Mina ja Pasi, minu teise Soome sõber

Paneb jätkuvalt imestama, kust leiab terve plejaad tänapäeva soome dramaturge ikka ja jälle üles selle salavedru, millega pingestada tavaliste inimeste lihtsaid lugusid.

SVEN KARJA

KOM-teatri „Pasi was here“ („Pasi oli siin“), autor Veikko Nuutinen, lavastaja Lauri Maijala, kunstnik Janne Vasama. Mängivad Robert Enckell, Johannes Holopainen, Vilma Melasniemi ja Juho Milonoff. Esietendus 24. II Helsingi KOM-teatris.

Kunagised lapsepõlvesõbrad on äärmuslikult eri tüüpi: Hemmo (Juho Milonoff, paremal) nohikust varatark ja Pasi (Johannes Holopainen) süüdimatult lapsemeelne – introvert ja ekstravert oma kõige puhtamas väljaandes.

Kunagised lapsepõlvesõbrad on äärmuslikult eri tüüpi: Hemmo (Juho Milonoff, paremal) nohikust varatark ja Pasi (Johannes Holopainen) süüdimatult lapsemeelne – introvert ja ekstravert oma kõige puhtamas väljaandes.

Tanja Ahola

Helsingi hipsterite linnajaos Punavuoris elutsev nooremas keskeas Hemmo saab kurva uudise: tema parim lapsepõlvesõber ja koolivend Pasi on lõpetanud püssilasuga oma elutee. Kontakt kunagiste sõprade vahel on olnud järjest põgusam. Või mida olekski nii väga jagada metropolis toimetaval intellektuaalil ja Ida-Soome väikelinnas vaikselt alla käinud töömehel? Pealegi on kunagised semud äärmuslikult eri tüüpi: Hemmo on nohikust varatark ja Pasi süüdimatult lapsemeelne, introvert ja ekstravert oma kõige puhtamas väljaandes. Aga mis see siis õiguspoolest oli, mis tegi neist kunagi nii lahutamatud kaaslased? Hemmo võtab ette mõttelise teekonna oma lapsepõlvemaile, 1980. aastate Savonlinna.

Mõistan, et soome noorema põlve dramaturgi Veikko Nuutise (sündinud 1981) näidendi „Pasi was here“ kirjeldus ei pruugi kõlada ülearu originaalselt. Siiski peitub selles teatritekstis, mis jõudis Helsingi KOM-teatris ka hiljaaegu lavale, rohkem tõlgendusvõimalusi, kui ühe nukravõitu lookese ümberjutustus. Sealt on nii mõndagi lavastaja Lauri Maijala hoogsas ja teravas tõlgenduses ka lavale jõudnud.

Soome vaatajale, eriti muidugi Pasi ja Hemmo eakaaslastele on see lavastus esmajoones retk omaenda lapsepõlve (lavastuse reklaammaterjalides kordub ühtelugu sõna „nostalgia“), sest laval rullitakse kireva kaleidoskoobina ringiratast märke 1980. aastate Soome noorukite iidolitest ja olmest. Teistpoolt Soome lahte pärit vaataja tunneb neist ihalusobjektidest küll ära vaid mõne üksiku (Terminaatori terasmusklid, Pamela Andersoni rinnad). Aga kes olid Sarah Young ja Laktoosi Lerssi? Esimene oli kunagine pimestav pornotäht, teisest ei saanudki päriselt sotti. Ent on ka muud tähelepanu väärivat, näiteks teksti ja lavastuse omapärane nihestatus, tragifarsilik mänguvõti, milles saavad kokku tõsitraagiline, sotsiaalse haardega sündmusahel ning rämekoomilise sketši vorm. Selline bravuurikas rohmakus ja uljalt üle võlli etendamisteater pole muidugi Soomes midagi enneolematut. Siiski julgen senise kogemuse pinnalt öelda, et KOM-teatril õnnestub sellele lisada mingi teistmoodi rafineeritus ja tegijate omanäoline, sageli ka varjamatult irooniline kommentaar.

Lauri Maijala* – kes, muide, on teinud koostööd Eesti teatriga („Kullervo“ lavastus Rakvere teatri ja kahe Soome teatri ühisprojektina 2014. aastal) ning Eesti kinodesse jõudnud filmi „Joomahullu päevaraamat“ – eelmistest lavastustest on meeles paari aasta tagune Tšehhovi „Kolm õde“ (ikka KOM-teatris), mis suutis üllatada kahe vaatuse dia­metraalselt erineva tonaalsusega: esimese vaatuse üle piiride kobrutav räpakus ja räuskamine, lööming ja läbu (kaasvaatajaks olnud nooremapoolse eesti meesnäitleja taluvuspiir ületati hetkel, kui vankris olnud lapse mähkme sisu ühele tegelasele näkku määriti) vahetas välja puhtakspestud lavapinnale paigutatud meditatiivne, vaikselt enesekaemuslik teine vaatus. Ehkki ka „Pasi“ loos on üksjagu soome teatrile omast lauaga löövat tahumatust ja naturalismi (mõlemas vaatuses pikk ja põhjalik masturbeerimisstseen), tundub Maijala liikuvat sisemiselt taltunuma, mõtlikuma ja selgema-puhtama joonise poole.

Muidugi on suur osa selles ka neljaliikmelisel hästi kokku töötaval näitetrupil, eriti muidugi põhitegelasi kehastanud Johannes Holopaisel (Pasi) ja Juho Milonoffil (Hemmo). Vilma Melasniemi ja Robert Enckelli ülesandeks on jäänud kõigi kõrvaltegelaste kehastamine. Vastavalt valitud stiilivõtmele teostub see pedaal põhjas rämekoomilise galeriina. Ent iga rõkkava naeruga vastu võetud stseeni lõpus lajatab püssipauk, mis tuletab meelde, et käimas on siiski fataalse lõpuga elujuhtumi eritlemine. Holopaise ja eriti Milonoffi rollilahenduse stiililine amplituud kõigub võõritava komismi (Pasi ja Hemmo tutvusid koduhoovis viieaastaste jõmmidena) ja tragikomöödialiku tõsisema enesevaatluse vahel.

Üks vaimukamaid stseene, mis markeerib selgelt kahe sõbra erinevuse, leiab aset koolitunnis, kui loetakse ette kodukirjandid teemal „Kuidas ma veetsin möödunud suve?“. Pasi mõnerealises kirjandis loetletakse üles vaid bände, keda ta suvel kuulas, Hemmo seevastu on kirja pannud meeletult pika Albert Camus’st inspireeritud essee, mis pakatab teismelise elamise ängist ja enesetapumõtetest. Ajapikku arenebki Hemmo imetlus täiuslikult „normaalse“ (normaalsed riided, normaalsed huvid, jutt ja välimus) Pasi vastu sinnamaale, et Hemmo, kellel on kodus kiiksuga ema, hakkab unistama sellest, et Pasi „normaalsed“ vanemad (ema kokk, isa torumees) oleksid nõus ta adopteerima. Mingis mõttes loomuliku jätkuna suunab teismeikka jõudnud kunstnikuhingega Hemmo Pasi suunas ka oma tärkava seksuaalse identiteedi otsingud, mille olemust täiuslikult lihtsameelne Pasi küll kuidagi hoomata ei suuda.

Hemmo viimane kohtumine kõledas korteris sisemiselt juba kustunud Pasiga toimub läbivalt tõsises, psühholoogiliselt hapras tonaalsuses. Justkui oleks kogu eelnenud noorus olnud üksainus pikk ja pöörane pilgar, nüüd on aga viimaks kätte jõudnud peojärgne pohmelusesegune hall argipäev, kui tuleb otsa vaadata oma igapäevastele kohustustele. Ootamatult ümber paigutunud rollijaotuse tõttu (päikesepoiss Pasi on elule alla jäämas, varem truu satelliidina Pasit imetlenud-jäljendanud Hemmo ei oska pakkuda lahendusi) on seniste sõprade suhted nüüd haavatavad. Raskelt ja kidakeelselt kulgeb vestlus sõprade vahel, kes mõne aasta eest jagasid omavahel iga väiksematki eluseika. Eks umbkaudu samasuguseid piinlikuvõitu hetki on kogenud küllap igaüks meist, kui kohtutakse pikema aja tagant kellegagi samast koolist, hoovist või laagrirühmast ning tuleb vastastikku presenteerida oma tööalaseid ja eraelulisi saavutusi.

Eraldi teema on, et mentaalse lahkukasvamise põhjusena leiab pidevat rõhutamist kunagiste sõprade elukoha ja -keskkonna erinevus. Muidugi pole seegi mingi uudis, et „depressiivse väikelinna“ heidik ja metropolimelus hulpiv hipster kapselduvad päev-päevalt aina enam oma mulli, kuid siin on kõik valusam, kuna tegu on siiski väga lähedase, vastastikku teineteist viljakalt toitnud (sõltuvus)suhtega, mis on nüüd katkenud nii mentaalsel kui ka sotsiaalsel tasandil. (Kas see on minu paranoia, et värskemas eesti kirjanduses ja teatris, samuti telesarjades näib olevat omaks võetud hoiak, et maal või väikelinnas elavaid inimesi saab ja tulebki kujutada ainult pooletoobiste töllidena?). Lavastuse finaal on siiski poeetiliselt kirgas ja nägemuslik: paradoksaalsel kombel on Pasi oma lahkumisega uuesti Hemmo elus koha sisse võtnud. Selgub, et kummalegi poole lava tekkinud kolahunnik on tegelikult Pasile pühendatud (kujuteldava) muuseumi eksponaatide kuhi. Üks neist esemetest on Pasi kollase kodumaja makett, kus süttivad väikesed tulukesed panevad lavastusele südamliku punkti.

Peab jätkuvalt imestama, kust leiab terve plejaad tänapäeva soome dramaturge (Laura Ruohonen, Pirkko Saisio, Kari Hotakainen, Michael Baran, Sirkku Peltola, Kati Kaartinen) ikka ja jälle üles selle salavedru, millega pingestada tavaliste inimeste lihtsaid lugusid, jäämata sealjuures lameda olustikukujutuse pinnale. On ju ka Nuutise uudisteos oma olemuselt kõige tavalisem nn retrospektiivne mälestusnäidend, mis ei raba uudse teemapüstituse ega karakterite originaalsusega. Ometi haarab see kaasa. Huvitav, kuidas läheb praegu minu väikelinnades elavatel mängukaaslastel?

*Erni Kask, Kogu aeg ei saa tagurpidi saltosid visata. Intervjuu Lauri Maijalaga. – Sirp 13. III 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar