Minimalistlik süsteemi murdmine

Hirmu variatsioonid ulatuvad lavastuses „Vormides hirmu“ lokaalsest globaalseni, inimeste (enese)hävituslikkusest maailma hävimiseni.

AURELIA AASA

Vaba Lava „Vormides hirmu“, lavastaja Julian Hetzel, dramaturg Miguel Angel Melgares, kostüümikunstnik Gertjan Franciscus, muusikaline kujundaja Natalia Dominguez Rangel. Mängivad Miri Lee, Eva Susova, Tomislav Feller ja Svetlin Velchev.

Esietendus 13. V Vaba Lava teatrisaalis.

Kord istutakse toolidel, siis paisatakse end neilt maha.

Kord istutakse toolidel, siis paisatakse end neilt maha.

Esther Hertog

„Vormides hirmu“ on abstraktse idee visuaalselt kaunis esitus. Laval on kolm kindla karakterita inimest, kes annavad hirmu ilminguid edasi minimalistliku liikumise kaudu. Mustrimängu moodustavad istumise, kukkumise ja lamamise motiivid. Kord istutakse toolidel, siis paisatakse end viimastelt maha. Lebatakse maapinnal, ajuti keha väristades, või lamatakse pikalt liikumatuna. Venitatud vaikuseminutite ajal astub lavale erk­oranžis näitleja, kes hakkab maaslebajaid metallpulgaga togima. Kehad ärkavad, et taas toolidele ronida. Kõik algaks justkui otsast peale. Kukutakse. Tõustakse. Rebitakse tükke penoplastpõrandast. Lõhutakse, et taas tükid kokku koguda ja alustada uut mustrit.

Lavastuses „Vormides hirmu“ ei mängita akrobaatilistesse dimensioonidesse kalduvate liikumistehnikate, kaasahaarava dialoogi või värvika taustamölluga. Tervik on visuaalselt askeetlik, aeglase voolu ja väheste elementidega. Liikumine kulgeb läbimõeldult, minimalistlikult. Ideeline tuum koorub välja üksikute seoste, lavalise staatika, meeles mõlkuva temaatika kaudu. Vaid mõnel juhul antakse toimuvale kindlapiirilisem fookus. Vaatajal lastakse saavutada äraolev, meditatiivne seisund. Loodud on keeruline ja meisterlik kombinatsioon: rahulikus meeleolus jutustatakse lugusid hirmust. Sisemine kõhedus jääb harvaks ja aimatavaks. Ei teki soovi põgeneda, vaid langeda veelgi sügavamale sisekaemusse, lasta meeleoludel püsida zen-tasandil.

Hirmu variatsioonid ulatuvad lokaalsest globaalseni, inimeste (enese)hävituslikkusest maailma hävimiseni. Lavastuse ainus sõnaline heliriba on pikitud white noise’i tausta vahele ning osutab vaimselt mehhaniseerunud ühiskonna lakkamatule ringlusele. Orwelliliku masendusmaailma taaslavastamisega tuuakse lavale hirm masinlikkuse ja jälgimisühiskonna ees. Süsteemis viibijate hukkamõist selle väärtuste ja tegutsemismustrite suhtes demonstreerib inimeste jõuetust ja ühiskonnamehhanismide paratamatust. Masinavärgi ümberkorraldamine tähendaks selle hetkelist seiskumist, ehk isegi harjumuspärase kadu. Kummatigi tuleks loobuda ka süsteemi hüvedest. Nii sammutaksegi lava tagaosas seisva, kurnatust ja väsimust sümboliseeriva kohvimasinani, et jätkata truult oma töö-ja eluringi.

Postmodernistlikust metafoorikast minnakse edasi lavastusliku kulminatsiooniga. Pärast kohvipausi saabunud kollapsit astub lavale tegelane oranžis, metallvarras käes, tuues kontrasti nii tumedasse värvigammasse kui ka lavalisse letargiasse. Metallpulgaga togimist võib võtta inimestevahelise distantsi väljendusena. Sama mõtet kandsid lavastust saatnud performance’id, mille keskmes olid tänavale pikali heitnud inimesed. Nii tänaval kui ka teatrisaalis ette kantud osad on õrritav löök inimeste privaattsooni ja mugavusmaailma. Eeldusel, et kõik möödujad ei taju, et tegu on kunstiprojektiga, peaks maas lebav inimene kutsuma eluterves ühiskonnas esile mure potentsiaalse abivajaja pärast. Sageli on vastuseks aga pelk tuimus. Linnaruumi viidud performance’id peaksid kasvatama kodanikutunnet, pöörama tähelepanu abivajajaile. Siiski näib, et ärkavad vaid need, kes pole saavutanud teiste inimeste suhtes täielikku uneseisundit. Kivistunud mass sammub omas rütmis edasi.

Linnaruumis kohatud reaktsioone on tunda ka lavastuse dünaamikas. Metallist pulgaga maaslamajaid liigutav tegelane on kui inimeste hirmude kehastus, hirm ise või prototüüp distantseeruvast inimesest, kes vajab maailmaga suhestumiseks vahendusmeetmeid ja kaitseülikonda. Nii tehnoloogia areng, mehaanilistest seadetest üleküllastunud elukeskkond kui ka inimeste muutunud maailmapilt viivad inimesed üksteistest aina kaugemale. Heatahtlikkuse kõrval on vägivalda, abivalmiduse kõrval võõrastamist, normiks on ükskõiksus. Kuni mure pole tulnud üle koduläve, saab silma kinni pigistada, takistusest üle astuda. Ignoreerida võib kõike, teisest inimesest kuni maailmani. Ent kas pole ükskõiksuski üks vägivalla ilmingutest? Märk, et hoolimatus on liikunud nii kaugele, et pole soovi teha kurja, aga ka mitte head? Kas ei anna seegi alust hirmuks? Laiaulatuslikuks hirmuks, sest tee ignorantsusest teisi jalge alla trampiva mentaliteedi ja vägivallani võib olla ootamatult lühike.

Seejuures on lavastuses tunda positiivset nooti. Hetk, kui kolm alguses laval viibinut jäävad taas üksi, koguvad jõudu ja hakkavad paanilise entusiasmiga maad katvat penoplasti lõhkuma, on poeetiline visuaalselt ja ka mõttetasandil. Seina äärde asetatud puhurid panevad penoplasti tükid ja valged terad põrandal voolama, tekitades lummava kontrastimängu. Korratusest luuakse veelgi suurem korratus. Olemasolev paisatakse segi, et hea kokku koguda ja panna alus uuele, suuremas harmoonias ja teineteisemõistmises toimivale maailmakorraldusele. Vaatamata pessimistlikule inimkuvandile, lämmatavale hirmule, on lavastuses usku paremasse. Ent puhastumine, uus ärkamine, saab toimuda vaid revolutsioonilise kaose kaudu. Nii toimuvadki murrangud vaid ideede või lavastuste tasandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar