Miks (mitte)rääkida prügist?

„Prügi“ keskmes on sõnumid, mis on eluolulised ja saavad aina üle korratud, mis on ühtedele deviisiks, teistele jäävad aga hambu kui ülepingutamise etalon.

ELE PAJULA

Miksteatri „Prügi“, dramaturg Kristiina Jalasto, lavastaja Kaido Rannik, kunstnik Erki Kasemets, muusikaline kujundaja Reigo Ahven, koreograaf Maria Rääk, valguskunstnik Rommi Ruttas. Mängivad Loore Martma, Maria Rääk, Reigo Ahven ja Kristo Toots. Esietendus 6. X Telliskivi loomelinnaku kollases saalis.

Prügi hõlmab „Prügi“ lavakujunduses mitte pelgalt olulist, vaid lausa ainuvõimalikku, partnerlussuhte rolli.

Prügi hõlmab „Prügi“ lavakujunduses mitte pelgalt olulist, vaid lausa ainuvõimalikku, partnerlussuhte rolli.

Taaniel Malleus

Tervislikumad eluviisid. Säästlikum, keskkonnateadlikum elu. Kuluta vähem. Sõida jalgrattaga. Keera kraan kinni, kui hambaid pesed. Sõnumid, mis on eluolulised ja saavad aina üle korratud, mis on ühtedele deviisiks, teistele jäävad aga hambu kui ülepingutamise etalon. Niisiis, „Miks rääkida prügist?“ ja „Miks mitterääkida prügist?“ on ühtviisi jõuliselt laetud ja end õigustavad küsimused. Midagi fundamentaalset või siis hoopis väheolulist.

Kui vaadata Miksteatri „Prügi“ ellu­toomisse panustanute nimekirja, siis jääb kohe silma Erki Kasemetsa nimi – ei ole saladus, et temal on prügiga lähedane suhe. Kasemets on oma tihedaid suhteid afišeerinud mitmesugustel näitustel, vormistanud prügi, mõnulenud selles. Miks mitte seda teemat teatris veel laiemalt avada. Võib arvata, et selline suhe prügisse on kogu lavastus­tiimil, sest prügi hõlmab lavakujunduses mitte pelgalt olulist, vaid lausa ainuvõimalikku, partnerlussuhte rolli, ning lavastus on saanud kunstniku tõukest tublisti hoogu juurde, mitte aga hakanud kuhjuva prügihunnikuga konkureerima. Vähemalt lavastaja võiks oma tugevad tunded prügi vastu kartmatult üles tunnistada. Lavastust vaadates on tegelikult muidugi ilmne, et mingit ülestunnistust pole vajagi, prügi teema on selgelt fookuses.

Kui aga laval trooniv prügi kõrvale jätta, siis ei seostu keskkonnasäästlikkusega otseselt ükski lavalolija. Nõnda vaatasin lavastust kui nelja esineja avastusretke prügiga suhtlemisel. Toimuski mängulist prüginautimist nii auditiivsete kui ka visuaalsete meetoditega. Eeskätt oli kuulmine seotud prügi omaduste otsingutega: mis krabiseb, mis kõmiseb. Leiti endas rütme, mida lavale trügiva prügi abil väljendada. Aga ka nägemismeel sai toitu, toimus olmelise maailma nautimine. See kõik sai teostatud lihtsas ja vahetus võtmes, mida tihtipeale nimetatakse lapselikuks. Lavastuse sihtrühma vaatevinklist oli selline lähenemine muidugi strateegiline (isegi kui seda nõnda ei plaanitud).

Suhtlus prügiga ei olnud selle lavastuse ainus suhtlustasand, alguses aeti ka publikuga juttu. Muide, see oli kogu lavastuse ainus sõnaline osa. Vaataja kaasati juba algusest peale kõige pehmemal moel, julgustati teda kaasa tegema ja kaasa elama mugavalt, omaenda koha pealt. Löö vaid käsi kokku, saa innustust ja improviseeri! Seejuures anti ka võimalus oma mugavustsoonist väljuda, ent ei mingit sundi, ei mingit ahistamist. Elati ja lubati ka teistel elada.

Üllatav oli näha laval sellist kooslust: koreograaf-tantsija (Maria Rääk), musikaalne näitleja (Loore Martma), peaaegu kõigis (muidugi utreerin) muusikalistes kollektiivides kaasa tegev löökpillimängija (Reigo Ahven) ja Miksteatri liige (Kristo Toots). Selles koosluses näitas igaüks end oma mitmekesisuses. Mängiti läbi stseene, mis mõnele olid mugavad, mõnele harjumatud. Siis jälle sai rolle ja positsioone nõnda vahetatud, et paistsid välja nii esineja tööind kui ka soorituse traagelniidid. Need traagelniidid olid igatahes sümpaatsed – oli näha iseenda mängupanekut, olgugi et see ei realiseerunud võib-olla kõige sujuvamalt.

Tagasi kontseptsiooni juurde. Võtsin teatrisse katsepublikuks kaasa sihtrühma alumisele vanusepiirile jäävad inimesed, kes elasid kõigest hingest etendusele kaasa alates üle saali naermisest kuni äraväsimiseni, aga mis peamine, nad kinnitasid oma vahetu kaasaelamisega, et loo moraal tõepoolest jõudis nendeni. Milline moraal? Just see moraal, mida lavalt edastati. Moraal jõudis lausa nii hästi kohale, et kümnene neiu mu kõrval sosistas keset etendust: „Ma saan küll aru, prügi ei tohi maha visata!“ – moraal oli kohale jõudnud ebamugavust tekitavalt kiiresti. Kas poleks mõjusam, kui tõdemus ei jõuaks pärale nii otseselt ja lihtsalt? Kui see kümnene neiu peaks pikemalt järele mõtlema? Kui oleks välja mängitud ka mõni vastanduv moraal, mis aidanuks matkida elu kihistusi, lisanud dünaamikat ja küsimusi? Kui oleks räägitud nii prügist kui ka prügist mitterääkimisest?

Nõnda jäävad kümnesest neiust kõvasti vanemale küll mälestus koosveedetud ajast ja jutuotsad edasisteks pedagoogilisteks vestlusteks („Aga miks ei tohi prügi maha visata?“), ent kontseptuaalset avastamisrõõmu nappis. Leidlikke prügi ärakasutamise lahendusi oli laval mitu ja need olid nauditavad, aga moraal oli nii tugev, et pärast kodu poole liikudes ei olnudki enam vaja sellest kõigest juttu teha. Hoopiski jahe hakkas ja pistsime kiirelt punuma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming