Mis juhtub kokkupõrkel vastukäivusega?

Gisèle Vienne: „Kui vaadata nüüdistantsu või -kunsti arengut, siis seal on pöörded märksa silmatorkavamad, aga teater on suures osas ikka samasugune, kui see oli XIX sajandil.“

OTT KARULIN

Ma ei salga, et üheksa aasta eest „Baltoscandalil“ nähtud Gisèle Vienne’i „Ma vabandan“ („I Apologize“, 2004) on üks neist lavastustest, mis on kujundanud mind kriitiku ja ilmselt ka inimesena. Vaadata juulikuuma ja prožektorite poolt kuumaks köetud spordikirikus koolitüdrukuteks riietatud nukkude laibakastidest väljatõstmist ja asetamist üha uuesti nende võimalikku hukkumispaika, millele kunstverega võltstõepärasust lisatakse, taustal selgroo­üdini tungiv muusika, polnud paljudele talutav toona Rakveres ega kolm aastat varem Avignoni festivalil.

Gisèle Vienne, kes on õppinud filosoofiat ja nukukunsti, töötab küll eri kooslustega nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal, aga teeb sageli koostööd kirjanik Dennis Cooperi, muusikute Stephen O’Malley ja Peter Rehbergi (tegutsevad nimetuse KTL all) ning näitleja Jonathan Capdevielle’iga. Erandiks pole ka sel nädalavahetusel festivalil „NuQ Treff“ etendatav „Kõhurääkijate kongress“ („The Ventriloquists Convention“, 2015), mis on koostöölavastus Halle nukuteatriga ja mida esitati eelmisel nädalal rahvusvahelisel nukuteatrifestivalil (internationales figuren.theater.festival erlangen nürnberg fürth schwabach), kus toimus ka meie järgnev vestlus.

Gisèle Vienne: „See on väga ohtlik, kui näiteks kuraatorid hakkavad ütlema, et su töö on küll väga huvitav, aga parem, kui me ei näita seda. Selline passiivne tsensuur, kollaborism paneb muretsema ja seda on ka juba tunda.“

Estelle Hanania

Lavastust „Ma vabandan“ on mängitud festivalidel juba kaksteist aastat. Esietenduse ajal mõjus see esteetiliselt väga kaunis, aga siiski vägivaldne lavastus paljudele šokeerivana.

Ma olin jah üsna kindel pärast esimest hooaega, et see lavastus ei pea kaua vastu, sest kuigi oli neid, kellele väga meeldis, oli väga palju neidki, keda see šokeeris. Eriti just kriitikuid, kes nägid lavastust 2005. aastal Avignonis. See polnud midagi sellist, mida tavaliselt Prantsusmaal teatris näidatakse – ja eriti veel Avignonis. Prantsuse teatris on tekst kuningas ja meile heideti ette selle puudumist, mis on tegelikult absurdne, sest selles lavastuses on väga palju teksti, kuigi see on teistsugune [Dennis Cooper loeb laval enda kirjutatud poeeme ja monolooge – toim]. Probleem oligi selles, et paljud Avignoni festivali külastajad, kriitikud eriti, teavad enda arvates väga täpselt, mis teater on. Mina seda küll ei tea ja mind huvitavad just inimesed, kes püüavad teatrit aina mõtestada ja uuesti defineerida.

Praegu tundub toonane valuline reaktsioon arusaamatu. Samal aastal näidati Avignonis ka Romeo Castellucci lavastusi, seega võib ehk väita, et kriitikuid ärritas n-ö visuaalse mõtlemise prevaleerimine.

Nii võib jah alati öelda, kuigi seegi pole midagi uut, kui me mõtleme juba 1960. aastatel tegutsenud performance’i-kunstnikele või näiteks Tadeusz Kantori teatrile. Sellisel teatril on pikk ajalugu, aga veidral kombel see ikka veel üllatab meid. Kui vaadata nüüdistantsu või -kunsti arengut, siis seal on pöörded märksa silmatorkavamad, aga teater on suures osas ikka samasugune, kui see oli XIX sajandil. Seega oleme ka harjunud märkama laval kõigepealt näitlejat ja kuulma teksti ega pane sageli tähele, kuidas näiteks valgusega lavastatakse. Ometigi on ju normaalne, et mõnikord on tähtsaim ruum või siis heli või midagi muud.

Kas nukud saavad inimestest rohkem tähelepanu?

„Kõhurääkijate kongressis“ küll, sest nad nõuavad seda. Aga mitte alati. Minu kogemuse järgi mõjub nukk kõige tugevamalt just siis, kui ta ei liiguta („Kõhurääkijate kongress“ on selles osas erand). Kui nukku liigutatakse, on aru saada, kuidas ta ellu äratatakse ja see mõjub turvaliselt. Kui aga nukk püsib liikumatuna, on ta ometigi samuti elus ja see tekitab vaatajas segadust, sest toob mõttesse surma, kummastava keha.

Mis hetkel nukud teie lavastuste prooviprotsessis trupiga liituvad – on need alguspunktiks või sünnivad tekstist?

See on alati erinev. „Kõhurääkijate kongressi“ puhul alustasin dokumentaalsest materjalist päriselt tegutsenud kõhurääkijatest ja nende nukkudest. Selle põhjal lõin esimese versiooni näitlejate ja nende nukkude vahelistest suhetest ja nende lugudest, kusjuures mõne puhul jäi sisse päris palju dokumentaalsust, teistel peaaegu üldse mitte. Ma tahtsin, et lood oleksid näitlejatele väga lähedal, nii et ei saa arugi, kelle lugu nad mängivad. Lisakihiks on ju seegi, et laval on nukunäitlejad, kes mängivad kõhurääkijaid.

Seejärel palusin näitlejatel etteantud situatsioonide ja lugude põhjal improviseerida ning kogu see tekst sai üles kirjutatud ja antud Dennis Cooperile. Temaga koos lõime lavastuse struktuuri, mille käigus muutus ka väga palju esialgsest materjalist, kuigi hoidsime alles võimalikult palju näitlejate endi kõnepruuki. Ainult Inese [mängib Ines Heinrich-Frank – toim] ja surnud poisi lugu on puhtalt Dennise kirjutatud, sest see on näitleja isikust väga kaugel.

Selle versiooni pidid näitlejad ära õppima ning me mängisime seda kolmel päeval korduvalt läbi, nii et näitlejad said jätkuvalt improviseerida, aga siis rohkema materjali pealt. Juba selle töö käigus tegime Dennisega valikuid, milliseid situatsioone jms sisse jätta, ning lõpuks sai Dennis jällegi maha kirjutatud teksti, mille põhjal ta lõi kollaaži, kohati ka teksti ümber kirjutades. Selle peaaegu kolmetunnise versiooni pidid näitlejad omakorda ära õppima ning kahenädalase prooviperioodi lõpuks jõudsime kahetunnise lavastuseni.

Kogu see protsess kestis kaks aastat ja nukud lisandusid jooksvalt: mõned on ajaloolised nukud, teiste puhul küsisime näitlejalt, millise nukuga nad mängida tahaksid. Ma tahtsin, et need kümme nukku mõjuksid nagu eri aegadel eri meistrite tehtuna. Näiteks Nilsi [mängib Nils Dreschke] nukk on sama, mis Richard Attenborough’ filmis „Maagia“ („Magic“, 1978). Franki-nuku [temaga mängib Kerstin Daley-Baradel] nägu pärineb 1920. aastatest ja lilla muppet [temaga mängib Vincent Göhre] ongi väga sarnane ühele Muppetitest. Kurt Cobaini nukul [Sebastian Fortak] pole ajaloolist eeskuju, aga me tahtsime tuua lavale ühe tõeliselt laheda nuku.

Lavastuse keskne tegelane Nils, kongressi ainus Las Vegase staar on üsna tüütu oma pideva jutuvada ja üleolekuga. Mina igatahes väsisin temast vahepeal täielikult ära, mis ilmselt on taotluslik …

Ta ärritab jah paljusid. Seda inspireeris Jeff Dunham, keda ma kohtasin Kentucky kõhurääkijate kongressil. Dunhami huumor on ülimalt populaarne, aga minu arvates on tema naljad rumalad ja apelleerivad ameeriklaste varjatud rassismile [Dunhami kuulsaim nukk on Ahmed, surnud terrorist – toim].

Mind huvitas selles lavastuses just huumor või vajadus olla naljakas ja kuidas sellega toime tulla. Lavastuse esimene osa on nagu häälest ära komöödiaõhtu. Tavaliselt peaks sellises situatsioonis publik etendajaga samal lainel olema, aga kuna „Kõhurääkijate kongressis“ on korraga kaks publikut [Nils räägib seljaga saali teistele kõhurääkijatele, kes istuvad näoga saali poole – toim], siis reageeritakse ka erinevatele naljadele. Mõnel etendusel on saalisolijad hakanud plaksutama koos lavalolijatega, aga saanud siis aru, et nii ei oldud mõeldud. See tekitab segadustunnet: mis siis on minu kui vaataja koht siin?

Samal ajal on see lavastus ka portreede kogum. Ma tahtsin jutustada üheksat lugu ja tekitada tunnet, nagu oleks tegemist mõne sarja pilootosaga, nii et vaataja saab aru, et iga loo taga on veel viisteist või enam stseeni. Muidugi saanuks seda publikule mõeldes lühemalt teha, aga mulle oli oluline need lood ära rääkida.

„Kõhurääkijate kongress“ on lavastaja sõnul nagu portreede kogum, mõne sarja pilootosa, nii et vaataja saab aru, et iga loo taga on veel viisteist või enam stseeni. Esiplaanil Lars Frank ja tema pidevalt tähelepanu püüdev nukk.

Erich Malter

Võib-olla teen Nilsile nüüd liiga, aga kas temas on rohkem Donald Trumpi või Emmanuel Macroni?

Lavastuse tegemise ajal polnud veel neist kumbagi … Nils Dreschke, kes on inimesena väga armas, meenutas mulle pigem Karlheinz Böhmi [Austria näitleja (1928–2014), kelle tuntuim roll on keiser Franz Joseph I filmis „Sissi“, 1995 – toim]. Böhm nägi välja nagu tõeline sakslane oma blondide juuste ja puhta olekuga, mis on kuidagi võõristav. Nii et Nils ei esinda neist kumbagi, aga kui valida, siis pigem on temas sarnasust Macroniga, kes on täielik meediafriik ja kelle puhul on väga palju teadmatust. Muidugi oli ta pakutud valikutest parim ja ma loodan, et ta üllatab meeldivalt, aga samal ajal on ta ka tõeline võrgutaja. Erinevalt Trumpist on Macron selles vähemalt nutikas, aga tema kenadus tekitab minus ebamugavust.

Kuna Nils on tegelasena inspireeritud Dunhamist ja meenutab tõepoolest populistlikke poliitikuid, siis on ta nagu Macroni näoga populist, aga ma usun, et inimesed on nutikad ja näevad sellised asjad läbi. Ega ju ka teised tegelased selles lavastuses lase end Nilsil ära petta, tegelikult tal pole nende üle võimu.

Autoritaarsus on miski, mis mind sügavalt häirib. Minu puhul viidatakse alati sellele, et olen üks vähestest naistest lavastajate seas. Kui ma 25aastasena alustasin, pidin tööalaselt suhtlema peamiselt 50aastaste meestega, kes tahtsid väga oma autoritaarsust välja näidata ja suhtusid minusse isalikult. See võib esiti destabiliseerida, aga pigem ajab see mind naerma. Autoritaarsus ei toimi, kui sellel puudub publik. „Kõhurääkijate kongress“ on väga mänguline lavastus, kus ka teised näitlejad vaatavad, kuidas Nils Dreschke mängib seda tegelikult läbikukkunud õhtujuhti, aga nad ei usu teda.

Üks teema, millest te ilmselt liigagi palju peate rääkima, on vägivald. Ka Wikipédia artikli teine lause väidab, et Vienne’i lavastused keskenduvad seksile ja surmale …

See pole meie kirjutatud …

Arvata on. Seksi osas ei oska ma isegi kommenteerida, küll aga tundub, et kunstnikuna huvitab teid vägivald: millest see sünnib ja kuidas kedagi mõjutab. Teie järgmine lavastus „Crowd“ („Mass“, esietendub novembris Mailloni teatris Strasbourg’is) käsitleb just nimelt vägivalla eskaleerumist ühe peo ajal.

Siin on kaks taustalugu. „Kõhurääkijate kongress“ on esimene lavastus, kus ma tegelen grupiga. Mind huvitab grupi heterogeensus, selles sisalduvate indiviidide poliitilised vaated, seksuaalsus ja sotsiaalne kontekst. Seega püüan uues lavastuses luua võimalikult laia spektrit tegelastest, kes ometigi moodustavad kuidagiviisi grupi. See on väga ilus. Teiseks, „Ma vabandan“ oli esimene lavastus, kus ma püüdsin teadlikult luua lavastusse auke. See on äärmiselt raske, sest alati püütakse lünki täita, ükskõik kui seosetud on stseenid. Seetõttu kujutatakse sageli ette märksa šokeerivamaid asju, kui laval tegelikult näidatakse.

Kui tulla tagasi vägivalduse juurde, siis äärmuslike ja häirivate tunnete puhul saab kunstiteos minu arvates algatada vastuvõtjaga väga intiimset dialoogi. Samal ajal on minu kohta öeldud perversne kunstnik. Võimalik, et see on tõsi, aga ma ei arva, et oleksin kuidagi perverssem kui keskmine kodanik, kui mul ongi veidram kujutlusvõime. Ka vabadus halbu mõtteid kunstiliselt väljendada on oluline. Muidugi mõistetakse kunstnikku rohkem hukka kui näiteks ajakirjanikku, kes kirjeldab detailselt mõne mõrva üksikasju, sest tema teeb seda ju avalikust huvist lähtudes.

Vähemalt Prantsusmaal mõistab konservatiivsem osa sellise kunsti, mida mina teen, n-ö perversse kunsti, hukka. Mind tõesti üllatas, kui Marion Maréchal-Le Pen hakkas kaks aastat tagasi rääkima perverssest kunstist ja enda kui maksumaksja õigusest otsustada, millist kunsti tehakse. Ma tean küll väga hästi, mille eest ma seisan selles vabas riigis, aga tundub, et need ajad on otsa saamas. Loomulikult saan aru, et on veel väga palju tööd vaja teha, et mõistetaks nn halva kujutlusvõime vabadust kunstis, aga arvasin siiski, et ollakse märksa avarama vaatega kui näiteks 1950. aastatel. Praegune olukord on aga selline, kus me ei saa enam rääkida paremäärmuslusest kui vähemusest, mis tähendab ka, et mindki võidakse rünnata. Ma ei karda seda ja olen valmis oma tõekspidamiste eest võitlema, aga samal ajal pean tõdema, et need rünnakud ei pruugi sugugi olla abstraktsed, vaid üsna konkreetsed. Ma ei mõtlegi siinkohal kunstiteose tsenseerimist, pigem võidakse minu töid mitte näidata. Ja see on väga ohtlik, kui näiteks kuraatorid hakkavad ütlema, et jah, su töö on küll väga huvitav, aga parem, kui me ei näita seda. Selline passiivne tsensuur, kollaborism paneb muretsema ja seda on ka juba tunda.

Seega pean edasi võitlema ja lavastama kompleksseid emotsionaalseid ruume, kus käsitleda teemasid ja tabusid, millega me silmitsi seisame. Me vajame neid kohti – ettekujutluse vabadust ei tohi kunagi hukka mõista füüsilise tegevusega. Ettekujutuses tehtu ei tee ju kellelgi päriselt haiget.

Peale eelneva on mind alati huvitanud ka rituaali ja kunsti ning sotsiaalsete aktide omavahelised suhted ja eriti just see, kuidas reageeritakse kokkupõrkel vastukäivusega. Näiteks kas on lubatud nautida vägivalla representatsiooni või on see keelatud. Mind huvitab, kuidas murda emotsionaalse kogemusega läbi ratsionaalse mõtlemise. Ka kõige intellektuaalsem inimene võib emotsioonide mõjul rajalt kõrvale kalduda, nii et ei saa enam oma ratsionaalsetele mõtetele alla kirjutada.

Ka suhe vägivalda on mitmetasandiline. Ilmselt ei meeldi see vahetult kellelegi, aga ei saa eitada, et see võib olla põnev, hirmutav, panna muretsema jne.

Lavastuse „Crowd“ etendajad on noored, 20ndates eluaastates. On see lavastus ka püüe kirjeldada üht põlvkonda?

Ma ei püüa isegi teeselda, et ma millekski nii laiahaardeliseks võimeline olen. Küll aga huvitavad mind erinevad lood ja 20aastaste lood on teistsugused kui minu eakaaslaste omad. Trupis on ka inimesi üle Euroopa, Skandinaaviast, Hispaaniast, Prantsusmaalt. Erinevalt „Kõhurääkijate kongressist“ töötame väga palju koos tantsijatega. Laval pole küll lausutud sõnu, aga on siiski väga palju lugusid, mida me tantsijate ja Dennisega koos arendame.

Samuti huvitavad mind filmis kasutatavad montaaživõtted: kuidas liigutust hakkida, seda kiirendada jms. Me muidugi ei imiteeri neid võtteid, vaid püüame loomulikuna laval tervikuks ühendada. Minu arvates annab see kõik väga hästi edasi tänapäevast tunnetust, kus meid ümbritsev heli ja pilt on suuresti moondatud, ja me püüame selle tuua füüsilisse maailma. Kuna ühelt poolt on kõik justkui välja venitatud – enamik kasutatud võtetest nõuab tegemiseks tavalisest rohkem aega –, aga samal ajal äärmiselt dünaamiline, saab situatsioone ülimalt lähedalt ja detailselt vaadelda ja lahata. Näha, kuidas näiteks vägivald ühes kogukonnas tekib ja miks see peab tekkima ehk kuidas toimib emotsioonist kollektiivne jagamine.

Nende küsimustega tegeleb praegu terve Euroopa.

Just! Ma elan Pariisis, üsna lähedal kohale, kus tulistati [2015. aasta novembri terrorirünnakute ajal – toim], ja kuigi need on n-ö minu paigad, ei karda ma iga päev uut rünnakut – palju tõenäolisem on Pariisis mopeedi alla jääda. Pärast neid rünnakuid ja ka Charlie Hebdo tulistamist toimus mitu meeleavaldust ja nii veider, kui see ka pole, on neiski midagi pidulikku, sest kogukond tuleb kokku ja see on ju hea tunne. Seega on ka vägivald mitmetahuline ja ei saa üheselt öelda, nagu seda tegi Prantsuse meedia pärast rünnakuid, et see on barbaarne – ei, see on tsiviliseeritud inimese eneseväljendus, meeldib see meile või mitte. Need n-ö barbarid pole kusagilt kaugelt, nad on üles kasvanud siinsamas ümber nurga. Pole mõistlik vägivalda stigmatiseerida ega ole võimalik kogukonnast välja heita, seega peame vägivalda pigem analüüsima, et selle ilmingud ära tunda, ja mõtlema, kuidas leida sellele väljendusi, mis ei lõhuks kogukonda. Näiteks jalgpallimatši vaatamine võib olla üks vägivalla väljaelamise kohtadest, kuigi sealgi läheb see mõnikord käest ära.

See teema on isegi laiem: me vajame rohkem rituaalseid kohti ja sündmusi. Kunagi täitis seda rolli religioon, aga tänapäeval vajame vaimseid rituaale ilma religioonita. Üks võimalus on luua neid kunstiga. Miks ei või näiteks inimese elutähtsad, sümboolsed sündmused nagu pulmad või ka matus olla parimate kunstnike lavastatud? See tähendab muidugi, et kunstnik peaks töötama näiteks koos psühholoogiga, sest need on siiski erilised olukorrad. Tegin hiljuti Indoneesias uurimistööd ja olin täiesti võlutud, kuidas kogukond töötas lähestikku koos hommikust õhtuni ja kui palju rituaalsust on nende igapäevaelus. Kapitalistliku demokraatia puhul on aga inimesel märksa lihtsam ära eksida, kogukonnast välja jääda ja austust kaotada. Olen rääkinud sel teemal mitme poliitiku ja teiste kunstnikega ja pole siiani leidnud vastust küsimusele, kuidas me ikkagi saaksime luua rohkem sümboolseid, rituaalseid ruume. See kõik kõlab muidugi utoopiliselt, aga ainult seetõttu, et ülesanne on raske, ei peaks millestki loobuma. Võib-olla peaksime alustama ühest kogukonnast, näiteks mõnest väiksemast piirkonnast, kaasates nii teadlasi kui ka poliitikuid.

Kas see tähendab, et kunstnikud peaksidki välitööle minema?

Mitte ainult. Teater on ju samamoodi rituaalne kogunemiskoht. Nagu kinogi, mis küll viimasel ajal tehnika arengu ja kodusvaatamise võimaluste paranemise tõttu on oma positsiooni kaotamas – kahjuks. On uuringuid, mis näitavad, et ühiskonnad, kus on enam kogukondlikke kogemusi, on ka tervemad. Seepärast peame alles hoidma kohti, kus inimesed kokku saavad – sealhulgas teatreid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming