniline näitekirjanik Edward Damson nimetab teatrit „ainsaks religiooniks, mis kunagi ei sure”. Edward manab teatri mandumist: „Teater oli valgusallikas, püha ja asendamatu. Mis on teater praegu? Ridade kaupa toole, et inimesed saaksid, istuda käed risti rinnal. Inimesed, kes on oma vajadused ära unustanud.” Istusin saalis,  käed risti rinnal, huulil pingestus ebakindel vaatlejamuie eneseirooniliseks grimassiks. Lavastaja Peeter Raudsepp ei tee materjali valikul mööndusi, ei raiska enda, näitetrupi ega publiku aega lodevale jõudeolekule. „Gorgo kingitus” on osavalt komponeeritud jõuline tekst, tulvil eruditsioonimänge, tsitaadisädemeid, inimsuhete paradokse, kriminaalseid finessegi. Näidend võimaldab ärritavat äratundmist, vastakaid samastumisi.  Kiusatus on võrrelda „Gorgo kingitust” Shafferi „Amadeuse” raamjutustuse mudeliga: Edward kui Mozart, tema abikaasa ja muusa Helen kui Salieri, kes pihib oma(loodud) Mozarti hukka(saa)mise lugu. Olen teadlik, et see paralleel tirib mu lihtsustamise lõksu. Mehe ja naise suhe pingestab piire lõhkuva geniaalsuse ja mõõdukusele manitseva keskpärasuse duelli. Abielu, millest ei sünni luust ja lihast lapsi ning naise ainsaks lapseks kujuneb mehe looming –  see ühendus muutub loomuvastaseks, ka õpetatud naise vaatepunktist, mida vahendab meeskirjanik Shaffer. 

Kust võtab naine õiguse abikaasa näidendeid tsenseerides kustutada mehe loomepalang? Kui Helen ja Edward esimest korda kohtudes kokku põrkavad, kirub mees: „Naised ei tohiks joosta. Nad ei saa pidama.” Spontaanväidet edasi arendades: naine ei tohiks pühenduda mehe loovusele, sest ta ei saa enam pidama?! Mees omakorda ei tohiks õhutada naises illusiooni  „sa oled mulle vajalik”. Õigupoolest loob naine „olen mehele vajalik” illusiooni endale ise. Paraku paisub vajadus olla vajalik armastava naise igaveses ebakindluses mõõtmeteni, millest mehel pole õrna aimugi. Abielu vürtsitav mütoloogiline rollimäng „Helen – jumalanna Athena, Edward – Perseus” läheb riskantseks, ohtlikuks, lõpuks lõikavalt võikaks. 

Näidendit läbib kättemaksu ja andestamise terav vastasseis. Edward deklareerib: „Näitekirjaniku kohus on olla ekstreemne. Vapustada oma publikut ja kui vaja – šokeerida.” Kõneka sõna „kohus” kahetähenduslikkus eesti keeles.  Helen, kandes jumaliku kohtumõistja kutsumust, ohjeldab sureliku Edwardi näidendeid andestamise vaimus, kõrvaldab neist puhastava kättemaksu vägivallarituaale. Iroonia on selles, et Heleni parandused teevad näidendid publikumenukaks. Kui Edward oma loomingus ekstreemsusele truuks jääb, tabab näitemängu läbikukkumine. Tähistab see fiasko Heleni triumfi? Kas pole mehes pulbitseva loova hulluse kohitsemine naise kättemaks: laps lapse vastu.     

Põneva aspektina lisandub Edwardi „sohipoja” Philipi tahe kirjutada elulooraamat oma  isast, kes pole ainsast pojast väljagi teinud. Veel üks pühendumise ja eneseteostuse akt, millest kumab läbi isiklik kibestumus. Kumma peategelase elu- ja kunstikreedole kuulub lavastuse poolehoid? Lavastaja pole kohustatud saatuste mängulaual poolt valima. Peeter Raudsepa intelligentne lavastus hoidub hinnangutest. Leebet distantseerumist võib pidada sümpaatseks. Või neetult häirivaks. Oleneb vaataja temperamendist. 

Näitemäng täidab suure lava efektse teatraalsusega, koreograafilised etüüdid loovad vaimukaid teater teatris hetki, lakooniline videokasutus toimib löövalt. Silver Vahtre kujunduses domineerib taas võimukas kalk karkass, kõrgusmõõde kaasatakse mängu. Eeslavale mahub kammerlikum hingemaastik. Ainus, mis kujunduses ei tundu teksti vääriline, on Edwardi „impressiivne vene kirjutuslaud”: too näitekirjaniku altar mõjub butafoorsena,  otsekui oleks laua ülesanne pisendada Damsoni isiksuse mastaapi.       

Mõõdukas mahendav distantseeritus iseloomustab rollilahendusi, kaasa arvatud Martin Veinmanni „ekstreemne Edward”, vähemalt esietenduse muljes. Veinmanni valik Edward Damsoni rolli on väljakutsena vägev. Oligi ülim aeg, sest kui jälgida „katkematult liikuvat pildirida”, muundub Veinmann publiku teadvuses „Kodu keset linna” Hanneseks mu meelest juba ohustaval määral. Mis see seriaal muud on kui „käkras elude peegeldus”, mida  Edward ei salli. Ka koomikakallakuga kõrvalrollid näitleja koduteatris ei virguta mälus seda sisimat plahvatusjõudu ja isikupärast tragöödiasuutlikkust, mis olnud kord Veinmanni pärisosa Mikk Mikiveri lavastustes. Edwardi roll sisaldab intensiivsust, mis Veinmannile kui loodud. Ehkki pastelne lavastus mahendab Edwardi olemust, retušeerib Heleni mälupilte. Hetkiti haaras mind saalis sama pettumus, mida laval väljendasid maskidega artistid, kui nende  sööst verisesse tragöödiasse kõige põnevamal viivul katkestati. Oleks tahtnud näha ülbeid ja drastilisi loova hulluse vulkaanipurskeid! Üks klaarimaid osutusi Edwardi loomusele on, kuis ta potsatab toolile, märkamata tagumiku all Heleni isa (Raivo Adlas) malelauda: sama sundimatu rohmakusega paiskab mees sassi Heleni akadeemilise lastetoa, kuni naise sinise tindiga kirjutatud eludissertatsioon värvub veripunaseks. Ent Edwardi verigi ei ole laval  nõnda karmiinpunane ja laavatuline, et muudaks teatud stseeni vapustavaks ja šokeerivaks Damsoni ideaalteatri vaimus. Vereriitus allub Heleni mõõdutundele, mänguveri lahjeneb vesiseks ja publik langetab pilgu.   

Külliki Saldre mängib Helenit tõsise hoolimisega, maitseka õrna kargusega, vabana sentimendist. Loetav on naise võime armastada, kiivamalt jääb varjatuks hinge tumedam poolus.  Tanel Jonase Philipi rollijoonis on beežitooniline nagu tema ülikond, loomuldasa ongi ta pigem Heleni kui Edwardi veresugulane. Tsiviliseerituse maski kuigivõrd ei langetata. Tundub, et lavastuse halastav poolehoid kuulub ikkagi Helenile. Viirastuslik varjuteater, mis naise üksilduses kummitab, meenutas äraspidisel moel Jaan Toominga lavastuse „Ma olen siin varem olnud” mõjuvat finaali. Kuni varjude visklemist jälgides kaotasin Heleni  silmist. Tahaksin jätkata „Gorgo kingituse” peaosaliste kolmainsuse uurimist, sihiga saavutada vaimne silmside, ehkki ohutum oleks vaadata Peegeldavasse Kilpi. Näidendi üks pööraseid paradokse peitub lootuses, et kui ilmuks halastamatu, julmuseni subjektiivne elulooraamat Edwardist, mille süžee on „võõrasema” Helen valmis Philipile loovutama, tähistaks just see teos Edwardi moraalset üleolekut. Pühitseks kättemaksu. 

Samas, kas pole iga elulooraamat otsetee päriselt elanud inimese äraunustamiseni, mälestuste tiražeeritud moonutamine?        Provotseerivat Õigluse Tramptantsu tantsib näidendi finaalis siiski Edward. Ehk tähistab see rituaal geeniusesädeme ja igavese kujutlusvõime kirglikku jaatamist. Kui elu varjukõnd läbitud, segunevad Damsoni sõgestiilse Klytaimnestra-tantsu karjed igavikus Mozarti naeruga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming