Milline on elu pärast postmodernismi?

Kristiina Reidolf

Mis ühendab Michel Gondry, Alvis Hermanise ja Ljudmila Ulitskaja loomingut? Pealtnäha eripalgelised autorid, kuid kõigi nende puhul on täheldatud märke uue epohhi saabumisest. Kas neid märke leidub ka Eesti teatris?        Viimase kümne, maksimaalselt viieteistkümne aasta akadeemilistes kirjutistes on hakatud osutama postmodernistliku paradigma muutusele. Esile on kerkinud mitmeid teooriaid, mis toovad tõestuseks uusi kunstinähtusi, mida pole võimalik postmodernistlikku mõistestikku kasutades seletada. Radikaalsemad teoreetikud väidavad postmodernismi lõppenud olevat, isegi kui selle diskursiivsed strateegiad jätkuvad. Mõõdukamad ja konservatiivsemad teoreetikud visandavad induktiivsete järelduste põhjal uue diskursuse piirjooni, söandamata pakkuda tervikteooriat või jätavad avatuks võimaluse, et tegemist on postmodernismi uue arengufaasiga.  

       

Tänapäeva tunnetusliku ebakindluse ja ootusärevuse on kõige lihtsamalt sõnadesse  püüdnud Raoul Eshelman1: „… me tunneme uue ajastu lähedust, millest on aimatavad ainult välised kontuurid ning milles me suudame tajuda vaid lihtsakoelisust ja lihtsameelsust. Peatähtis on aga see, et me oleme temasse juba armunud.”       

  Artikli eesmärk on kaardistada post-postmodernistlikud teooriad ning paigutada Eesti teatri viimase aja arengusuunad uue paradigma hõlma alla. Artikkel annab ülevaate juunis  Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kevadkoolis toimunud sümpoosionist „Milline on elu pärast postmodernismi?”, kus teatripraktikutena osalesid Andres Noormets, Taago Tubin, Külli Reinumägi, Urmas Vadi ja Mart Koldits ning teoreetikutena Madis Kolk, Andrus Laansalu2 ja TÜ teatriteaduse doktorandid Madli Pesti, Kadi Tudre, Hedi-Liis Toome ja Kristiina Reidolf. Mitmed post-postmodernistlikud teooriad pakuvad uue paradigma tekke põhjuseks 2001.  aasta 11. septembri terrorirünnaku New Yorgi World Trade Centerile, mis väidetavasti tõestas postmodernismi ambivalentse väärtuspluralismi eksiteed. Osa teoreetikuid on täheldanud aga paradigma muutusi juba 1990. aastate keskpaigast alates. Sealjuures mõistetakse uut paradigmat mitte ainult kultuurilisi, vaid eri ühiskondlikke (sotsiaalpoliitilisi, majanduslikke etc) protsesse kirjeldavana. Näiteks iseloomustavad uut paradigmat globaalne majanduskriis,  „valgekraede” majanduse asemele tekkinud „rohekraede” majandus, ebastabiilne geopoliitiline situatsioon, terrorismioht, digitaalrevolutsioon, kultuuriline nomaadlus ning poliitretoorika muutus (uued narratiivid ja usk muutustesse à la Barack Obama „Yes, we can”poliitika) etc3

Uuele paradigmale on pakutud eri nimetusi nagu näiteks metamodernism (Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker), performatism (Raoul Eshelman), pseudomodernism või digimodernism (Alan Kirby), hüpermodernism (Gilles Lipovetsky), altermodernism (Nicholas Bourriaud), automodernism (Robert Samuel), proteism (Mihhail Epstein) etc. Post-postmodernistlikke teooriaid iseloomustab tõukumine postmodernismist, aga ka modernismist. Esilekerkinud teooriaid on võimalik eristada väärtuselises mõttes: pessimistlikud teooriad vaatlevad uut epohhi degenereerumisena (nt pseudomodernism), optimistlikud teooriad aga kõrgemate väärtuste nagu headus, ilu ja usk poole püüdlemisena  (nt performatism).       

Järgnevalt peatun neil post-postmodernistlikel teooriatel, millega leiti sümpoosionil eesti teatrikunstil olevat enim sarnasusi – metamodernismil ja performatismil.         

Metamodernistliku lähenemisviisi rajajad on Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker, kes väidavad, et nad ei paku mitte tervikteooriat, vaid visandavad uue diskursuse kontuure pigem esseistlikult kui teaduslikult, pigem debatina ja avatud diskussioonina kui  lõpliku dogmana. Ontoloogiliselt paigutub metamodernism modernismi ja postmodernismi vahele, olles mõlema mõjusfääris ja omades mõlema tunnuseid. „Meta” tähendab vanakreeka keeles „koos”, „vahel” ja „taga”, aga ka „läbi”, mistõttu on metamodernism autorite väitel koos modernismi ja postmodernismiga, nende mõlema vahel ja ka taga. Epistemoloogiliselt iseloomustab metamodernismi „just nagu” mõtlemine (Kanti „negatiivne  idealism”).     

Metamodernismi karakteristikud on leitavad nii modernismis kui ka postmodernismis: iroonia ja siiruse ühendamine, naiivsus, terviklikkus, harmoonia, fantaasia, utopism,  dekonstruktsiooni hülgamine rekonstruktsiooni kasuks, müüdid ja suured narratiivid, põhjuslikkus, progressiidee, tõeotsingud vaatamata teadmisele, et tõde pole kunagi leitav.     

  Autorite järgi iseloomustab metamodernismi pragmaatiline idealism. Metamodernismi selgeimaks väljundiks on  uusromantism (paroodia või nostalgia romantismi suhtes), mis kasutab järgmiste duaalsuste sümbioosi: kultuur-loodus, lõplik-lõpmatu, tavapärane-müstiline, tuttav-võõras ja struktureeritusmittestruktureeritus. Uusromantismi iseloomustab helge pilguga minevikku vaatamine, lootusega näha seal peegeldumas tulevikku (n-ö retrofuturism). Metamodernismi alla kuuluvad sellised liikumised nagu uussiirus, Freak Folk etc.     

Raoul Eshelman on alates 1990. aastate keskpaigast täheldanud postmodernistliku paradigma taandumist. Eshelmani performatismikäsitlus ei tulene John Austini performatiivse kõneakti mõistest, kui lausudes sooritatakse reaalne tegu, samuti modernistlikust avangardi kunstisündmusest ega postmodernismi happening’idest. Uus arusaam performatiivsusest seisneb eelkõige subjekti säilitamises:  subjekt on kui holistlik, redutseerimatu üksus. Performatism on orienteeritud iroonia ületamisele ning seda iseloomustab headuse institutsionaliseerumine (kurjuse tõlgendamine halvasti mõistetud headusena), lihtsus, usk ja armastus.   

Performatismi tunnused: a) narratiiv (ilma lõputu tsiteerimiseta), b) holistlik subjekt – lihtsameelne, siiras, heroiline, hedonistlik, saamatu, juhm, immuunne sotsiaalsete kohustuste ja nõuete vastu, c) vastandite ühtsus, d) üleminek metafüüsiliselt pessimismilt metafüüsilisele optimismile – katarsis, nirvaana, jumalikustamine, e) deseksualiseeriv armastus ja klassikaliste soorollide segunemine (falliliselt käituvad naistegelased ja vaginaalselt käituvad  meestegelased). Sageli tegelevad performatistlikud teosed usu-, lepituse ja identiteediteemadega, võimaldades publikul samastuda lihtsameelsete tegelaste ja nende ohverduslike lunastusaktidega. Teoste lõppu iseloomustab positiivsus. Sümpoosionil „Milline on elu pärast postmodernismi?” tõstatusid järgmised küsimused. Kas postmodernism on ikka lõppenud? Milline paradigma iseloomustab Eesti teatrit? 

Kuidas suhestuvad sümpoosionile kutsutud teatripraktikud uute post-postmodernistlike teooriatega ning milliste eesti teatraalide loomingus kajastuvad veel postmodernismi-järgsed tendentsid ja meeleolud?       

Kui üldjuhul aktsepteeriti post-postmodernistlike teoreetikute argumente uue paradigma saabumise kohta, siis postmodernismi vankumatu apologeedina esines Andrus Laansalu, kelle seisukohti saab lugeda käesolevast Sirbist. Kui püüda Andrus Laansalule oponeerida, siis peaks keskenduma postmodernismi definitsioonile. Oluline on vahet teha postmodernsusel kui ajastul ja postmodernismil kui kultuurisuundumusel, nii nagu tehakse vahet modernsusel (keskaja lõpust algav ajastu) ja modernismil (XX sajandi alguse kultuurisuundumus). Samuti tekitab küsimusi postmodernsuse ja horisontaalsuse samastamispüüe, sest need mõisted pole identsed ja neil on ka erinev  maht. Tõenäoliselt Andrus Laansalu vaatlebki postmodernismi tunduvalt avaramalt kui postpostmodernistlikud teoreetikud, mistõttu ei pruugi tema argumendid kummutada nimetatud teooriaid.       

Sageli väidetakse, et Eesti kutseline teater pole veel postmodernismi jõudnud, radikaalsemate seisukohtade järgi ei küüni eesti teater modernisminigi. Põhjuseks peetakse nii teatrikunsti mimeetilist iseloomu kui ka aeglast reaktsiooni ühiskondlikele muutustele. Madis Kolgi järgi oleks teater justkui modernistlike ja postmodernistlike tõmbetuulte seas peksupoisiks jäänud. Sümpoosionil tõdeti, et Eesti teatrikunstis  on täheldatavad lisaks modernismile ja postmodernismile ka post-postmodernistlikud tendentsid nii sümpoosionile kutsutute kui ka Peeter Jalaka, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, Jaan Tätte, Urmas Lennuki, Hendrik Toompere, Uku Uusbergi etc loomingus.     

Sümpoosionil osalenud teatripraktikute viimase aja loomingus ja meetodites joonistusid välja mõningad post-postmodernistlikud ühisjooned: tüdimus iroonilistest ja intellektuaalsetest mängudest, ängi ja ahastuse vältimine, püüdlus lihtsuse poole, sealjuures kui lihtsus võib olla vaid näiline (sõnavara puudumisest vmt tulenev), „siin ja praegu” olemine ehk näitlejate aus ja intensiivne kohalolu (Madis Kolgi kommentaar – peformatism annab teatrile  tagasi kohalolu), helgus ja usk paremasse homsesse (isegi kui seda ei tule), lavastusprotsessi, improvisatsiooni ja teatriruumi tavapärasest tähtsam roll (Koldits iseloomustab oma lavastajakäekirja „röntgeni meetodina”, kui trupi provotseerimise tulemusena ilmneb lugu, Noormets pideva protsessina improvisatoorses ruumis).   

Autoriti joonistusid välja ka eripärad. Kui Urmas Vadi pidas teatrikunsti essentsiks loo jutustamist, siis Mart Kolditsa järgi peaks teater tegelema otseste tajudega, jättes jutustamise ja mõtete edastamise kirjandusele. Performatistlikuna tõlgendati nii Taago Tubina kui ka Mart Kolditsa loomingut. Tubin  iseloomustas oma viimaseid lavastusi transtsendentsuse poole püüdlemise, metafüüsilise keerukuse ja sakraalse ruumi loomisega. Isegi kui „Postmodernsed leibkonnad” on postmodernistlikult kaleidoskoopiline tekst, siis Tubina väitel peidab see endas silda uue ajastuga. Mart Kolditsa tuumautoriks on Viktor Pelevin, keda Raoul Eshelman peab performatismi parimaks näiteks vene kirjanduses. Kolditsa väitel Pelevini „taganemislood” vastavad kõige enam  tema elutunnetusele (erinevalt klassikalisest teatrist, mille pingelangused ja valud ei aita elus valikuid teha) ning Pelevinit on ta alati pidanud postmodernismi ületavaks autoriks. Andres Noormetsa loomingut seoti nii performatismi kui ka uussiirusega, sealjuures kui Noormets ise kirjeldas oma püüdlusi budistlikena. Urmas Vadi lavastusi on analüüsitud nii performatismi kui ka metamodernismi võtmes (siiruse ja iroonia vaheline võnkumine, näitlejad, kes mängivad iseennast, olles n-ö holistlikud subjektid etc).4 Vadi lavastajana pidas oluliseks neljanda seina kaotamist ning võimalikult aja-, koha- ja näitlejatruud teatrit, lisaks soovitas ta näitemänge käsitleda „mudelitena”, mida julgelt modifitseerida. Külli Reinumäe projektiteatri Oma Lava platvorm, mis on sõnastatud õrnuse manifestina – eesmärgiks kergete ja helgete elamuste pakkumine – haakub uusromantismi ja metamodernismiga.  Eraldi teemana käsitles Reinumägi teatri liigset meestekesksust: puuduvad Hamleti-sarnased elu mõtet otsivaid naiskangelased, mistõttu püüab Oma Lava täita ka feminiinse teatri tühimikku. Üldjoontes jäi teatriteoreetikute ja -praktikute sümpoosionil kõlama post-postmodernistliku paradigma olemise võimalikkus ning selle (kas või osaline) peegeldumine nüüdisaegses Eesti teatris, kuid sealjuures jäi õhku  kartus, kas eesti publik on uue paradigma vastuvõtuks valmis?     

1 Siin ja edaspidi Raoul Eshelman, Performatism ehk postmodernismi lõpp, Vikerkaar nr 10-11. 2010.

2 Madis Kolgi ja Andrus Laansalu seisukohti saab lugeda samast Sirbis.

3 Siin ja edaspidi Notes on metamodernism. Journal of AESTHETICS & CULTURE, vol. 2, 2010. 4 Maarja Kangro, Kelle laipa ja millist retoorikat otsitakse? Vikerkaar nr 4-5, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming