Millist festivali me tahame?

Margot Visnap

Eelmisel nädalal anti avalikkusele teada, millised lavastused festivalil „Draama 2010” üles astuvad. Seekord otsustati nii, et valiku teeb kuraator, Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk. Tänavuse festivaliprogrammi valikus on napp kaheksa lavastust, masuaeg ju. Välja on jäänud näiteks VAT-teater, Vene teater, nukuteater, Kuressaare teater jne, samas on teater NO 99 esindatud kahe lavastusega. Vägisi tekib küsimus, mis  festivali siis nüüd korraldatakse. Kremli kontserdi laadis ülevaatenäitust? Lõviosa lavastustest on pärit Tallinnast, nii et pealinna teatrihuvilisel pole suurt põhjust Tartusse festivalile minnagi. Praegu ei ole festivali kodulehelt lugeda ka selle kohta, mis veel 6. – 12. septembrini Tartus toimub. Loodetavasti juulis, kui festivalipiletid müüki paisatakse, võib sealt saada ka juba rohkem informatsiooni.

Teatrifestivali „Draama” kasutegur pole siiani päris selgeks saanud. Ja mitte ainult mulle: ikka ja jälle on küsitud,  kellele on see festival mõeldud – kas väliskülalistele, teatripraktikutele? Loomulikult saab ainult rõõmu tunda, et tartlased näevad teiste teatrite lavastusi. Aga kunagi oli see ju iseenesestmõistetav, et nii Tartu kui ka teiste linnade publik sai augustikuus osa vaat et nädalapikkustest teatrite külalisetenduste tsüklitest. Nüüd teatrid enam nii pikki gastrolle teha ei jaksa. Seega võiks kaaluda mõtet, mis varemgi ajakirjanduses kõlanud: panna festival külakorda käima. Küllap elustaks niisugune teatrinädal ka Viljandi, Pärnu või Rakvere kultuurielu. 

Pealegi nüüd, kui festivali peetakse vähendatud mahus (kaheksa lavastusega) ja igal aastal, ei tohiks selle korraldamine eri linnades osutuda väga keeruliseks. Küll järg paari-kolme aasta pärast jälle ka Tartu kätte jõuab. Elu on raske, raha vähe, aega samuti. Näib vist peaaegu ilmvõimatu korraldada niisugune teatripidu, millest ka praktikud osa saaksid. Nii palju kui olen kuulnud teatritegijatelt endilt, on neile Tartus festivalil käimine kui ühe külalisetenduse andmine: hommikul lavaproov, õhtul etendus ja pärast seda või järgmisel hommikul  aidaa, koju tagasi. Asja pole saanud ka ideest, et huvilised, välisvaatlejad, kriitikud võiksid kohtuda pärast etendust trupiga, esitada küsimusi ja arutleda äsja nähtud lavastuse üle. Ometigi on niisugune suhtlemisvorm suurepäraselt toiminud paljudel välisfestivalidel. Muidugi, festivalidel on seni olnud konverentse, õpitubasid, lisaprogramme jne. Aga kui vähemalt praeguse teadaoleva info põhjal ainult kaheksa lavastuse näitamisega piirdutaksegi, siis miks või kas raskel masuajal niisugust festivali üldse vaja on?

Pole ju niisuguse ettevõtmise  korraldamine odav lõbu. Võib-olla peaks aja maha võtma ja arutama, kindlasti koos teatritegijate endiga, miks ja millist teatripidu me tahame. Võib-olla kaaluda mitmeid lähenemisnurki: ühel aastal teemafestival, teisel aastal väiketeatrid või vabatrupid jne. Ehk oleks tark festival kokku suruda, kunagi saadi hakkama ju kolme päevaga. Kuna aega veel on, miks mitte korraldada niisugune arutelu juba sügisesel festivalil? SA Eesti Teatri Festival tegutseb teadupoolest ju aasta läbi, korraldades ka muid üritusi (Lipupäev,  Märkamisaja laulupidu, Saueaugu teatritalu tegemised), ühe koosistumise festivali teemal jõuaks kõige selle kõrvalt maha pidada küll.

Tänavuse festivali formaat on juba paigas – kuraatorifestival. Ja kuraator Madis Kolgi valikut pole põhjust ka kuidagi vaidlustada. Nii otsustati. Kuigi oleks võinud ju avalikkusele varem teada anda, milline nõukoda ja miks just niisuguse otsuse tegi. Festivali kodulehel on kirjas, et muutunud on Eesti Teatri Festivali loomenõukogu koosseis, uude loomenõukogusse kuuluvad kriitikud  Madis Kolk, Aare Pilv, teatriteadlased Luule Epner ja Madli Pesti ning lavastaja Andres Noormets. Loomenõukogu esimene koosolek toimus tänavu 14. veebruaril Tartus ja arutati sügisese festivali uusi korraldamisprintsiipe. Küllap nemad siis nii otsustasid, ometigi võinuks arutelu olla ju laiapõhjalisem ja miks mitte ka avalikum. Kindlasti on eluterve mõte loobuda festivalil preemiate jagamisest – eks kuraatori valik, „mööndusteta hea teater” – ole juba iseenesest preemia eest. Pealegi  sajab rahvusvahelisel teatripäeval nagunii ohtralt preemiaid. Samas: rohkem kui varasematel festivalidel võiks avalikkuseni jõuda festivali väliskülaliste arvamused. Kuna seekord pole preemiaid, pole ka rahvusvahelist žüriid, kuid oletatavasti ei tähenda see, et väliskülalisi festivalile ei tule. Festivali pressiteenistus võiks agaramalt hoolt kanda selle eest, et ajakirjandusse jõuaks pilk kõrvalt, välisvaatlejate arvamus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming