Millest sõltub teatrikeele mõistetavus?

Katrin Ruus

Millest sõltub teatrikeele mõistetavus?

Islandi amatöörteatrite ühislavastus “Memento mori”.  KATRIN RUUS

 

Neljas Põhjamaade amatöörteatrite festival  peeti Fääri saartel.

 

2. – 8. augustini peeti Fääri saartel Tórshavnis  IV NEATA (North European Amateur Theatre Alliance) festival, mida  korraldatakse üle kahe aasta Põhjamaade Amatöörteatrite Liitu kuuluvates riikides.  Varem on festival olnud Leedus (1998), Rootsis (2002) ja Eestis (2004). Iga riigi harrastusteatrite liidu juhatus valib festivalile välja vastavat riiki esindava lavastuse. Sel aastal olid festivalile tulnud Taani, Islandi, Norra, Rootsi, Läti, Leedu, Eesti ja Fääri saarte harrastusteatrid. Gröönimaalt ja Valgevenest samuti osalema kutsutud ei saanud rahalistel põhjustel tulla ning Shetlandi saarte trupp jäi tulemata, kuna polnud lennuilma. Ilmastikuolud on Fääri saartel tõepoolest ettearvamatud: pidev udu, vihm ja tuul – sealsamas mõnel mäejalamil paistab aga päike. Ja see kõik võib ühe päeva jooksul vahelduda mitmeid kordi. Samal ajal NEATA festivaliga toimus Borđoy saarel (Fäärid asuvad kokku kaheksateistkümnel saarel) Klaksvíkis  muusikafestival, kus paljud esinemised ära jäid, kuna lennuilma polnud ja vihma sadas pidevalt. Korraldajad valmistavad aasta aega ette üht festivali, kuid looduse vastu ei saa. Fäärlased võtavad seda kui paratamatust. Suveteatrit vabas õhus neil ei tehta. Risk oleks liiga suur.

 

Visuaalsest teatrist psühholoogilise teatrini

 

Festivali korraldajate poolt oli algselt määratud  suunitlus ja rõhk visuaalsel-auditiivsel teatril: liikumine, muusika, tants, pantomiim. Siiski polnud sellest kinni peetud. Enamik lavastustest, mida festivalil mängiti, olid tekstikesksed. Üle keelepiiride mõistetavat teatrilaadi (muusika, helid, liikumine) kasutati  kõige selgemalt Fääri saarte  ja Eesti lavastustes. Selline valik olevat tehtud põhjusel, et paljudest riikidest polnud midagi suunitlusele vastavat välja panna.

Teatrite tase festivalil oli ühtlane. Ehedaima mulje jättis Fääri amatöörteatritrupi Havnar Sjónleikarafelagi  lavastus “Hørpuríma” (lavastaja Hans Tórgarđ). Tegemist on muusikalise draamaga. Jutustatakse lihtsat muinaslugu armastusest, armukadedusest, kurjusest ja headusest: kahest õest üks saab mehele, teine solvub ja plaanib kättemaksu. Ta uputab oma õe ning saab mehe endale. Peagi leitakse aga merepõhjast hukkunud õe viiul ning tõde tuleb päevavalgele. Kuri õde saab karistatud. Tegelaste väljendusvahenditeks on muusikainstrumendid (flööt, tromboon, trompet, viiul), millega mängitakse läbi emotsioone ja suhteid.  Etendus käis terves teatrimajas (Fääri amatöörteatris, mille on asutanud tuntud fääri poeet Hans Andreas Djurhuus), publik liikus peaaegu iga stseeni järel teise ruumi. Atmosfäärilt meeldejäävaim ja mõjuvaim oli stseen, kus tegevus toimus “veealuses riigis”, teatrimaja keldris. Keskkond oli loodud kabareevõtmes. Kujutati suitsust baariruumi, nurgas mängis bänd. Kavalehel mainitakse, et tegemist pole muusikaliga, kuid võib-olla oli tegu muusikali kui teatrivormi uue interpretatsiooniga. 

Et head teatrit saab teha ka muukeelsele publikule huvitavalt oma emakeeles, seda tõestasid Rootsi ja Islandi trupp.  Rootsi lavastaja ja draamakirjaniku Mathias Wiiki “Ja må jag leva” (“Õnnelikult igavesti”) on lugu kahest õest, kes kasvavad üles ühe katuse all, kuid kellel on erinevad vaated oma lapsepõlvele, keerulised suhted emaga, kes on nad maha jätnud, ning erimeelsused omavahel. Teravusi suhetesse lisab ka asjaolu, et vanem õde Kim (Josefina Olsson) on ratastoolis ning kardab üksijäämist ning abitust, noorem õde Eva (Malin Tuuvas) sooviks aga kodust lahkuda ja oma elu alustada. Tegevus leiab aset Eva 18. sünnipäeval. Etendus algas šokeeriva unenäostseeniga, kus ema (Ingegerd Svednell) ja Kim tulevad Evat sünnipäeva hommikul äratama. Laulu saatel lämmatatakse Eva padjaga. Lavastaja on osavalt põiminud reaalsuse ning õudusunenägusid-salasoove kujutavad stseenid. Mathias Wiiki sõnul on tema näidend väga lihtsakoeline ning isegi primitiivne tekst, mis on tänu headele näitlejatöödele saanud elav ja psühholoogiline. Wiik on kirjutanud veel mõningaid näitemänge, mis võiksid  huvi pakkuda  ka eesti lavastajatele.

Islandi amatöörteatrite Hugleikur ja Leikfélag Kópavogs koostöös valminud lavastus “Memento mori” (autor Hrefna Fríđriksdóttir, kes on ka lavastuse lava- ja kostüümikunstnik, lavastaja Augusta Skúladóttir) sai algtõuke ühe Leedu kloostri külastamisest. Sajandeid tagasi ei tohtinud mungad selles kloostris rääkida, ainuke fraas, mida kasutada võis, oli “Memento mori”. See legend jäi  kahe teatritrupi liikmeid kummitama. Arutleti üheskoos surma ja surematuse teema üle. Nendest diskussioonidest sündiski dramaturgia. Kuigi tegemist oli üsna tekstikeskse lavastusega, mõjus islandi keel värske ja poeetilisena, väga head näitlejad tõid  teatrimaagia selle parimas mõttes publikuni. Põhjamaade saagadel ning muinaslugudel põhinev  teatrilaad oli Islandi lavastuse puhul kõige paremini tunnetatav. Märkimisväärne oli selle lavastuse puhul ka üheksaliikmelise trupi väga ühtlane ja hea tase, seda enam, et tegemist oli puhtalt näitlejateatriga.

Eestit esindas seekord Võru Teatriateljee lavastusega “Hing?” (lavastaja Tarmo Tagamets). Varem on Teatriateljee NEATA festivalil Eestit esindanud 2002. aastal Rootsis. 2004. aasta novembris esietendunud “Hing?”, (koostöös Võrus tegutseva Hilaro kooriga, näitlejad Agu Trolla ja Helen Solovjev) lähtub liikumis- ja heliimprovisatsioonidest hinge ja hingetuse teemadel. Segakoori kammerkoosseis esitab lavastuse muusikalise kujundust laval, olles samuti näitlejapositsioonis. Kokku moodustab see koorilaulu ja kehakeelel põhineva, nüüdistantsu elementidega teatri lavalise kombinatsiooni. Algses variandis osales 29 kooriliiget, festivalietenduseks kohandati kooriosa 11-liikmeliseks.  Festivali avatud foorumil vastas lavastaja Tagamets küsimusele, kuidas lavastuse “Hing?” tegemise idee sündis: “Tahtsin teha oma surnud vanaisaga koos suitsu. Sellest mõttest ja tundest saigi idee alguse.”

Teistest festivalilavastustest jäi tasemelt nõrgemaks Läti Salduse amatöörteatri Sławomir Mrożeki “Karoli” (lavastaja Robert Segliņs) lavastus.

 

Vähe kriitilist meelt ja läbimõeldud organiseeritust

 

Paremusjärjestust festivalil ei koostatud, kuid iga trupp sai avatud foorumil tagasiside oma  lavastuse kohta Fääri saarte ja Taani teatriprofessionaalidelt (Eyđūn Johannsen, Vár Berghamar Jacobsen, Morten Hovman). Kahjuks polnud tagasiside piisavalt adekvaatne, etenduste kriitiline analüüs ning arutelu jäid kesiseks. Korraldusliku poole pealt jäi nõrgaks ning pealiskaudseks ka 7. augusti hommikupoolikul toimunud workshop “Theatre market place”, mida viis läbi Taani Amatöörteatrite Liidu asepresident Line Hauger. Workshop’il jagati osalejad töögruppidesse, kes pidid lühikese aja jooksul välja pakkuma ning paberile kirjutama teatritegemise võimalusi, raha polevat piiranguks. Kuna koos oli siiski nii palju erinevaid rahvusi ja maailmavaateid, ei saadud selle lühikese aja jooksul väga mõttekat tulemit. Ka tehtu analüüs jäi ebapiisavaks. Workshop’iks antud kahest tunnist kasutati ära vaid üks ning ainus õnnestumine oli, et eri riikide trupiliikmed said omavahel kontaktandmeid vahetada ning edaspidiseks koostööks suusõnalisi kokkuleppeid sõlmida.

 

Fääri keel on säilinud tänu ringtantsule

 

Fääridel on oma  rahvusteater Gríma, kus etendati festivali raames kolme lavastust (Rootsi, Eesti, Island). Teatrimaja  ise on väike: umbes sajakohaline blackbox, mõned ruumid näitlejate garderoobideks ja grimmitoaks. Teatrikohvikus saab ise endale tasuta kohvi serveerida ja külmkapist koort hankida, sama ruumi nurgas seisab teatritekstide paljundusmasin. Kõik on kodune, lihtne ja ökonoomne. Ainult fääri keeles mängivas Rahvusteatris on 15 kutselist näitlejat, kuid palka makstakse vaid siis, kui neil on tööd. Aastas tehakse keskeltläbi kaks lavastust, lisaks üks lastelavastus. Näitlejaamet võib olla seega üsna ebakindel elatusallikas.

Festivali viiendal päeval korraldati osalejatele ekskursioon. Sõideti ringi mägikülades ja Fääride kõige kõrgema mäetipu lähistel (882 m, Eysturoy saarel). Mäed, kosed ja lõpmatud rohuväljad, puid peaaegu ei olegi. Kui, siis linnades ja linna parkides, kuhu need on istutatud. Majad on siiski enamasti puidust. Ehitusmaterjal tuuakse teistelt Põhjamaadelt.  Temperatuur on talvel keskmiselt kolm ja suvel üksteist kraadi. Rahvaarv ligi 49 000, kõigil kaheksateistkümnel saarel kokku. Pealinn Tórshavn on maailma kõige väiksem pealinn, suuruselt teine linn Fääridel  on Klaksvík. Kõige olulisemaks  sissetulekuallikaks ja tööstusharuks on kalatööstus. Imestust tekitas, et Fääridel ei ole peaaegu mingit pealetükkivat välireklaami ning ameerikalikke kaubanduskeskusi. Saared kuuluvad Taani riigi koosseisu, kuid ollakse siiski sõltumatud. Erinevalt Taanist ei kuuluta Euroopa Liitu, on olemas oma parlament, lipp ja rahaühik. Räägitakse fääri keelt, mis pärineb vanast viikingiaegsest norra keelest. Keel on suudetud säilitada tänu fääri tantsule, mis sarnaneb Prantsusmaalt alguse saanud ja keskaegses Euroopas levinud ringtantsuga, mis on Fääridel siiamaani elava kultuuri osa. Tantsides lauldakse pikki lugusid ja ballaade (story-telling). Instrumentaalsaadet ei ole, ainult inimhääl ja lihtsad, rütmistavad tantsusammud.

 

Viies NEATA festival tuleb Lätis

 

Eesti Harrastusteatrite Liit kuulub Ülemaailmsesse Harrastusteatrite Liitu 1991. aastast (International Amateur Theatre Association IATA/AITA). Koos Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Leedu ja Läti harrastusteatrite organisatsioonidega moodustati 1998. aastal uus maailmaorganisatsiooni piirkondlik koostööorganisatsioon Põhja-Euroopa Harrastusteatrite Allianss (NEATA). NEATA juhatusse kuuluvad üheksa riigi, Taani, Soome, Rootsi, Norra, Islandi, Fääri saarte, Läti, Leedu ja Eesti Harrastusteatrite Liidu esindajad. Eestit esindab Eesti Harrastusteatrite Liidu esinaine Kristiina Oomer.  Festivalidel on osalejaid ka teistest riikidest, kes  NEATAsse ei kuulu. “See on hea tahte märk kutsuda ka teistest regioonidest külalisesinejad. Minu arvates külalised ainult rikastavad harrastusteatrite pilti,” kommenteerib Oomer.

Festivalil leidis aset ka NEATA kohtumine, kus olid kõne all mitmed teemad: NEATA riikide tulevased koostööprojektid ja konverentsid, järgmine festival Riias, NEATA presidendi valimine aastateks 2007 – 2009 (presidendikandidaadiks esitati Line B. Hauger Taanist, asepresidendi-kandidaadiks Kristiina Oomer Eestist). Valimised on 2007. aastal maailmakongressi ajal, mis toimub 26. – 31. juulini Lõuna-Koreas.

 

Lisa NEATA ja festivali kohta leiab aadressilt www.neata.dk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming